Piibel jõuab Suurele Punasele Saarele

MADAGASKAR, mis asub Kagu-Aafrika rannikust umbes 400 kilomeetri kaugusel, on suuruselt neljas saar maailmas. Malagassid on juba pikka aega tuttavad Jumala nimega Jehoova, kuna malagassikeelsetes piiblitõlgetes on see nimi esinenud üle 170 aasta. Malagassikeelse piiblitõlke valmimislugu räägib püsivusest ja pühendumusest.

Piibli tõlkimine malagassi keelde sai tegelikult alguse lähedal asuvalt Mauritiuse saarelt. Juba aastal 1813 pani briti kuberner Mauritiusel Sir Robert Farquhar alguse evangeeliumide tõlkimisele malagassi keelde. Hiljem õhutas ta Madagaskari kuningat Radama I kutsuma Suurele Punasele Saarele, nagu Madagaskarit tihtipeale nimetatakse, õpetajaid Londoni misjoniseltsist.

18. augustil aastal 1818 saabusid Mauritiuselt Toamasina sadamalinna kaks Walesi misjonäri David Jones ja Thomas Bevan. Sealt leidsid nad eest sügavalt usklikud inimesed, kelle igapäevaelu keskmeks olid esivanemate kummardamine ja suulised traditsioonid. Malagassid rääkisid värvikat keelt, mis on peaasjalikult malai-polüneesia algupära.

Kui David Jones ja Thomas Bevan olid avanud väikese kooli, tõid nad Mauritiuselt Toamasinasse ka oma naise ja lapsed. Kurb küll, kuid nad kõik haigestusid malaariasse ning David Jonesi naine ja laps surid detsembris 1818. Kaks kuud hiljem suri kogu Bevani pere. David Jones oli ainuke, kes ellu jäi.

Jones ei lasknud tragöödial end peatada. Ta oli otsustanud anda Jumala Sõna Madagaskari elanikele nende omas keeles. Jones pöördus tagasi Mauritiusele tervist parandama ja võttis ette raske ülesande õppida malagassi keelt. Peagi hakkas ta tegema ettevalmistusi Johannese evangeeliumi tõlkimiseks.

Oktoobris 1820 naasis Jones Madagaskarile. Ta asus elama pealinna Antananarivosse ja rajas seal peagi uue misjonikooli. Tingimused olid üsna algelised. Polnud õpikuid, tahvlit ega koolipinke. Kuid õppekava oli väga hea ning lapsed õpihimulised.

Umbes pärast seitset kuud üksinda rabamist sai Jones endale uue partneri, misjonär David Griffithsi. Need kaks pühendusid Piibli tõlkimisele malagassi keelde.

Tõlketöö algab

1820-ndate alguses oli ainukeseks malagassi kirjaviisiks sorabe – malagassikeelsed sõnad olid kirjutatud araabia kirjas. Ainult vähesed oskasid seda lugeda. Niisiis, kui misjonärid olid rääkinud kuningas Radama I-ga, andis kuningas loa võtta sorabe asemel kasutusele ladina tähestiku.

 Tõlkimine sai alguse 10. septembril 1823. Jones töötas 1. Moosese raamatu ja Matteuse evangeeliumi kallal ning Griffiths võttis ette 2. Moosese raamatu ja Luuka evangeeliumi. Mõlemad töötasid väsimatult. Lisaks sellele, et nad tegid enamiku tõlkest ise, olid nad ka hommikul ja pärastlõunal koolis õpetamas. Samuti valmistasid nad ette ja juhatasid jumalateenistusi kolmes keeles. Tõlketöö oli siiski esmatähtis.

¹² õpilase kaasabil tõlkisid nad Piibli kreeka osa ja paljud heebrea osa raamatud vaid 18 kuuga. Järgmisel aastal sai valmis terve Piibli algtõlge. Muidugi oli vaja seda parandada ja lihvida. Niisiis saadeti Inglismaalt appi kaks keeleteadlast, David Johns ja Joseph Freeman.

Tagasilöögid

Kui malagassikeelne piiblitõlge valmis sai, saatis Londoni misjoniselts Madagaskarile Charles Hovendeni, et ta paneks üles saare esimese trükipressi. Hovenden saabus 21. novembril 1826. Kuid ta haigestus malaariasse ja suri vähem kui kuu pärast saabumist. Mitte keegi teine ei osanud pressiga midagi peale hakata. Järgmisel aastal õnnestus osaval šoti meistrimehel James Cameronil press masina juurest leitud käsiraamatu abil kokku panna. Pärast arvukaid katsetusi läks tal korda trükkida 4. detsembriks 1827 osa 1. Moosese raamatu 1. peatükist. *

Teine tagasilöök tuli 27. juulil 1828, kui suri kuningas Radama I. Ta toetas tõlkimist väga. David Jones lausus tol ajal: „Kuningas Radama on äärmiselt lahke ja sõbralik. Ta toetab hariduse omandamist ja väärtustab oma rahvale tsivilisatsiooni kunstide õpetamist rohkem kui kulda ja hõbedat.” Kuid järgmisena tuli troonile kuninga naine Ranavalona I ning peagi sai selgeks, et kuninganna ei toeta tõlketööd nii innukalt kui tema abikaasa oli seda teinud.

Mõni aeg pärast kuninganna trooniletulekut palus seoses tõlketööga audientsi külaline Inglismaalt. Talle öeldi ära. Ühel teisel korral, kui misjonärid ütlesid kuningannale, et neil on rahvale veel palju õpetada, muuhulgas kreeka ja heebrea keelt, vastas too: „Ma ei hooli kreeka ja heebrea keelest aga ma tahaksin teada, kas võiksite õpetada mu rahvale midagi praktilisemat, näiteks seebi valmistamist.” Cameron palus nädalat mõtlemisaega, kuna mõistis, et neid võidakse sundida lahkuma enne, kui Piibel malagassi keelde tõlgitud saab.

Järgmisel nädalal andis Cameron kuninganna käskjalgadele kaks seebitükki, mis olid tehtud kohalikest materjalidest. Need ja ka teised misjonäride käsitööliste tehtud asjad rahustasid kuninganna maha piisavalt kauaks, et lõpetada peaaegu kõigi Piibli raamatute trükkimine, välja arvatud vaid paar heebrea osa raamatut.

Esmalt üllatus, seejärel pettumus

Hoolimata esmasest äraütlemisest misjonäridele, andis kuninganna mais 1831 üllatava määruse. Ta lubas oma alamaid kristlasteks ristida! Kuid see otsus püsis üürikest aega. Raamatu „A History of Madagascar” sõnul „ajas ristitute arv ärevusse kuningakoja konservatiivsema tiiva, kes veenis kuningannat, et armulaud on võrdväärne brittidele truuduse vandumisega”. Niisiis, vaid kuus kuud hiljem, 1831. aasta lõpus tühistati kristlikku ristimist lubav määrus.

Kuninganna heitlikkus ja traditsionalistide  kasvav mõju valitsuses ajendas misjonäre Piibli trükkimist lõpule viima. Piibli kreeka osa oli juba valmis ja ringlusse oli lastud tuhandeid eksemplare. Järgmine takistus tuli aga 1. märtsil 1835, kui kuninganna Ranavalona I teatas, et kristlus on keelustatud ning andis käsu, et kõik kristliku sisuga raamatud antaks võimudele üle.

Kuninganna edikt tähendas ka seda, et kohalikud õpipoisid ei saanud enam trükkimisel abiks olla. Tööd jäi lõpetama vaid käputäis misjonäre, mis tähendas ööd ja päevad rassimist, kuni 1835. aasta juunis anti välja terve Piibel. Lõpuks oli Piibel tõlgitud malagassi keelde!

Kuna keeld oli jõus, levitati Piiblid kiiresti laiali ning 70 eksemplari maeti maha, et kaitsta neid hävitamise eest. Seda tehti õigel ajal, sest aasta jooksul saadeti välja peaaegu kõik misjonärid, saarele jäi ainult kaks. Kuid Jumala sõna levis Suurel Punasel Saarel.

Malagasside armastus Piibli vastu

Kui rõõmsad küll Madagaskari elanikud olid, et said lugeda Jumala Sõna omas keeles. Ehkki selles tõlkes on vigu ja keel on nüüdseks arhailine, on raske leida kodu, kus Piiblit poleks, ja paljud kohalikud loevad seda korrapäraselt. Selle tõlke juures on märkimisväärne see, et seal kasutatakse terves heebrea osas rohkesti Jumala nime Jehoova. Algselt esines see ka Piibli kreeka osas. Seetõttu on enamik malagasse Jumala nimega tuttavad.

Kui Piibli kreeka osa esimesed eksemplarid trükipressi alt tulid, nägi pressil töötanud härra Baker malagasside nägudel rõõmu ja lausus: „Ma pole mingi prohvet, aga ma ei usu, et kellelgi kunagi õnnestub sellelt maalt Jumala sõna välja juurida!” Tema sõnad on osutunud tõeks. Ei malaaria, ei keerulise keele õppimine ega ka valitseja ebasoodsad määrused takistanud Jumala Sõnal Madagaskaril levimast.

Praeguseks on olukord veelgi paranenud. Kuidas? 2008. aastal anti malagassi keeles välja täielik Piibli „Uue maailma tõlge”. See Piibel on suur samm edasi, kuna see on kaasaegses ja kergesti arusaadavas keeles. Nüüd on Jumala Sõna veelgi tugevamini Suurel Punasel Saarel kanda kinnitanud (Jes. 40:8).

[Allmärkus]

[Pilt lk 31]

Malagassikeelne „Uue maailma tõlge” ülistab Jumala nime Jehoova