Kas sa suhtud Jehoovasse kui oma Isasse?

„ISSAND, õpeta meile, kuidas palvetada.” Kui üks jünger sellise sooviga Jeesuse juurde tuli, vastas too: „Kui te palvetate, öelge: „Isa, pühitsetud olgu sinu nimi”” (Luuka 11:1, 2). Jeesus oleks võinud kasutada Jehoova kohta selliseid muljetavaldavaid tiitleid nagu „Kõigeväeline”, „Suurim Õpetaja”, „looja”, „Elatanu” või „igaviku Kuningas” (1. Moos. 49:25; Jes. 30:20, UM; 40:28; Taan. 7:9; 1. Tim. 1:17). Kuid Jeesus valis hoopis nimetuse „Isa”. Miks? Ilmselt soovib ta, et me pöörduksime universumi tähtsaima isiku poole samamoodi, nagu alandlik laps pöördub oma armastava isa poole.

Mõned inimesed aga leiavad, et neil on raske mõelda Jumalast kui oma Isast. Kristlik õde nimega Atsuko * möönab: „Isegi aastaid pärast ristimist oli mul raske end Jehoovaga lähedasena tunda ja palvetada tema kui Isa poole.” Ühe põhjusena, miks see võis nii olla, mainib ta: „Ma ei mäleta, et mu oma isa oleks minu vastu kunagi kiindumust üles näidanud.”

Praegustel kriitilistel viimsetel päevadel jääb isadel sageli vajaka „loomupärasest kiindumusest” oma laste vastu (2. Tim. 3:1, 3). Seega pole sugugi üllatav, et teistelgi on samasuguseid tundeid nagu Atsukol. Kuid meid võib julgustada teadmine, et meil on igati põhjust suhtuda Jehoovasse kui oma armastavasse Isasse.

Jehoova hoolitseb meie eest armastavalt

Et suhtuda Jehoovasse kui oma Isasse, on meil vaja teda hästi tundma õppida. Jeesus ütles: „Keegi teine ei tunne Poega täielikult kui vaid Isa, ja keegi teine ei tunne Isa täielikult kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg tahab teda ilmutada” (Matt. 11:27). Üks parimaid võimalusi õppida tundma Jehoovat kui Isa on mõtiskleda selle üle, mida on tõelise Jumala kohta rääkinud Jeesus. Mida ta siis Isa kohta teada andis?

Jeesus tunnustas Jehoovat elu allikana, öeldes: „Mina elan tänu Isale” (Joh. 6:57). Ka meie võlgneme oma olemasolu Isale (Laul 36:10; Ap. t. 17:28). Mis ajendas Jehoovat teistele elu andma? Kas polnud see just armastus? Kindlasti kutsub selline kingitus omakorda meis esile armastuse meie taevase Isa vastu.

Suurimat armastust osutas Jumal inimkonnale sellega, et andis Jeesuse meie eest lunastusohvriks. Niiviisi armastust väljendades avas Jehoova patustele inimestele võimaluse olla tema armsa Poja kaudu temaga lähedastes suhetes (Rooml. 5:12; 1. Joh. 4:9, 10). Ja kuna meie taevane Isa viib alati oma tõotused täide, võime olla kindlad, et kõik, kes teda armastavad ja talle kuuletuvad, saavad lõpuks osa „Jumala laste aulisest vabadusest” (Rooml. 8:21).

Samuti laseb meie taevane Isa iga päev meie üle „oma päikesel tõusta” (Matt. 5:45). Vaevalt et keegi meist arvaks, et päikese tõusmise eest on vaja palvetada. Ometi on soe päikesepaiste meile väga vajalik ja me tunneme sellest rõõmu. Kuid meie Isa hoolitsus hõlmab kaugelt enamat. Ta teab meie materiaalseid vajadusi juba enne, kui teda palume. Kas ei peaks me seetõttu võtma aega, et panna tähele ja mõtiskleda tänumeeles selle  üle, kuidas meie taevane Isa oma loodu eest hoolitseb? (Matt. 6:8, 26.)

Meie Isa kaitseb meid hellalt

Prohvet Jesaja kaudu oli Jumal oma muistsele rahvale kinnitanud: „Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Jehoova, su halastaja [„hell kaitsja”, „The Bible in Living English”]” (Jes. 54:10). Et Jehoova meid tõepoolest hellalt kaitseb, seda rõhutas ka Jeesus, kui ta oma maise elu viimasel õhtul palvetas. Jeesus palus oma jüngrite eest: „Nemad on maailmas, ja ma tulen sinu juurde. Püha Isa, kaitse neid omaenda nime pärast” (Joh. 17:11, 14). Jehoova ongi Jeesuse järelkäijaid kaitsnud ja hoidnud.

Näiteks kaitseb Jumal meid tänapäeval Saatana sepitsuste eest selle kaudu, et annab meile „ustava ja aruka orja” vahendusel vaimset toitu õigel ajal (Matt. 24:45). On oluline seda meie tugevdamiseks mõeldud toitu omandada, sest niiviisi saame ’panna selga kogu Jumala antud sõjavarustuse’. Mõtle kas või „suurele usukilbile”, millega suudame „kustutada kõik Kurja põlevad nooled”. (Efesl. 6:11, 16.) Kui näitame üles usku, oleme kaitstud vaimse kahju eest ja tunnustame Isa väge meid kaitsta.

Me võime veelgi paremini mõista, millise hellusega taevane Isa meisse suhtub, kui mõtiskleme selle üle, kuidas käitus Jumala Poeg maa peal olles. Pane tähele jutustust, mis on kirjas Markuse 10:13–16. Seal on Jeesuse sõnad oma jüngritele: „Las väiksed lapsed tulevad minu juurde.” Kui need lapsed tema ümber kogunesid, embas Jeesus neid hellalt ja õnnistas neid. Kuidas küll nende näod võisid rõõmust särada! Kuna Jeesus ütles: „Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa”, siis teame, et tõeline Jumal tahab, et me tema juurde tuleksime (Joh. 14:9).

Jehoova Jumala armastus on mõõtmatu. Ta on ülim hoolitseja ja võrratu kaitsja, kes soovib, et me saaksime temaga lähedaseks (Jaak. 4:8). Seega on Jehoova vaieldamatult parim Isa!

Meile saab osaks nii palju head

Lootes Jehoova kui meie armastava ja hella taevase Isa peale, saab meile osaks palju head (Õpet. 3:5, 6). Jeesus teadis, kui hea on loota täielikult oma Isa peale. „Ma pole üksi,” ütles Kristus oma jüngritele, „vaid koos minuga on Isa, kes on mu saatnud” (Joh. 8:16). Jeesus oli Jehoova toetuses alati kindel. Näiteks ristimise ajal sai ta kinnitust Isa sõnadest: „See on mu armas Poeg, kellel on minu heakskiit” (Matt. 3:15–17). Ja mõni hetk enne surma hüüdis Jeesus: „Isa, sinu kätte usaldan ma oma vaimu!” (Luuka 23:46). Ka selles olukorras lootis ta kindlalt Isa peale.

Meie võime teha samamoodi. Kui Jehoova on meiega, mida on meil siis karta? (Laul 118:6.) Atsuko, kellest oli juttu artikli algul, oli harjunud lootma raskustes iseendale. Siis aga otsustas ta uurida Jeesuse elu ja teenistust ning keskenduda eriti tema lähedastele suhetele oma taevase Isaga. Milliseid tulemusi see tõi? Atsuko sõnab: „Ma mõistsin, mida tähendab see, et sul on Isa ja sa saad tema peale loota.” Ta lisab: „Mind valdas tõeline rahu ja õnnetunne. Meil pole tõesti vaja millegi pärast muretseda.”

Mida head see veel kaasa toob, kui suhtume Jehoovasse kui oma Isasse? Lapsed tavaliselt armastavad oma vanemaid ja tahavad neile meelepärased olla. Armastusest tegi Jumala Poeg ’alati seda, mis meeldis tema Isale’ (Joh. 8:29). Nii võib armastus taevase Isa vastu ajendada meidki targalt tegutsema ja teda ’avalikult kiitma’ (Matt. 11:25; Joh. 5:19).

 Isa ’hoiab kinni meie paremast käest’

Meie taevane Isa on andnud meile ka „aitaja” – oma püha vaimu. Jeesus ütles, et see ’juhatab meile kätte kogu tõe’. (Joh. 14:15–17; 16:12, 13.) Püha vaim võib aidata meil oma Isa paremini tundma õppida. Selle abiga saame lükata ümber „kindlused”, milleks võivad olla eelarvamused, väärad seisukohad ja moondunud vaated, ning nõnda ’vangistada iga mõtte, et teha see kuulekaks Kristusele’ (2. Kor. 10:4, 5). Palvetagem seepärast Jehoova poole, et ta annaks meile selle tõotatud „aitaja”, ning olgem kindlad, et „Isa, kes on taevas, annab püha vaimu neile, kes teda paluvad” (Luuka 11:13). Samuti on kohane paluda, et püha vaim aitaks meil Jehoovaga veelgi lähedasemaks saada.

Laps, kes hoiab kõndides oma isal käest kinni, tunneb end turvaliselt ja tal pole midagi karta. Kui sa tõesti suhtud Jehoovasse kui oma Isasse, siis pakuvad sulle tuge tema sõnad: „Mina, Jehoova, su Jumal, hoian kinni su paremast käest, olen see, kes ütleb sulle: Ära karda, mina aitan sind!” (Jes. 41:13, P 1938–40). Sul võib olla imeline eesõigus „käia” koos Jumalaga igavesti (Miika 6:8). Täida siis edasi Jehoova tahet, ja sa võid tunda armastust, rõõmu ja turvatunnet, teades, et Jumal on sinu Isa.

[Allmärkus]