Lugejate küsimusi

Mis juhul võidakse kaaluda uuesti ristimist?

Mõnes olukorras võib ristitud kristlane hakata mõtlema, kas tema ristimine on ikka kehtiv, ning ta võib kaaluda uuesti ristimist. Näiteks võis inimene elada ristimise ajal salaja sellist elu või käituda viisil, mille pärast teda oleks võidud eemaldada, kui ta oleks olnud juba ristitud. Kas ta üldse sai niisuguses olukorras Jumalale pühenduda? Sellise inimese pühendumine Jehoovale oleks olnud kehtiv vaid juhul, kui ta oleks lõpetanud pühakirjavastase käitumise. Kui inimene lasi end ristida vaatamata säärasele tõsisele takistusele, siis on tal kohane kaaluda vajadust minna uuesti ristimisele.

Mida öelda aga sellise isiku kohta, kes ei teinud ristimise ajal tõsiseid patte, kuid kes tegi hiljem väärteo, mis nõudis õiguskomitee kokkukutsumist? Oletagem, et ta väidab seejärel, et ei mõistnud täielikult, mida ta end ristida lastes tegi, ja et tema ristimine polnudki tegelikult kehtiv. Väärteo toimepanijaga kohtudes ei peaks kogudusevanemad tema ristimise kehtivust kahtluse alla seadma ega küsima, kas ta ikka peab oma pühendumist ja ristimist kehtivaks. Ei tohiks unustada, et ta kuulis Piiblil põhinevat kõnet, mis selgitas ristimise tähendust. Ta vastas jaatavalt küsimustele seoses pühendumise ja ristimisega. Siis vahetas ta riided ja ta kasteti vee alla. Seega on mõistlik järeldada, et ta oli täiesti teadlik oma sammu tõsidusest. Kogudusevanemad suhtuvad temasse seepärast kui ristitud isikusse.

Kui inimene tõstatab küsimuse oma ristimise kehtivuse kohta, võivad kogudusevanemad juhtida tema tähelepanu materjalile, mis on ilmunud ajakirjas ”Vahitorn” 1. märts 1960, lk 159–160 ja 15. veebruar 1964, lk 123–126 (mõlemad inglise keeles), kus arutatakse üksikasjalikult uuesti ristimist. Kui siis keegi soovib lasta end mingil põhjusel uuesti ristida (näiteks seetõttu, et ta ei saanud ristimise ajal Piiblist veel piisavalt hästi aru), on see tema isiklik asi.

Milliste teguritega peaksid kristlased arvestama, kui nad jagavad kellegagi eluruume?

Igaühel on vaja kohta, kus elada. Tänapäeval aga pole paljudel oma kodu. Majandusliku olukorra, terviseprobleemide või mingi muu põhjuse tõttu tuleb suurel hulgal sugulastel elada tihtipeale üheskoos. Mõnes maailma paigas elavad sugulased tihedalt koos ühesainsas toas, kus pole mingit privaatsust.

Jehoova organisatsiooni ülesanne pole koostada pikka reeglistikku selle kohta, millistes oludes oleks ülemaailmse koguduse liikmetel kohane elada. Kristlasi innustatakse Piibli põhimõtete valguses kaaluma, kas nende elamistingimused on Jumalale vastuvõetavad või mitte. Millised on mõned neist põhimõtetest?

 Esmajärjekorras tuleks mõelda sellele, kuidas teiste inimestega koos elamine mõjutab meid ja meie vaimsust. Kes need inimesed on? Kas nad teenivad Jehoovat? Kas nad elavad Piibli mõõdupuude järgi? „Ärge laske end eksitada,” kirjutas apostel Paulus. „Halb seltskond rikub kasulikud harjumused.” (1. Kor. 15:33.)

Pühakirjast selgub, et Jehoova mõistab hukka hooruse ja abielurikkumise (Heebr. 13:4). Seega on Jumalale täiesti vastuvõetamatu, kui vastassugupoolde kuuluvate inimeste magamistingimused võimaldavad neil elada koos nagu oleksid nad abielus. Kristlane ei taha ööbida kohas, kus sallitakse ebamoraalsust.

Pealegi innustab Piibel kõiki, kes soovivad olla Jumala soosingus, ’põgenema hooruse eest’ (1. Kor. 6:18). Seepärast oleks kristlasel tark mitte minna elama sellisesse kohta, kus võiks tekkida kiusatus käituda ebamoraalselt. Võtkem näiteks olukord, kus mitu kristlast elavad ühe katuse all. Kas selline elukorraldus võiks tekitada kiusatusseviivaid olukordi? Mis saab siis, kui kaks inimest, kes pole omavahel abielus, leiavad end ootamatult kahekesi, kuna teised sealsed elanikud on korraks ära läinud? Samuti oleks moraalselt ohtlik elada samades eluruumides vallalistel, kellel on teineteise vastu romantilisi tundeid. Tark oleks sedalaadi olukordi vältida.

Niisamuti oleks lahutatud abielupaaril sobimatu samades eluruumides koos edasi elada. Kuna nad on harjunud omavaheliste intiimsuhetega, võiks see kergesti viia ebamoraalse käitumiseni (Õpet. 22:3).

Lõpuks veel üks tegur, mis pole aga sugugi vähetähtis. Tuleks võtta arvesse, kuidas suhtuvad meie valikutesse teised inimesed. Kui kristlane ise peab mingeid elutingimusi endale sobivaks, kuid ümbruskonnas tekitavad need inetuid jutte, siis on põhjust muretsemiseks. Me ei taha oma käitumisega kunagi Jehoova nimele häbi tuua. Paulus ütles: „Hoiduge saamast komistuskiviks nii juutidele, kreeklastele kui ka Jumala kogudusele, nii nagu minagi olen kõigile inimestele kõiges meele järele ega otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks” (1. Kor. 10:32, 33).

Neile, kes soovivad elada Jehoova õigete mõõdupuude järgi, võib sobiva elukoha leidmine ja kohaste elamistingimuste korraldamine olla tõeline väljakutse. Ent kristlased peavad ’tegema pidevalt kindlaks, mis on Issandale meelepärane’. Neil tuleks hoolitseda selle eest, et nende koduseinte vahel ei toimuks midagi ebasündsat. (Efesl. 5:5, 10.) Seepärast paluvad kristlased Jumalalt juhatust ja teevad kõik endast oleneva, et kaitsta nii üksteise füüsilist ja moraalset heaolu kui ka Jehoova head nime.