Katsumustes oleme õppinud kindlalt Jehoovale lootma

Jutustab Ada Dello Stritto

Lõpetasin just päevateksti ümberkirjutamise oma kaustikusse. Olen 36-aastane, kuid nende mõne rea kirjutamine võttis mul kaks tundi aega. Miks nii kaua? Mu ema jutustab teile. (Joel)

MINA ja mu abikaasa Luigi saime ristitud Jehoova tunnistajateks 1968. aastal. Meile sündis kaks tervet poega, David ja Marc, ning pärast neid veel kolmaski poeg, Joel. Tema sündis enneaegsena 1973. aastal Belgias Binche’i linna haiglas, umbes 60 kilomeetrit Brüsselist lõuna pool. Joel kaalus sündides kõigest 1,7 kilo. Kui mina haiglast koju sain, pidi tema veel mõneks ajaks sinna jääma, et kaalus juurde võtta.

Kui Joel mitu nädalat hiljem ikka veel paranemise märke ei ilmutanud, viisime ta lastearsti juurde. Arst vaatas Joeli läbi ja sõnas: „Mul on väga kahju. Joelil paistavad olevat kõik need hädad, mida ta vendadel pole.” Järgnes pikk vaikus. Taipasin, et meie pisipoja tervisega on midagi väga halvasti. Siis viis arst mu abikaasa kõrvale ja ütles talle: „Teie lapsel on 21-trisoomia.” See on tuntud ka kui Downi sündroom. *

Lastearsti pandud diagnoosist lööduna otsustasime küsida veel ühe asjatundja arvamust. See uuris väikest Joeli peaaegu tund aega, lausumata ühtki sõna. Meile Luigiga tundus see aeg lausa igavikuna. Lõpuks tõstis tohter pea ja ütles: „See laps hakkab teist väga palju sõltuma.” Ta lisas lahke häälega: „Aga Joel on õnnelik laps, sest vanemad armastavad teda.” Tundeid tulvil, võtsin lapse sülle ja me läksime koju. Joel oli siis kaheksanädalane.

Ammutame jõudu koosolekutelt ja kuulutustööst

Edasised uuringud näitasid, et Joelil on ka kaasasündinud südamerike ja raskekujuline rahhiit. Tema süda oli liiga suur ja surus  vastu kopse, tehes ta altiks nakkustele. Neljakuuselt nakatus Joel koldelisse kopsupõletikku ning pidime ta taas haiglasse viima, kus ta pandi karantiini. Oli piin näha teda haigusega võitlemas. Oleksime tahtnud teda süles hoida ja kussutada, kuid tervelt kümme ahastavat nädalat ei lubatud meil teda puudutadagi. Me Luigiga ei saanud teha muud kui teda vaadata, teineteist emmata ja palvetada.

Selle ränga katsumuse ajal käisime endiselt koguduse koosolekutel koos kuueaastase Davidi ja kolmese Marciga. Kuningriigisaalis olime otsekui Jehoova hoolitsevate käte vahel. Neil tundidel, kui meid ümbritsesid kristlikud vennad ja õed, tundsime, et suudame heita oma koorma Jehoova peale, ning leidsime kuigivõrd hingerahu (Laul 55:23). Isegi meditsiiniõed, kes Joeli eest hoolitsesid, panid tähele, et koosolekutel käimine aitab meil seesmist tasakaalu hoida.

Sel katsumusajal palusin Jehoovalt jõudu minna välja kuulutustööle. Ma ei tahtnud koju nutma jääda, vaid inimestega rääkida ja selgitada neile, miks ma loodan Jumala tõotusele rajada uus, haigusteta maailm ja millist jõudu see lootus mulle annab. Iga kord kui suutsin kuulutamas käia, tundsin, et Jehoova on mu palveid kuulda võtnud.

„See on ime!”

Kui õnnelik päev see küll oli, kui võisime Joeli lõpuks haiglast koju tuua! Kuid juba järgmisel päeval muutus meie rõõm kurbuseks. Joeli seisund halvenes kiiresti ning me pidime temaga haiglasse tagasi ruttama. Arstid, kes ta läbi vaatasid, ütlesid: „Joelil on jäänud elada kõige rohkem kuus kuud.” Kaks kuud hiljem, kui Joel oli umbes kaheksakuune, halvenes tema seisund veelgi ja näis, et arstide ennustus läheb täide. Üks arst vestles meiega ja lausus: „Mul on väga kahju. Me ei saa tema heaks enam midagi teha.” Ta lisas: „Nüüd saab ainult Jehoova teda aidata.”

Läksin tagasi Joeli palatisse. Ehkki olin emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnatud, oli mul kindel nõu tema juurde jääda. Mitu kristlikku õde viibis järgemööda minu juures, kuna Luigi hoolitses meie kahe vanema poja eest. Möödus nädal. Siis aga tabas Joeli südameatakk. Meditsiiniõed tormasid palatisse, kuid ei saanud teda kuidagi aidata. Mõne minuti pärast ütles üks neist vaikselt: „See on nüüd möödas ...” Puhkesin meeleheitest nutma ja väljusin palatist. Püüdsin palvetada, kuid mul oli raske oma valu sõnadesse panna. Umbes veerand tunni pärast tuli üks meditsiiniõde mulle ütlema: „Ta toibub!” Õde võttis mul käsivarrest ja ütles: „Tulge nüüd tema juurde.” Läksin tagasi palatisse. Joeli süda lõi jälle! Sõnum tema „elluärkamisest” levis kiiresti. Õed ja tohtrid tulid teda vaatama ja paljud hüüatasid: „See on ime!”

Üllatav samm nelja-aastaselt

Joeli esimestel eluaastatel kordas lastearst meile tihti, et Joel vajab palju armastust. Kuna me Luigiga olime  pärast Joeli sündi iseäranis palju Jehoova armastavat hoolt tundnud, tahtsime ka oma poega ümbritseda armastuse ja hoolega. Selleks oli meil ohtralt võimalusi, sest ta vajas meie abi kõiges.

Joeli esimesel seitsmel eluaastal kordus iga aasta sama tsükkel. Oktoobrist märtsini vaevas teda üks tervisehäda teise järel ning me sõitsime temaga pidevalt haigla vahet. Samal ajal püüdsin pühendada võimalikult palju aega ka Davidile ja Marcile. Nemad omalt poolt üritasid aidata Joelil edusamme teha – ja sel olid üllatavad tulemused. Näiteks olid mitmed arstid meile öelnud, et Joel ei hakka kunagi kõndima. Ühel päeval aga, kui Joel oli nelja-aastane, ütles Marc: „Joel, näita emmele, et sa oskad!” Minu hämmastuseks tegi Joel oma esimesed sammud! Olime ülirõõmsad ja esitasime kogu perega Jehoovale tänupalve. Ka edaspidi, kui Joel mis tahes edusamme tegi, kiitsime teda alati südamest.

Maast madalast saadud õpetus kannab vilja

Võtsime Joeli nii sageli kui võimalik kuningriigisaali koosolekutele kaasa. Ta haigestus kergesti, seepärast pidime teda pisikute eest kaitsma. Selleks panime ta spetsiaalsesse kärusse, millel oli läbipaistvast plastikust kate. Ometi tundis ta isegi selle katte taga istudes kogudusega koosolemisest rõõmu.

Kristlikud vennad ja õed olid meile suureks toeks, ümbritsedes meid armastusega ja pakkudes praktilist abi. Üks vend meenutas meile tihti sõnu tekstis Jesaja 59:1: „Vaata, Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt.” Need julgustavad sõnad aitasid meil loota Jehoova peale.

Kui Joel vanemaks sai, tegime pingutusi, et Jehoova teenimine täidaks suure osa tema elust. Rääkisime talle Jehoovast igal võimalusel, et ta kiinduks oma taevasesse Isasse. Anusime Jehoovalt õnnistust, et meie püüded poega õpetada kannaksid head vilja.

Kui Joel jõudis teismeikka, panime tänutundega tähele, et talle meeldib jagada Piibli tõdesid neile, kellega ta kokku puutub. Olin ülimalt rõõmus, kui ta 14-aastasena ühest suuremast operatsioonist taastudes minult küsis: „Ema, kas ma võin kirurgile „Igavese elu” raamatu anda?” Mõne aasta pärast tuli Joelil taas operatsioonile minna. Teadsime väga hästi, et ta ei pruugi seda üle elada. Enne operatsiooni ulatas Joel arstidele kirja, mille olime ühiselt koostanud. Kiri selgitas tema seisukohta vereküsimuses. Kirurg küsis Joelilt, kas see on kirjutatuga nõus. Joeli vastuseks oli kindel jah. Olime nii uhked selle üle, et meie poeg usaldab Loojat ja tahab otsusekindlalt talle meeldida. Haiglapersonal oli  väga toetav, mille eest olime sügavalt tänulikud.

Joeli vaimne kasv

17-aastasena lasi Joel end Jumalale pühendumise märgiks ristida. Kui unustamatu päev see küll oli! Tema vaimse kasvu nägemine täidab meid sügava rõõmuga. Kuni tänaseni pole tema armastus Jehoova vastu ja innukus tões kahanenud. Talle meeldib kõigile öelda: „Tõde on mu elu!”

Hilises teismeeas õppis Joel lugema ja kirjutama. See nõudis talt tohutuid pingutusi. Iga väiksemagi sõna kirjutamine oli talle suur võit. Sellest ajast saadik alustab ta igat päeva päevateksti uurimisega brošüürist „Uuri Pühakirja iga päev”. Pärast seda kirjutab ta püüdlikult piibliteksti oma kaustikusse – neid on tal nüüdseks juba muljetavaldav hulk!

Koosolekupäevadel tahab Joel, et oleksime kuningriigisaalis varakult kohal, kuna ta soovib igat saalitulijat südamlikult tervitada. Talle meeldib koosolekutel vastata ja näidisesitlustes osaleda. Lisaks tegeleb ta saalis mikrofonidega ja täidab muid ülesandeid. Kui tervis lubab, tuleb ta iga nädal meiega kuulutustööle. Aastal 2007 tehti koguduses teade, et Joel on määratud teenistusabiliseks. Valasime rõõmupisaraid! Milline helde õnnistus Jehoovalt!

Tunneme Jehoova toetavat kätt

1999. aastal tabas meid veel üks katsumus. Hooletu juht sõitis meie autole sisse ja Luigi sai raskelt vigastada. Tal tuli üks jalg amputeerida ning talle tehti mitu seljaoperatsiooni. Taas tundsime Jehoovale lootes, et Ta annab oma teenijatele vajaliku jõu (Filipl. 4:13). Luigi puudest hoolimata püüame keskenduda olukorra positiivsele küljele. Kuna ta ei käi tööl, on tal lisaaega Joeli jaoks. Minul jällegi jääb niiviisi rohkem aega vaimseks tegevuseks. Samuti saab Luigi nüüd pöörata enam tähelepanu meie pere vaimsetele vajadustele ning mõelda rohkem ka kogudusele, kus ta teenib endiselt vanematekogu koordineerijana.

Meie pere ebatavalise olukorra tõttu veedame palju aega koos. Oleme aja jooksul õppinud olema mõistlikud ja vältima liiga kõrgeid ootusi. Neil päevadel, kui meeleolu on must, räägime oma tunnetest palves Jehoovale. Kurb küll, aga kui David ja Marc täiskasvanuks said ja kodust lahkusid, lõpetasid nad vähehaaval Jehoova teenimise. Me ei kaota siiski lootust, et nad tulevad Jehoova juurde tagasi (Luuka 15:17–24).

Oleme läbi aastate tundnud Jehoova abi ning õppinud toetuma talle igas ettetulevas katsumuses. Meile on eriti südamelähedased sõnad tekstis Jesaja 41:13: „Mina olen Jehoova, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!”” Meid trööstib teadmine, et Jehoova hoiab meil kõvasti käest kinni. Võime tõesti öelda, et katsumustes oleme õppinud lootma veelgi rohkem oma taevase Isa Jehoova peale.

[Allmärkus]

[Pildid lk 16, 17]

Joel koos oma ema Adaga

[Pilt lk 18]

Ada, Joel ja Luigi

[Pilt lk 19]

Joelile meeldib kuningriigisaalis vendi ja õdesid tervitada