Algkristlus ja rooma jumalad

PLINIUS NOOREM, Rooma asevalitseja Bitüünias, kirjutas keiser Traianusele: „Seni olen ma nendega, kes mulle kristlastena üles anti, toiminud järgmisel viisil. Küsisin neilt endilt, kas nad on kristlased. Neid, kes seda tunnistasid, küsitlesin uuesti ja kolmandatki korda, ähvardades surmanuhtlusega; need, kes endale kindlaks jäid, käskisin ma hukkamiseks ära viia.” Kuid nende kohta, kes eitasid end olevat kristlased ja needsid Kristust ning kummardasid keisri ja jumaluste kujusid, mis Plinius oli lasknud kohtusaali tuua, kirjutas ta, et arvas heaks nad minema lasta.

Kuna algkristlased keeldusid osalemast keisrikultuses ega kummardanud rohkearvuliste jumalate kujusid, kiusati neid taga. Mida öelda Rooma impeeriumi teiste usundite kohta? Milliseid jumalaid kummardati ja kuidas roomlased neisse suhtusid? Miks kristlasi rooma jumalatele ohverdamisest keeldumise tõttu taga kiusati? Vastused neile küsimustele aitavad meid tänapäeval olukordades, mis panevad proovile meie truuduse Jehoovale.

Usundid Rooma impeeriumis

Rooma impeeriumis kummardatavaid jumalusi oli niisama palju ja erinevaid kui sealseid keeli ja kultuuregi. Nii veider kui judaism roomlaste silmis ka polnud, pidasid nad seda religio licita’ks ehk lubatud usuks ning kaitsesid seda. Jeruusalemma templis ohverdati Rooma keisri ja riigi eest kaks korda päevas kaks lammast ja härg. Roomlastele polnud kuigi oluline, kas need ohvrid lepitasid ühte jumalat või rohkemaid. Neile läks korda aga see, et nende ohvritega tõendasid juudid piisavalt oma lojaalsust Rooma riigile.

Impeerium kubises paganluse eri vormidest. Kreeka mütoloogia oli üldtuntud ja ennustamine tavaline. Idast alguse saanud müsteeriumiusundid tõotasid oma järgijaile surematust, ilmutusi ja ligipääsu jumalatele müstiliste riituste kaudu. Säärased usundid levisid üle kogu impeeriumi. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel olid eriti populaarsed austusobjektid egiptuse jumal Serapis ja jumalanna Isis, süüria kala-jumalanna Atargatis ning pärsia päikesejumal Mithra.

 Apostlite tegude raamat kirjeldab ilmekalt seda paganlikku õhkkonda, milles algkristlased elasid. Näiteks hoidis Rooma prokonsul Küprosel oma lähikonnas juudi soost nõida (Ap. t. 13:6, 7). Lüstra linna elanikud pidasid Paulust ja Barnabast kreeka jumalateks Hermeseks ja Zeusiks (Ap. t. 14:11–13). Filippis puutus Paulus kokku ühe ennustajast teenijatüdrukuga (Ap. t. 16:16–18). Ateenas täheldas apostel, et sealsetel elanikel „paistab olevat jumaluste ees suurem kartus kui teistel”. Tolles linnas nägi ta ka altarit pealdisega „Tundmatule Jumalale” (Ap. t. 17:22, 23). Efesose elanikud kummardasid jumalanna Artemist (Ap. t. 19:1, 23, 24, 34). Malta saare rahvas ütles Pauluse olevat jumala, kuna maohammustus polnud talle vähimatki kahju teinud (Ap. t. 28:3–6). Kristlastel oli tarvis olla valvas, et seesugune miljöö ei rüvetaks nende puhast jumalateenimist.

Roomlaste usulised vaated

Impeeriumi laienedes võtsid roomlased omaks üha uusi jumalusi, keda nad pidasid neile juba tuntud jumalate teistsugusteks avaldumiskujudeks. Rooma sõdalased ei heitnud võõraid kultusi kõrvale, vaid võtsid need enda religiooni üle. Sestap oli Rooma religioon sama mitmepalgeline kui sealne kultuur ja rahvastik. Roomlastele polnud tähtis austada ainujumalat; nende usulised tunded lubasid neil kummardada ühtaegu mitut jumalust.

Põliste rooma jumaluste hulgas tähtsaim oli Jupiter, kes kandis tiitlit Optimus Maximus („parim ja suurim”). Arvati, et ta avaldab end tuules, vihmas, välgus ja kõues. Jupiteri õde ja naist Junot seostati kuuga ning öeldi jälgivat kõiki naiste elu tahke. Jupiteri tütar Minerva oli sõja-, tööosavus-, käsitöö- ja kunstide jumalanna.

Rooma jumalate panteon näis lausa lõputu. Laarid ja penaadid olid perekonna jumalad. Vesta oli kodukoldejumalanna. Kahe näoga Janus oli kõigi alguste jumal. Igal ametil oli oma kaitsejumalus. Isegi abstraktsete mõistete jaoks olid omad jumalad. Pax kaitses rahu, Salus tervist, Pudicitia sündsust ja vooruslikkust, Fides truudust, Virtus  julgust ja Voluptas naudingut. Arvati, et Rooma avalikus elus ja ka inimeste eraelus allub iga tegu jumalate tahtele. Niisiis, selleks et mingi ettevõtmine õnnestuks, tuli õiget jumalat rituaalsete palvete, ohvrite ja pidustustega lepitada.

Üks viis jumalate tahet teada saada oli ennete otsimine. Peamisi mooduseid selleks oli ohverdatud looma sisikonna uurimine. Elundite seisund ja väljanägemine usuti näitavat, kas jumalad mõistavad käsiloleva ettevõtmise hukka või kiidavad heaks.

Teise sajandi lõpu poole e.m.a olid roomlased hakanud samastama oma peamisi jumalusi kreeka tähtsamate jumalustega – Jupiteri Zeusiga, Junot Heraga ja nii edasi. Roomlased olid võtnud üle ka kreeka jumalustega kaasaskäiva mütoloogia. Need müüdid ei toonud jumalatele sugugi au – noil olid samad vead ja puudused mis inimestelgi. Näiteks Zeus oli vägistaja ja pedofiil, kes oli seksuaalsuhetes nii surelike kui ka surematuks peetutega. Jumalate häbitud seiklused, mida antiikaja teatrites tihti marulise aplausi saatel etendati, andsid ka nende austajatele vabaduse rahuldada ohjeldamatult oma madalaimaid kirgi.

Tõenäoliselt polnud kuigi palju harituid, kes oleksid neid müüte ka tegelikult uskunud. Paljud pidasid neid lihtsalt allegooriateks. Säärasest mõtteviisist võis olla kantud ka Pontius Pilatuse kuulus küsimus „Mis on tõde?” (Joh. 18:38). See arvatakse väljendavat tolle aja „haritud inimeste üldist arvamust, et on mõttetu püüda millegi kohta absoluutset tõde kindlaks teha”.

Keisrikultus

Keisrikultus nägi ilmavalgust Augustuse valitsusajal (27 e.m.a – 14 m.a.j). Eeskätt idaprovintsides, kus kõneldi kreeka keelt, olid paljud Augustusele siiralt tänulikud, et see oli pärast pikka sõjaaega toonud riigile õitsengu ja rahu. Nad tahtsid, et nähtav võimukandja neile edaspidigi kaitset pakuks. Nad ihkasid institutsiooni, mis ületaks religioossed lahknevused, edendaks patriotismi ja ühendaks maailma oma „päästja” valitsuse alla. Nõnda siis hakati keisrit austama nagu jumalat.

Augustus ei lasknud end küll oma eluajal jumalaks nimetada, kuid ta ergutas rahvast kummardama jumalannaks isikustatud Rooma riiki (Roma Dea). Augustus kuulutati jumalaks postuumselt. Nõnda suunati provintsielanike usulised tunded ja patriotism impeeriumi keskmesse, selle valitsejate poole. See uus kultus levis peagi kõigisse provintsidesse ja sai viisiks, kuidas osutada riigile austust ja lojaalsust.

Keiser Domitianus, kes valitses aastatel 81–96, oli esimene Rooma valitseja, kes nõudis enda kummardamist jumalana. Tema ajal tegid roomlased juba vahet kristlastel ja juutidel ning seisid vastu kristlusele kui „uuele sektile”. Ilmselt just Domitianuse valitsusajal viibis apostel Johannes „Jeesusest tunnistamise pärast” Patmose saarel pagenduses (Ilm. 1:9).

Pagenduses pani Johannes kirja Ilmutusraamatu. Ta mainib selles Antipast, kristlast, kes tapeti keisrikultuse poolest silma paistnud Pergamonis (Ilm. 2:12, 13). Võimalik, et selleks ajaks oli keisrivalitsus hakanud nõudma, et kristlased täidaksid riigiusu rituaale. Vähemasti juba 112. aastal nõudis Plinius Noorem Bitüünia kristlastelt selliste  rituaalide täitmist, nagu näitab artikli alguses tsiteeritud kiri Traianusele.

Traianus kiitis Pliniust selle eest, kuidas viimane tema ette toodud kohtuasju käsitles, ning andis käsu, et kristlased, kes keelduvad rooma jumalaid kummardamast, tuleb hukata. Samas ta kirjutas: „See, kes eitab end kristlase olevat ja seda tegudega, see tähendab meie jumalate poole palvetamisega ilmutab, sellele saagu kahetsemise eest osaks andestus, kuigi tema suhtes oli kahtlustusi minevikus.”

Roomlastele ei mahtunud pähe mõte, et religioon võiks nõuda jagamatut andumust vaid ühele jumalale. Rooma jumalad seda ei nõudnud, miks peaks siis kristlaste Jumal seda ootama? Üldine arusaam oli, et riigiusu jumaluste kummardamine näitab lihtsalt poliitilise korra tunnustamist. Nende kummardamisest keeldumist peeti riigireetmiseks. Nagu Plinius tõdes, polnud enamikku kristlasi mingil viisil võimalik kompromissile sundida. Kristlastele tähendanuks niisugune tegu truudusetust Jehoova vastu ning paljud algkristlased eelistasid pigem surra kui keisrit ebajumalana kummardada.

Miks see kõik peaks meile tänapäeval huvi pakkuma? Mõni riik ootab oma kodanikelt auavaldusi riigisümbolitele. Kristlastena me muidugi peame võimukandjatest lugu (Rooml. 13:1). Mis aga puutub lipu tervitamisse, siis juhindume teadmisest, et Jehoova Jumal nõuab jagamatut andumust; samuti arvestame tema Sõna nõuannetega „põgenege ebajumalakummardamise eest” ja „hoiduge ebajumalatest” (1. Kor. 10:14; 1. Joh. 5:21; Nahum 1:2, UM). Jeesus ütles: „Sa pead kummardama Jehoovat, oma Jumalat, ja osalema üksnes tema pühas teenistuses” (Luuka 4:8). Jäägem siis alati truuks sellele Jumalale, keda meie kummardame.

[Väljavõte lk 5]

Tõsikristlased on jagamatult andunud Jehoovale

[Pildid lk 3]

Algkristlased ei kummardanud keisrit ega ebajumalakujusid

Keiser Domitianus

Zeus

[Allikaviited]

Keiser Domitianus: Todd Bolen/Bible Places.com; Zeus: Photograph by Todd Bolen/Bible Places.com, taken at Archaeological Museum of Istanbul

[Pilt lk 4]

Efesose kristlased ei kummardanud üldimetletud jumalanna Artemist (Ap. t. 19:23–41)