„Keskendu ... õpetamisele”

„TE NIMETATE mind Õpetajaks ja Isandaks, ning õigesti ütlete, sest seda ma olen” (Joh. 13:13). Öeldes jüngritele need sõnad, tõstis Jeesus esile oma rolli õpetajana. Vahetult enne taevasseminekut käskis ta oma järelkäijaid: „Seepärast minge ja tehke jüngriteks inimesi kõigi rahvaste hulgas, ... õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Matt. 28:19, 20). Hiljem rõhutas ka apostel Paulus, et kristlased peaksid olema Jumala Sõna õpetajad. Ta andis kristlikule kogudusevanemale Timoteosele nõu: „Keskendu ettelugemisele, nõuandmisele, õpetamisele ... Mõtiskle nende asjade üle, süvene neisse, et su edenemine oleks nähtav kõigile” (1. Tim. 4:13–15).

Nagu tookord, nii on õpetamine tänapäevalgi kuulutustöö ja kristlike koosolekute oluline osa. Kuidas me saame keskenduda õpetamisele ja milles me võime Jumala Sõna õpetajatena edeneda?

Jäljenda Suurt Õpetajat

Jeesuse õpetusviis köitis paljusid kuulajaid. Pane tähele, kuidas mõjusid tema sõnad inimestele, kes käisid Naatsareti sünagoogis. Evangeeliumikirjutaja Luukas on üles tähendanud: „Nad kõik hakkasid temast tunnustavalt kõnelema ja imestasid meeldivate sõnade üle, mis tulid tema suust” (Luuka 4:22). Jeesuse jüngrid võtsid õpetamisel mõõtu oma Isandast. Apostel Paulus ergutas kaaskristlasi: „Võtke mind eeskujuks, nii nagu mina võtan Kristuse” (1. Kor. 11:1). Paulus järgis Jeesuse meetodeid ja oli seeläbi erakordselt tõhus, kui ’õpetas avalikult ja majast majja’ (Ap. t. 20:20).

Õpetamine „turuplatsil”

Üks suurepärane näide Pauluse oskusest avalikult õpetada on kirjas Apostlite tegude 17. peatükis. Seal räägitakse tema viibimisest Kreekas Ateenas. Kuhu Paulus seal ka ei vaadanud, igal pool – tänavatel ja muudes avalikes kohtades – olid ebajumalakujud. On arusaadav, et seda nähes Paulus ärritus. Kuid ta ei lasknud tunnetel enda üle võimust võtta. Selle asemel „hakkas ta arutlema sünagoogis ..., samuti iga päev turuplatsil nendega, kes juhtusid seal olema” (Ap. t. 17:16, 17). See on hea eeskuju meile. Kui kõnetame mis tahes taustaga inimesi ning teeme seda lugupidavalt, mitte hukkamõistvalt, võivad mõned neist jääda meid kuulama ja heidavad ehk viimaks endalt väärusu köidikud (Ap. t. 10:34, 35; Ilm. 18:4).

Turuplatsil polnud Paulusel just kõige kergem publik. Kuulajate hulgas olid filosoofid, kelle vaated ei sobinud kokku tema kuulutatud tõdedega. Osa neist kippus Paulusega vaidlema ning kahtlemata võttis Paulus nende mõtteavaldusi arvesse. Mõned nimetasid teda „lobasuuks” ehk sõna-sõnalt „seemnenokkijaks”, nagu nimetati tol ajal inimest, kes korjas üles suvalist infot ja rääkis seda huupi edasi. Teised ütlesid: „Paistab, et ta kuulutab võõraid jumalusi” (Ap. t. 17:18).

Kuulajate halvustavad märkused Paulust siiski ei heidutanud. Vastupidi, kui tal paluti oma seisukohti selgitada, haaras ta võimalusest kinni ja esitas arukalt ülesehitatud kõne, milles ilmnes tema suurepärane õpetamisoskus (Ap. t. 17:19–22; 1. Peetr. 3:15).  Vaadelgem seda kõnet lähemalt ning püüdkem selle põhjal näha, kuidas enda õpetamisoskust parandada.

Loo ühine alus

Paulus ütles: „Ateena mehed, ma näen kõiges, et teil paistab olevat jumaluste ees suurem kartus kui teistel. Näiteks olen ma ... hoolega teie pühi paiku vaadeldes leidnud ka ühe altari, millele on kirjutatud: „Tundmatule Jumalale.” Mida teie nüüd andunult austate kui tundmatut, seda kuulutan mina teile” (Ap. t. 17:22, 23).

Paulus oli tähelepanelik. Olles ümbritsevat hoolega vaadelnud, oli ta saanud oma kuulajate kohta nii mõndagi teada. Ka meie võime korterivaldaja kohta midagi teada saada, kui silmad lahti hoiame. Näiteks mänguasjad hoovis või tähised uksel ütlevad päris palju. Kui meil on elanikust mõningane ettekujutus, siis oskame paremini otsustada, mida öelda ja ka kuidas seda öelda (Kol. 4:6).

Paulus oli sõnumit jagades positiivne. Ateenas tõdes ta, et sealsete elanike religioosne andumus tugines valedele arusaamadele. Niisiis rääkis ta neile selgelt, kuidas hakata teenima tõelist Jumalat (1. Kor. 14:8). Ka meil on tähtis olla kuningriigisõnumit kuulutades positiivne ja rääkida selgelt.

Ole taktitundeline ja erapooletu

Paulus jätkas: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin on, Tema, kes on taeva ja maa Isand, ei ela templites, mis on kätega tehtud, ka ei hoolitseta tema eest inimkätega, nagu oleks tal midagi vaja, sest ta ise annab kõigile elu ja õhu ja kõik” (Ap. t. 17:24, 25).

Paulus juhtis nende sõnadega tähelepanu Jehoovale kui Eluandjale, kuid ta tegi seda taktitundeliselt, nimetades teda „taeva ja maa Isandaks”. On suur au aidata eri religioonidest ja kultuuridest pärit siirastel inimestel mõista, et eluallikas on Jehoova Jumal (Laul 36:10).

Edasi ütles Paulus: „Ja ta on teinud ühest inimesest kõik rahvad ... ning on seadnud määratud ajad ja kindlad piirid inimeste elupaikadele, et nad otsiksid Jumalat, kas või käsikaudu, ja tõesti leiaksid ta, ehkki ta ei ole tegelikult kaugel mitte ühestki meist” (Ap. t. 17:26, 27).

Me saame oma õpetusviisiga anda inimestele pildi sellest, milline on Jumal, keda me teenime. Jehoova ei ole erapoolik, vaid lubab kõigist rahvastest inimestel end ’otsida ja tõesti leida’. Seepärast tahame ka meie olla erapooletud ja rääkida kõigiga, keda kohtame. Kes juba usuvad Loojasse, neil püüame aidata temaga lähedaseks saada, teades, et nõnda võivad nad pärida igikestvaid õnnistusi (Jaak. 4:8). Ent kuidas aidata neid, kes Jumala olemasolus kahtlevad? Me võiksime järgida Pauluse eeskuju. Pane tähele, mida ta järgmiseks ütles.

„Tänu temale on meil elu ja me liigume ja oleme olemas, nagu ka mõned teie poeedid on öelnud: „Sest ka meie põlvneme temast.” Kuna me siis põlvneme Jumalast, ei peaks me arvama, et see jumalik olend on kulla või hõbeda või kivi sarnane” (Ap. t. 17:28, 29).

 Paulus püüdis ateenlasi end kuulama panna sellega, et tsiteeris luuletajaid, keda nad teadsid ja tunnustasid. Ka meie peaksime püüdma kuulajatega midagi ühist leida, kasutades oma arutluskäigus mõtteid, millega nad on eeldatavasti päri. Näiteks Pauluse toodud näide kirjas heebrealastele on praegusajal sama veenev nagu siis, kui see kirja pandi. See kõlab: „Muidugi on iga maja kellegi ehitatud, aga Jumal on see, kes on ehitanud kõik” (Heebr. 3:4). Kui arutleme korterivaldajaga selle lihtsa näite üle, võib ta hakata tunnustama meie väidete tõesust. Pane nüüd Pauluse kõnes tähele veel üht tõhusa õpetamise elementi – motiveerimist.

Rõhuta aja pakilisust

Paulus ütles: „On tõsi, et Jumal on selliseid teadmatuse aegu sallinud, aga nüüd räägib ta inimestele, et neil kõigil tuleks oma patte kahetseda, kus nad ka ei elaks. Sest ta on seadnud päeva, mil tema eesmärgiks on mõista kohut asustatud maa üle õigluses mehe läbi, kelle ta on määranud” (Ap. t. 17:30, 31).

See, et Jumal on ajutiselt kurjust lubanud, annab meile kõigile võimaluse näidata, mis on tegelikult meie südames. On tähtis, et me kuulutustööl rõhutaksime praeguse aja pakilisust ning räägiksime veenvalt kuningriigivalitsuse õnnistustest, mis on juba käeulatuses (2. Tim. 3:1–5).

Erisugune vastukaja

„Kuuldes aga surnute ülesäratamisest, hakkasid mõned pilkama, kuid teised ütlesid: „Me kuulame sind selles asjas veel teinegi kord.” Nii läks Paulus nende keskelt ära, aga mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks” (Ap. t. 17:32–34).

Mõnes leiab meie jagatav õpetus kiiresti head vastukaja, teised võivad vajada rohkem aega, veendumaks meie arutluskäikude õigsuses. Ent kui me tõde lihtsalt ja selgelt õpetades aitame kas või ühelgi inimesel Jehoovat tundma õppida, võime olla Jumalale sügavalt tänulikud, et saime anda enda panuse, kui ta selle inimese oma Poja juurde tõmbas (Joh. 6:44).

Mida me võime Pauluselt õppida

Pauluse kõne üle järele mõeldes võime õppida paljutki selle kohta, kuidas Piibli tõdesid teistele selgitada. Kui meil on eesõigus esitada koguduses avalikke kõnesid, võiksime jäljendada Pauluse taktitundelist väljenduslaadi, et aidata mittetunnistajal Piibli tõdesid mõista ja nendega nõustuda. Me peaksime esitama oma tõekspidamisi selgelt, ent samas jälgima, et me ei halvustaks nende kohalviibijate veendumusi, kes meie usku ei jaga. Ka kuulutustööl peaksime püüdma rääkida veenvalt ja taktitundeliselt. Nõnda tehes me tõesti järgime Pauluse nõuannet ’keskendu õpetamisele’.

[Pilt lk 30]

Paulus õpetas selgelt, lihtsalt ja taktitundeliselt

[Pilt lk 31]

Me püüame Pauluse kombel arvestada kuulajate tunnetega