Ärgem laskem end vormida avalikul arvamusel

ARUSAAMAD sellest, mis on sobiv ja sobimatu, kiiduväärt ja laiduväärt, on paiguti erinevad. Aja jooksul need ka muutuvad. Niisiis, kui loeme Piiblist kauges minevikus toimunud sündmustest, tuleb meil arvesse võtta tollal populaarseid arvamusi ja väärtusi, mitte aga tõlgendada loetavat lihtsalt omaenda vaatepunktist lähtudes.

Näiteks on Piibli kreekakeelses osas korduvalt mainitud kahte mõistet – au ja häbi. Et saaksime paremini aru kirjakohtadest, kus neid mõisteid kasutatakse, peame teadma, mida õigupoolest tähendasid au ja häbi inimestele tol ajal, kui need tekstid kirjutati.

Väärtused esimesel sajandil

„Nii kreeklaste, roomlaste kui ka juudalaste kultuuris olid au ja häbi kesksed väärtused,” ütleb üks õpetlane. „Inimesed elasid ja surid selle nimel, et saavutada au, mainekust, kuulsust, heakskiitu ja lugupidamist.” Seetõttu lasid nad end kergesti teiste arvamusel mõjutada.

Teravalt klassiteadlikus ühiskonnas, kus seisusi oli ülikutest orjadeni, tähendasid tähtsus, positsioon ja au kõike. Inimese au oli väärtus nii tema enda kui ka teiste silmis. Kedagi austada tähendas tunnistada avalikult, et see inimene käitub nii, nagu temalt oodatakse. See tähendas ka inimese jõukuse, ameti või seisuse silmanähtavat imetlemist ja seega talle kohase tähelepanu osutamist. Au võis pälvida vooruslike tegudega või sellega, et oldi millegi poolest teistest parem. Avalik alandamine ja pilge seevastu tõid inimesele häbi ja teotust. Häbi tähendas enamat kui subjektiivset tunnet ja süümepiinu; see oli ühiskonna hukkamõistu märk.

Jeesus rääkis, et pidusöögil võidakse määrata inimene „kõige tähtsamale kohale” või „kõige alamale kohale”, mis tolle aja kultuurikontekstis tähendas vastavalt austamist või häbistamist (Luuka 14:8–10). Vähemalt kahel korral vaidlesid Jeesuse jüngrid selle üle, „kes on nende seas suurim” (Luuka 9:46; 22:24). Nende hoiak peegeldas tollase ühiskonna väärtusi. Ja mis puutub uhketesse ja ambitsioonikatesse juudi usujuhtidesse, siis need tundsid, et võivad Jeesuse kuulutustöö tõttu kaotada oma auväärsuse ja mõjuvõimu. Sestap üritasid nad Jeesust avalikes vaidlustes võita, kuid alati edutult (Luuka 13:11–17).

Teine levinud arusaam esimese sajandi juudi, kreeka ja rooma mõttemaailmas oli see, et inimese „kinnivõtmine ja avalik süüdimõistmine” toob talle häbi. Kinnisidumist ja vangistamist peeti alandavaks. Niisugune kohtlemine teotas inimest tema sõprade, pereliikmete ja kogu ühiskonna silmis – ükskõik kas ta siis mõisteti kuriteos süüdi või mitte. Talle jäi külge häbiplekk, mis võis põrmustada tema eneseväärikuse ja rikkuda suhted teistega. Kinnisidumisest veelgi häbiväärsem oli alastikiskumine ja piitsutamine. Selline  kohtlemine äratas põlastust, muutis inimese naeruväärseks ning röövis temalt au.

Hukkamist piinapostil peeti ohvrile kõige teotavamaks üleüldse. Selline hukkamisviis oli „orjade karistus”, ütleb õpetlane Martin Hengel. „See sümboliseeris äärmist alandust, häbi ja piina.” Sel viisil häbistatud inimese perele ja sõpradele avaldas ühiskond survet temast lahti öelda. Kuna Kristus suri just nõnda, pidid avalikku pilget taluma kõik, kes esimesel sajandil tahtsid kristlased olla. Tõenäoliselt oli enamiku inimeste arvates absurd tunnistada end postile löödud mehe järelkäijaks. Apostel Paulus kirjutas: „Meie kuulutame postile löödud Kristust, kes on juutidele komistuskivi, rahvastele aga rumalus” (1. Kor. 1:23). Kuidas algkristlased selles katselepanevas olukorras toime tulid?

Teistsugused väärtused

Esimese sajandi kristlased olid seaduskuulekad ja püüdsid hoiduda häbist, mis tulenenuks väärtegudest. „Ärgu keegi teist kannatagu mõrvarina ega vargana ega kurjategijana ega teiste eraasjadesse sekkujana,” kirjutas apostel Peetrus (1. Peetr. 4:15). Jeesus oli aga ennustanud, et tema järelkäijaid hakatakse tema nime pärast taga kiusama (Joh. 15:20). Peetrus jätkas: „Kui keegi kannatab kristlasena, siis ärgu ta tundku häbi, vaid ülistagu ... aina Jumalat” (1. Peetr. 4:16). Kannatada Kristuse järelkäijana ja seejuures mitte tunda häbi tähendas seljakeeramist tolle aja sotsiaalsetele normidele.

Kristlased ei võinud lasta teiste inimeste mõõdupuudel määrata enda käitumist. Esimese sajandi ühiskonna silmis oli rumalus  uskuda, et postilelöödud mees võiks olla Messias. Säärane suhtumine võis avaldada kristlastele survet kohanduda üldlevinud mõtteviisiga. Ent nende usk Jeesusesse kui Messiasse nõudis neilt tema järgimist naeruvääristamisest hoolimata. Jeesus ütles: „Kes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse põlvkonna seas, seda häbeneb ka inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa auhiilguses koos oma pühade inglitega” (Mark. 8:38).

Ka meile tänapäeval võidakse avaldada survet kristlus hüljata. Näiteks võivad koolikaaslased, naabrid või töökaaslased püüda meid kõlvatusse, ebaausasse või lihtsalt küsitava väärtusega tegevusse kaasa haarata. Nad võivad üritada panna meid häbenema seda, et seisame õigete põhimõtete eest. Kuidas me peaksime sellisele survele reageerima?

Järgigem neid, kes ei hoolinud häbist

Jeesusel tuli Jehoovale laitmatuks jäämiseks kogeda kõige autumat hukkamist üleüldse. „Ta pidas piinapostil vastu ... ega hoolinud häbist” (Heebr. 12:2). Vaenlased lõid Jeesust, sülitasid ta peale, kiskusid tal riided seljast, piitsutasid teda, naelutasid ta postile ja irvitasid tema üle (Mark. 14:65; 15:29–32). Kuid Jeesus ei hoolinud häbist, mida nad üritasid tema peale kuhjata. Millest see ilmneb? Selline kohtlemine ei kõigutanud tema meelekindlust. Jeesus teadis, et Jehoova silmis pole ta oma väärikust kaotanud, ning inimestelt ta austust nagunii ei otsinud. Kuigi Jeesus suri orja surma, austas Jehoova teda sellega, et äratas ta surnuist üles ning andis talle kõige auväärsema koha iseenda kõrval. Tekstist Filiplastele 2:8–11 võime lugeda: „[Kristus Jeesus] alandas ... ennast ja jäi kuulekaks koguni surmani, jah, surmani piinapostil. Just sel põhjusel ülendaski Jumal ta kõrgemale positsioonile ja andis lahkelt talle nime, mis on üle kõigi teiste nimede, nii et Jeesuse nime tõttu painduks iga põlv nii taevas, maa peal kui ka maa all, ja iga keel tunnistaks avalikult, et Jeesus Kristus on Isand – Jumala, Isa auks.”

Jeesus polnud tundetu selle suhtes, et tema hukkamine inimestes põlgust äratas. Jumala Pojale tegi muret, et tema süüdimõistmine jumalateotuses võib tuua häbi Isale. Jeesus palus Jehooval teda sellisest häbistusest säästa. „Võta see karikas minult ära,” palvetas ta. Siiski alistus Jeesus Jumala tahtele (Mark. 14:36). Ta jäi survest ja põlgusest hoolimata kindlaks. Sellises olukorras oleks häbi tundnud vaid inimene, kes tunnustas täielikult tolle aja väärtusi. Jeesus seda kindlasti ei teinud.

Ka Jeesuse jüngreid vahistati ja piitsutati. Niisugune kohtlemine tõi paljude arvates neile häbi. Neid põlati ja halvustati. Kuid nad ei kohkunud tagasi. Tõelised jüngrid ei lasknud end vormida avalikul arvamusel ega hoolinud häbist (Matt. 10:17; Ap. t. 5:40; 2. Kor. 11:23–25). Nad teadsid, et peavad kandma oma piinaposti ja järgima Jeesust pidevalt (Luuka 9:23, 26).

Kuidas on lood meiega tänapäeval? Seda, mida maailm peab rumalaks, nõrgaks ja autuks, peab Jumal targaks, vägevaks ja auväärseks (1. Kor. 1:25–28). Kas poleks siis rumal ja lühinägelik lasta end avalikust arvamusest täielikult mõjutada?

Kõik, kes ihkavad austust, peavad joonduma selle maailma järgi. Meie aga tahame Jeesuse ja tema esimese sajandi järelkäijate eeskujul olla Jehoova sõbrad. Mis on auväärne Jehoova silmis, on seda ka meie silmis, ja mis on häbiväärne tema arvates, on seda ka meie arvates.

[Pilt lk 4]

Jeesus ei lasknud end mõjutada ilmalikul arusaamal häbist