Lugejate küsimusi

Miks võis Jeesus öelda naisele, kes oli teada-tuntud patustaja, et tema patud on andeks antud? (Luuka 7:37, 48.)

Kui Jeesus variser Siimoni majas söömaajal oli, tuli majja naine, kes võttis „koha sisse tema taga ta jalgade juures”. Naine hakkas Jeesuse jalgu oma pisaratega niisutama ja juustega kuivatama. Seejärel andis ta tema jalgadele hellalt suud ning võidis neid healõhnalise õliga. Evangeeliumijutustus ütleb, et selle naise kohta „teati, et ta on patune”. Muidugi on kõik ebatäiuslikud inimesed patused, kuid Pühakirjas kirjeldatakse selle sõnaga tavaliselt neid, kelle patud on üldtuntud või kellel on patustaja maine. See naine oli tõenäoliselt prostituut. Just sellisele inimesele ütles Jeesus: „Sinu patud on andeks antud” (Luuka 7:36–38, 48). Mida Jeesus nende sõnadega mõtles? Kuidas oli pattude andestamine võimalik, kuna lunastusohver oli ju veel toomata?

Pärast seda, kui naine oli Jeesuse jalgu kastnud ja võidnud, kuid enne kui Jeesus ta patud andeks andis, tõi Jeesus oma võõrustajale Siimonile ühe tähtsa mõtte selgitamiseks näite. Võrreldes pattu võlaga, mis on tagasimaksmiseks liiga suur, ütles Jeesus Siimonile: „Ühel laenuandjal oli kaks võlglast; üks oli võlgu viissada denaari, aga teine viiskümmend. Kuna neil polnud millegagi tagasi maksta, andestas ta heldelt neile mõlemale. Kumb neist teda nüüd rohkem armastab?” Siimon vastas talle: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem andeks andis.” Jeesus ütles: „Sa otsustasid õigesti” (Luuka 7:41–43). Me kõik võlgneme Jumalale kuulekuse. Seega, kui me talle ei kuuletu ja patustame, siis me ei maksa Jumalale seda, mis talle kuulub. Niiviisi koguneb meil võlg. Jehoova on aga otsekui laenuandja, kes on valmis võla andestama. Seepärast õhutas Jeesus oma järelkäijaid Jumala poole palvetama ja anuma: „Andesta meile meie võlad, nagu meiegi oleme andestanud oma võlglastele” (Matt. 6:12). Luuka 11:4 näitab, et need võlad on patud.

Millistel tingimustel Jumal minevikus patte andestas? Tema täiuslik õigus nõuab patu eest surmanuhtlust. Seepärast maksis Aadam oma patu eest eluga. Iisraeli rahvale antud seaduselepingu kohaselt võis aga inimene patud andeks saada, tuues Jehoovale loomohvri. Apostel Paulus märkis: „Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik verega, ja ilma verd valamata ei toimu andeksandmist” (Heebr. 9:22). Juudid ei teadnud Jumalalt andeksanni saamiseks mingit muud võimalust. Seepärast pole ka üllatav, et Jeesuse sõnad naisele tekitasid juuresviibijates pahameelt. Need, kes koos Jeesusega laua ääres külitasid, hakkasid omavahel arutama: „Kes see mees küll on, et ta isegi patte andeks annab?” (Luuka 7:49). Mille alusel siis võis patukoorma all ägav naine andeks saada?

Esimene prohvetlik ennustus, mis anti pärast esimese inimpaari vastuhakku, rääkis Jehoova eesmärgist saata „seeme”, kelle kanda Saatan ja tema „seeme” pidid salvama (1. Moos. 3:15). See salvamine toimus siis, kui Jumala vaenlased Jeesuse tapsid (Gal. 3:13, 16). Kristuse veri on lunastushind, mis vabastab inimkonna patust ja surmast. Alates sellest, kui Jehoova 1. Moosese 3:15 sõnad ütles, on lunastushind Jumala seisukohast samahästi kui makstud, sest miski ei saa takistada Jehooval oma eesmärki täide viia.  Sellest alates võis ta andestada neile, kes ilmutavad usku tema tõotustesse.

Kristuse-eelsel ajal oli palju inimesi, keda Jehoova õigeks pidas. Nende hulgas olid Eenok, Noa, Aabraham, Raahab ja Iiob. Usus ootasid nad Jumala tõotuste täitumist. „Aabraham uskus Jehoovasse ja see arvestati talle õiguseks,” kirjutas jünger Jaakobus. Ning Raahabi kohta ütles ta: „Eks ka prostituut Raahab mõistetud õigeks tegude alusel” (Jaak. 2:21–25).

Muistse Iisraeli kuningas Taavet tegi mitu korda rasket pattu, kuid ta uskus vankumatult Jumalasse ja kahetses iga kord siiralt. Lisaks ütleb Pühakiri: „Jumal andis ta [Jeesuse] ohvriks, mis lepitab tema veresse uskumise kaudu. Seda selleks, et näidata omaenda õiglust, sest Jumal andestas minevikus tehtud patud, ilmutades tollal kannatlikkust; et näidata omaenda õiglust praegusel ajal, et ta võiks olla õige ka siis, kui ta mõistab õigeks inimese, kes usub Jeesusesse” (Rooml. 3:25, 26). Lunastusohvri alusel, mille Jeesus pidi tooma tulevikus, sai Jehoova Taavetile üleastumised andeks anda, minemata vastuollu oma õigusnormidega.

Ilmselt oli sama lugu naisega, kes Jeesuse jalgu võidis. Ta oli elanud ebamoraalset elu, kuid ta kahetses. Ta tundis, et vajab oma pattudest vabastust, ja näitas oma tegudega, et hindab sügavalt isikut, kelle kaudu Jehoova selle vabastuse korraldab. Kuigi lunastusohvri toomine oli veel ees, oli see nii kindel, et tolle naise sarnased inimesed võisid sellest juba kasu saada. Seepärast Jeesus ütles talle: „Sinu patud on andeks antud.”

Nagu sellest loost on selgelt näha, ei vältinud Jeesus patustajaid. Ta tegi neile head. Ka Jehoova on valmis kahetsevatele patustanutele andestama. Kui imeline ja südantsoojendav on meil, ebatäiuslikel inimestel, seda teada!

[Pilt lk 7]

Nende usk arvestati neile õiguseks