Õigustused. Kuidas Jehoova neisse suhtub?

„NAINE, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin,” ütles mees. „Madu pettis mind, ja ma sõin,” kostis naine. Nendest sõnadest, mis meie esivanemad Aadam ja Eeva Jumalale ütlesid, sai alguse õigustuste otsimise pikk ajalugu (1. Moos. 3:12, 13).

Kohtuotsus, mille Jehoova langetas Aadamale ja Eevale nende tahtliku sõnakuulmatuse tõttu, näitas selgelt, et nende õigustused polnud talle vastuvõetavad (1. Moos. 3:16–19). Kas me peaksime seetõttu järeldama, et ükski vabandus pole Jehoovale vastuvõetav? Või peab ta mõningaid õigustusi põhjendatuks? Kui nii, siis kuidas teha vahet, milline õigustus on põhjendatud ja milline mitte? Vastuse saamiseks mõelgem esiteks sellele, mida õigustus endast kujutab.

Õigustus on põhjus, mis tuuakse selgitamaks, miks midagi on tehtud, tegemata jäetud või ei tehtagi. Õigustus millegi tegematajätmisele võib olla puhtsüdamlik ning anda alust inimest mõista ja vabandada. Ent nagu Aadama ja Eeva puhul, võib õigustus olla ka ettekääne – otsitud, väljamõeldud näilik põhjus, mis varjab tegelikku. Kuna õigustused on tihtipeale just sellist laadi, suhtutakse neisse üldiselt umbusuga.

Õigustusi tuues – eriti, kui asi puudutab Jumala teenimist – peame vaatama, et me ei ’petaks end ekslike arutlustega’ (Jaak. 1:22). Mõelgem seepärast mõningatele Piibli näidetele ja põhimõtetele, mille varal ’kindlaks teha, mis on Issandale meelepärane’ (Efesl. 5:10).

Mida Jumal meilt ootab?

Jumala Sõnas on kirjas selged nõuded, millele meie kui Jehoova rahvas peame alluma. Näiteks kõigi Kristuse tõeliste järelkäijate jaoks kehtib ikka veel tema käsk „minge ja tehke jüngriteks inimesi kõigi rahvaste hulgas” (Matt. 28:19, 20). Selle käsu täitmine on koguni sedavõrd tähtis, et apostel Paulus ütles: „Häda mulle, kui ma head sõnumit ei kuulutaks!” (1. Kor. 9:16).

Mõned, kes on koos meiega juba kaua aega Piiblit uurinud, pelgavad sellest käsust hoolimata kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist (Matt. 24:14). Teised, kes varem osalesid kuulutustöös, on selle lõpetanud. Kuidas need, kes kuulutustöös ei osale, mõnikord oma teguviisi õigustavad? Kuidas reageeris Jehoova varasematel aegadel, kui mõned polnud varmad kuuletuma tema selgesõnalistele käskudele?

Õigustused, mis pole Jumalale vastuvõetavad

„See on liiga raske.” Eriti just loomult ujedatele inimestele võib näida, et kuulutustöö on lihtsalt liiga raske. Mõtle aga, mida võib õppida Joona loost. Joona sai ülesande, mis tundus talle äärmiselt raske – Jehoova käskis tal kuulutada Niinive peatset hävingut. On mõistetav, miks Joona  seda ülesannet hirmuäratavaks pidas. Niinive oli Assüüria pealinn ning assüürlased olid tuntud oma julmuse poolest. Joona võis mõelda: „Kuidas ma selliste inimeste juurde küll lähen? Mida nad minuga teha võivad?” Ilma pikemata otsustas ta põgeneda. Jehoova aga ei pidanud Joona õigustust põhjendatuks. Ta hoopis andis uuesti Joonale korralduse Niinive elanikele kuulutada. Seekord täitis prohvet vapralt oma ülesande ja Jehoova õnnistas lõpptulemust (Joona 1:1–3; 3:3, 4, 10).

Kui käsk kuulutada head sõnumit tundub sulle liiga raske, siis pea meeles, et „Jumalal on kõik võimalik” (Mark. 10:27). Võid olla kindel, et Jehoova annab sulle jõudu, kui sa püsivalt palud tema abi, ja et ta õnnistab sind, kui sa kuulutustöö tegemiseks julguse kokku võtad (Luuka 11:9–13).

„Ma ei taha.” Mida sa võid teha, kui sul pole erilist soovi kristlikus teenistuses kaasa lüüa? Pea meeles, et Jehoova võib sinus tegutseda ja su soove mõjutada. Paulus kirjutas: „Jumal ise tegutseb teis, nagu on talle meelepärane, et te niihästi tahaksite kui ka tegutseksite” (Filipl. 2:13). Seega võid sa Jehoovalt paluda, et ta tekitaks sinus soovi teha tema tahtmist. Kuningas Taavet tegi just nii. Ta anus Jehoovat: „Pane mind kulgema sinu tõeteed” (Laul 25:4, 5, meie kursiiv). Sinagi võiksid Jehoovat tungivalt paluda, et ta paneks su südamesse soovi talle meelepäraselt tegutseda.

Tõsi küll, kui oleme väsinud või madalseisus, peame ehk ajuti end sundima kuningriigisaali või kuulutustööle minema. Kui nii, kas peaksime siis järeldama, et me ei armastagi Jehoovat tõeliselt? Sugugi mitte. Ka minevikus pidid ustavad jumalateenijad kõvasti pingutama, et Jumala tahet täita. Näiteks Paulus märkis, et ta otsekui ’tagus oma keha’, allumaks Jumala käskudele (1. Kor. 9:26, 27). Niisiis, isegi kui peame end kuulutustööle sundima, võime olla kindlad, et Jehoova õnnistab meid. Miks võib nii öelda? Sest me ärgitame end Jumala tahtmist tegema õigel põhjusel – armastusest Jehoova vastu. Nii tehes anname vastuse Saatana väitele, et katselepanevas olukorras loobuvad inimesed Jumalat teenimast (Iiob 2:4).

„Mul pole aega.” Kui sa ei käi kuulutamas, kuna tunned, et sul ei jätku selleks aega, on äärmiselt tähtis oma prioriteedid ümber hinnata. „Otsige siis alati esmalt Jumala kuningriiki,” ütles Jeesus (Matt. 6:33). Vahest pead sa selle põhimõtte järgimiseks oma elu lihtsustama või võtma teenistuse jaoks aega meelelahutuse arvelt. Loomulikult on meelelahutusel ja teistel isiklikel tegemistel meie elus oma koht, kuid see ei õigusta teenistuse hooletusse jätmist. Jumala  teenija reserveerib esimese koha oma elus kuningriigihuvidele.

„Ma ei oska.” Ehk tundub sulle, et sa ei ole pädev head sõnumit kuulutama. Ka Piibli aegadel tundsid mõned ustavad Jehoova teenijad, et neil napib oskusi Jehoova antud ülesannete täitmiseks. Võtkem näiteks Moosese. Saanud Jehoovalt konkreetse ülesande, ütles ta: „Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel!” Kuigi Jehoova julgustas Moosest, vastas see ikkagi: „Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!” (2. Moos. 4:10–13). Kuidas Jehoova reageeris?

Jehoova ei vabastanud Moosest ülesande täitmisest. Ent ta määras Aaroni Moosesele appi (2. Moos. 4:14–17). Järgnevate aastate jooksul oli Jehoova Moosesele toeks ja andis talle abi, mida see temalt saadud ülesannete edukaks täitmiseks vajas. Võid olla kindel, et Jehoova ajendab kogenud kaasusklikke ka sind teenistuses toetama. Lisaks kõigele kinnitab Jumala Sõna, et Jehoova teeb meid pädevaks töö jaoks, mida ta on käskinud teha. (2. Kor. 3:5; vaata kasti  „Mu elu õnnelikemad aastad”.)

„Ma sain haiget.” Mõned lõpetavad haavumise tõttu kuulutustöö või ei käi enam koguduse koosolekutel. Nad arutlevad, et küllap Jehoova aktsepteerib sellist  põhjust. On mõistetav, et solvununa oleme liimist lahti, ent kas see õigustab kristliku tegevuse sinnapaika jätmist? Paulus ja ta usukaaslane Barnabas võisid hingeliselt väga haiget saada, kui nendevaheline erimeelsus paisus „ägedaks tüliks” (Ap. t. 15:39). Kas nad aga lõpetasid seepärast kuulutamise? Muidugi mitte.

Kui sullegi on usukaaslane haiget teinud, siis pea meeles: su vaenlane pole mitte ebatäiuslik kristlik vend või õde, vaid hoopis Saatan, kes tahab sind neelata. See tal aga ei õnnestu, kui ’seisad talle vastu, olles kindel usus’ (1. Peetr. 5:8, 9; Gal. 5:15). Kui sul on selline usk, siis ei pea sa pettuma (Rooml. 9:33).

Kui olud meid piiravad

Neist näiteks toodud ettekäänetest ilmneb, et pole ühtki põhjendatud õigustust Jehoova selgesõnalisi käske mitte täita, kaasa arvatud käsku kuulutada head sõnumit. Sellegipoolest võivad olud reaalselt piirata meie osalust teenistuses. Muud pühakirjalised kohustused võivad vähendada aega, mida saame pühendada kuulutustööle. Pealegi võime mõnikord tõepoolest olla liiga väsinud või haiged, et teha Jehoova teenistuses nii palju, kui sooviksime. Jumala Sõna aga kinnitab, et Jehoova näeb meie siirast soovi ja võtab meie piire arvesse (Laul 103:14; 2. Kor. 8:12).

Seega, ärgem mõistkem neis asjus karmilt kohut ei iseenda ega teiste üle. Apostel Paulus kirjutas: „Kes oled sina, et sa mõistad kohut kellegi teise majateenri üle? Tema oma isand otsustab, kas ta seisab või langeb” (Rooml. 14:4). Selle asemel et võrrelda enda olukorda teiste omaga, pidagem meeles, et meil tuleb „igaühel enda kohta Jumalale aru anda” (Rooml. 14:12; Gal. 6:4, 5). Kui pöördume palves Jehoova poole ja esitame talle oma õigustused, siis võtkem nõuks teha seda „ausa südametunnistusega” (Heebr. 13:18).

Miks Jehoova teenimine toob meile rõõmu

Me kõik võime Jehoovat teenida ehtsa rõõmuga, kuna tema nõuded on alati mõistlikud ja meile jõukohased, millised me olud ka poleks. Miks võib nii öelda?

Jumala Sõna märgib: „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!” (Õpet. 3:27). Mida sa märkad selles õpetussõnas Jumala nõuete kohta? Jehoova ei käsi sul taotleda samasugust jõudlust, nagu on su vennal või õel, vaid teenida teda jõuga, mis sinul on. Ükskõik kui vähe või palju jõudu meie käel ka poleks, saab igaüks meist teenida Jehoovat kogu südamest (Luuka 10:27; Kol. 3:23).

[Kast/pilt lk 14]

 „Mu elu õnnelikemad aastad”

Isegi kui meil on tõsiseid füüsilisi või emotsionaalseid piiranguid, ei peaks me rutakalt järeldama, et me ei saa kuulutustöös palju osaleda. Selle mõtte näitlikustamiseks mõelgem Kanada kristliku venna Ernesti loole.

Ernestil oli kõnehäire ja ta oli väga uje. Pärast rasket seljavigastust ta invaliidistus ja pidi loobuma tööst ehitajana. Seevastu võimaldas uus olukord tal teenistusele rohkem aega pühendada. Koguduse koosolekutel innustati teenima abipioneerina ja see puudutas tema südant. Ta arvas aga, et pole sedalaadi teenistuseks võimeline.

Tõestamaks endale, et abipioneerteenistus ei ole talle jõukohane, täitis ta üheks kuuks abipioneerteenistuse avalduse. Endalegi üllatuseks tuli ta ülesandega edukalt toime. Seejärel mõtles ta, et ei suuda seda kindlasti iial korrata. Selle tõestamiseks täitis ta avalduse teiseks kuuks – ja jällegi tuli ta toime.

Ernest teenis abipioneerina terve aasta, ent ta nentis: „Ma olen täiesti kindel, et ma ei suudaks iial üldpioneer olla.” Tõestamaks taas oma väite õigsust, täitis ta üldpioneerteenistuse avalduse. Ta oli hämmastunud, et suutis üldpioneeriülesandega esimesel aastal hästi hakkama saada. Ta otsustas jätkata ja teenis üldpioneerina kaks aastat, kuni ta suri vigastusest tingitud tüsistuste tõttu. Enne surma ütles ta tihtipeale oma külastajatele pisarsilmi: „Need aastad, mil ma teenisin Jehoovat pioneerina, olid mu elu õnnelikemad aastad.”

[Pilt lk 13]

Me võime ületada kõik takistused, mis seisavad teenistuse ees

[Pilt lk 15]

Jehooval on hea meel, kui teenime teda kogu hingest, tehes enda oludes parima