Kas sa oled usukaaslaste austamises algatajaks?

„Olgu teil vennalikus armastuses hell kiindumus üksteise vastu. Üksteise austamises olge algatajaks pooleks.” (ROOML. 12:10)

1., 2. a) Millise üleskutse esitab Paulus oma kirjas roomlastele? b) Milliseid küsimusi me hakkame arutama?

APOSTEL Paulus rõhutab oma kirjas roomlastele, kui oluline on meil kristlastel koguduses armastust ilmutada. Ta paneb meile südamele, et „armastus ärgu olgu silmakirjalik”. Samuti räägib ta „vennalikust armastusest”, millega peaks kaasnema „hell kiindumus” (Rooml. 12:9, 10a).

² Loomulikult tähendab vennalik armastus rohkemat kui pelgalt sooje tundeid. Selliseid tundeid on vaja tegudega tõendada. Ei saa ju oodata, et teised tunnetaksid meie armastust ja kiindumust, kui me seda ei väljenda. Seepärast esitabki Paulus lisaks eelöeldule üleskutse: „Üksteise austamises olge algatajaks pooleks” (Rooml. 12:10b). Mida teiste austamine kätkeb? Miks on oluline kaasusklike austamises algatajaks olla ja kuidas seda teha?

Lugupidamine ja austus

3. Mis tähendus on sõnal „austus” Piibli algkeeltes?

³ Põhiline heebrea sõna, mida tõlgitakse vastega „austus”, tähendab sõna-sõnalt „raskust”. Inimest, keda austatakse, peetakse kaalukaks ehk tähtsaks. Sedasama heebrea sõna on Pühakirjas tihti tõlgitud ka vastega „au”, ja seegi rõhutab austatava isiku kõrget hindamist (1. Moos. 45:13). Vastega „austus” tõlgitud kreeka sõna kannab endas mõtet hindamisest, väärtustamisest, kalliks pidamisest (1. Peetr. 3:7). Jah, need, keda me austame, on meile kallid ja väärtuslikud.

4., 5. Kuidas on austus ja lugupidamine omavahel seotud? Too näide.

⁴ Mida teiste austamine kätkeb? Austus algab lugupidamisest. Oma ligiläheduse tõttu kasutatakse sõnu „austus” ja „lugupidamine” tihtipeale koos. Kedagi austada tähendab temasse lugupidamisega suhtuda ja teda vastavalt ka kohelda.

⁵ Kuidas saakski kristlane oma usukaaslasi tõeliselt austada, kui ta südames nendest lugu ei pea? (3. Joh. 9, 10.) Nagu taim võib jõudsalt kasvada ja ellu jääda ainult siis, kui see on juurdunud heas pinnases, nii on ka austus ehtne ja püsiv üksnes juhul, kui see võrsub südames olevast lugupidamisest. Ebasiiras austus ei tulene ehtsast lugupidamisest, seepärast kaob see varem või hiljem. On arusaadav, miks Paulus enne üleskutset üksteist austada toonitas: „Teie armastus ärgu olgu silmakirjalik.” (Rooml. 12:9; loe 1. Peetruse 1:22.)

„Jumala sarnaseks” loodu väärib austust

6., 7. Miks me peaksime teistest lugu pidama?

⁶ Kuna usukaaslaste austamise juures on südamest tuleval lugupidamisel oluline roll, ei tohiks me kunagi silmist kaotada  pühakirjalisi põhjusi, miks kõigist oma vendadest lugu pidada. Vaadelgem kahte põhjust.

⁷ Erinevalt kõigist teistest maistest olenditest on inimesed loodud „Jumala sarnaseks” (Jaak. 3:9). Seepärast ongi meil niisugused jumalikud omadused nagu armastus, tarkus ja õiglus. Me oleme Loojalt aga veel midagi saanud. Laulik ütles: „Jehoova, ... sinu aukuulsus ulatub üle taevaste! ... Sa tegid ta [inimese] pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega!” (Laul 8:2, 5, 6; 104:1). * Jumal on inimsugu ehtinud väärikuse, au ja austusega. Seega, kui laseme kaasinimesel end väärikana tunda, tunnustame tegelikult Jehoovat, kes on inimesele väärikuse andnud. Teades põhjusi, miks pidada lugu kõigist inimestest, tuleks meil seda enam pidada lugu oma usukaaslastest (Joh. 3:16; Gal. 6:10).

Ühe pere liikmed

8., 9. Millist usukaaslastest lugupidamise põhjust mainib Paulus?

⁸ Paulus mainib veel üht põhjust, miks üksteisest lugu pidada. Vahetult enne üleskutset teisi austada ütleb ta: „Olgu teil vennalikus armastuses hell kiindumus üksteise vastu.” Kreekakeelne väljend, mis on tõlgitud vastega „hell kiindumus”, viitab tugevale sidemele, mis liidab armastavat ja vastastikku toetavat perekonda. Niisiis, seda väljendit kasutades toonitab Paulus, et suhted koguduses peaksid olema sama tugevad ja soojad nagu ühteliidetud perekonnas (Rooml. 12:5). Pidagem ka meeles, et Paulus kirjutas need sõnad võitud kristlastele, kes kõik olid ühe ja sama Isa, Jehoova lapsendatud. Nii olidki nad väga erilises mõttes üks pere. Seega oli Pauluse päevil elanud võitud kristlastel hea põhjus üksteisest lugu pidada. Sama käib võitute kohta ka tänapäeval.

⁹ Mida aga öelda „teiste lammaste” kohta? (Joh. 10:16.) Kuigi Jumal ei ole neid veel oma lasteks võtnud, on neil kohane üksteist vendadeks ja õdedeks kutsuda, sest nad moodustavad ühtse ülemaailmse kristliku perekonna (1. Peetr. 2:17; 5:9). Kui teiste lammaste hulka kuulujad mõistavad, miks nad õigupoolest nimetavad üksteist vendadeks ja õdedeks, on neilgi võimas ajend oma usukaaslastest südamest lugu pidada. (Loe 1. Peetruse 3:8.)

Miks nii oluline?

10., 11. Miks on nii oluline teistest lugu pidada ja neid austada?

¹⁰ Miks on nii oluline teistest lugu pidada ja neid austada? Sellepärast, et oma vendi ja õdesid austades edendame suuresti terve koguduse heaolu ja ühtsust.

¹¹ Muidugi me mõistame, et tõeliste kristlastena saame jõudu eelkõige lähedastest suhetest Jehoovaga ja tema vaimu väest (Laul 36:8; Joh. 14:26). Samas annab meile kindlust ka see, kui tunneme, et kaasusklikud peavad meid kalliks (Õpet. 25:11). Siiras tunnustus ja lugupidamine tiivustab meid. Me saame jõudu juurde, et käia elluviival teel ikka rõõmsalt ja otsusekindlalt. Küllap on see tunne sullegi tuttav.

12. Kuidas saab igaüks meist anda oma osa koguduse armastava õhkkonna heaks?

¹² Kuna Jehoova teab inimese kaasasündinud vajadust tunda end lugupeetuna, õhutab ta meid oma Sõnas olema „agarad üksteisest lugu pidama”. (Rooml. 12:10, „Today’s English Version”; loe Matteuse 7:12.)  Kõik kristlased, kes seda aegumatut nõuannet tõsiselt võtavad, annavad oma osa kristlikus vennaskonnas valitseva armastava õhkkonna heaks. Me teeme hästi, kui peatume hetkeks ja mõtleme: „Millal ma viimati väljendasin oma sõnade ja tegudega siirast lugupidamist mõne venna või õe vastu koguduses?” (Rooml. 13:8.)

Meie kõigi ülesanne

13. a) Kes peaksid austuse osutamises eestvedajaks olema? b) Mida näitavad Pauluse sõnad tekstis Roomlastele 1:7?

¹³ Kes aga peaksid austuse osutamises algatajaks olema? Kirjas heebrealastele räägib Paulus kristlikest kogudusevanematest kui neist, „kes on teie seas eestvedajad” (Heebr. 13:17). Kogudusevanemad on eestvedajad paljudes asjades. Ent kuna nad on karjased, on neil kindlasti vaja olla eestvedajad usukaaslaste, sealhulgas teiste kogudusevanemate austamises. Näiteks kui nad arutavad koguduse asju, austavad nad üksteist sellega, et kuulavad tähelepanelikult kaasvanemate mõtteavaldusi. Nad näitavad austust üles ka nii, et võtavad otsuse tegemisel arvesse kõigi kogudusevanemate arvamust (Ap. t. 15:6–15). Me peaksime aga meeles pidama, et Pauluse kiri roomlastele polnud mõeldud üksnes kogudusevanematele, vaid tervele kogudusele (Rooml. 1:7). Niisiis, laiemalt võttes käib üleskutse olla üksteise austamises algatajaks ka kõigi meie kohta tänapäeval.

14. a) Too näide, selgitamaks erinevust üksteise austamise ja austamises algatajaks olemise vahel. b) Millise küsimuse üle peaksime mõtisklema?

¹⁴ Pane Pauluse nõuande juures tähele järgmist: ta ei õhutanud oma kaasusklikke Roomas mitte lihtsalt üksteist austama, vaid olema üksteise austamises algatajaks pooleks. Mis vahe sellel on? Mõtle järgmisele näitele. Kas kirjaoskajaid kooliõpilasi on vaja ergutada lugema õppima? Muidugi mitte. Nad ju oskavad juba lugeda. Pigem ergutaks õpetaja neid lugemisoskust parandama. Kuidas sobib see näide meie, kristlaste kohta? Me juba austame üksteist, sest selleks ajendab meid armastus, mis on tõeliste kristlaste tundemärk (Joh. 13:35). Ent nagu kirjaoskajad õpilased võivad edasi areneda ja lugemisoskust parandada, võime meiegi edeneda ja olla üksteise austamises algatajaks (1. Tess. 4:9, 10).  See ülesanne on antud meile igaühele. Me võiksime endalt küsida: kas mina olen algataja koguduseliikmete austamises?

Austa ’tähtsusetuid’

15., 16. a) Keda ei tohiks me kahe silma vahele jätta oma püüetes teisi austada, ja miks? b) Millest ilmneb, kas me peame südamest lugu kõigist oma vendadest ja õdedest?

¹⁵ Keda ei tohiks me kahe silma vahele jätta oma püüetes koguduseliikmeid austada? Jumala Sõna märgib: „Kes halastab kehva peale, laenab Jehoovale ja tema tasub talle ta heateo!” (Õpet. 19:17). Kuidas peaks neis sõnades leiduv põhimõte mõjutama meie püüdeid olla üksteise austamises algatajaks?

¹⁶ Ilmselt nõustud, et enamikul inimestel pole raske endast ülemaid austada. Samad inimesed võivad aga kohelda neid, keda nad peavad endast alamaks, kas vähese lugupidamisega või ilma mingi austuseta. Jehoova aga pole selline. Ta ütleb: „Kes austab mind, seda austan mina” (1. Saam. 2:30; Laul 113:5–7). Jehoova osutab austust kõigile, kes teda teenivad ja austavad. Seejuures ei jäta ta tähelepanuta ’tähtsusetuid’. (Loe 1. Saamueli 2:8; 2. Ajar. 16:9.) Meie soovime Jehoova eeskuju järgida. Et teada saada, kuivõrd me teisi austame, võiksime endalt küsida: kuidas ma käitun nendega, kes pole koguduses nii silmapaistvad ega vastutusrikkal positsioonil? (Joh. 13:14, 15.) Vastus sellele küsimusele näitab nii mõndagi selle kohta, kui sügavalt me teistest lugu peame. (Loe Filiplastele 2:3, 4.)

Valmidus teistele aega pühendada näitab austust

17. Millisel viisil me saame teiste austamises algatajaks olla ja miks on see oluline?

¹⁷ Mis on üks oluline viis olla kõigi koguduseliikmete austamises algatajaks? Selleks on aja pühendamine teistele. Miks võib nii öelda? Kristlastena elame kiiret elu ja suur osa meie ajast kulub mitmetele kogudusega seotud tähtsatele tegemistele. Mõistagi peame aega kalliks. Samuti saame aru, et me ei tohiks oma vendadelt ja õdedelt nõuda, et nad meile väga palju aega pühendaksid. Meiegi oleme tänulikud, kui teised koguduseliikmed mõistavad, et nad ei peaks meilt üleliia palju aega nõudma.

18. Millest ilmneb meie valmidus oma usukaaslasele aega pühendada, nagu näitab ka pilt leheküljel 18?

¹⁸ Samas peaksid kõik, eriti aga koguduse karjased, endale teadvustama, et valmidus katkestada oma tegemised, pühendamaks aega usukaaslastele, annab tunnistust lugupidamisest nende vastu. Miks võib nii öelda? Kui jätame oma tegemised sinnapaika, et pühendada vennale aega, siis me justkui ütleksime talle: „Sa oled mulle nii tähtis, et ma pigem võtan aega sinu jaoks, kui et jätkan oma tegemisi.” (Mark. 6:30–34.) Ka vastupidine on tõsi. Kui meile on vastumeelt oma tegemised venna pärast katkestada, võib ta tunda, et ta pole meile kuigi oluline. Loomulikult ei saa me igat asja pooleli jätta. Ent meie valmidus – või ka vastumeelsus –  pühendada vendadele ja õdedele aega räägib meie südames oleva lugupidamise sügavusest (1. Kor. 10:24).

Võta nõuks olla algataja

19. Mis viisil saame veel usukaaslastele austust osutada?

¹⁹ On ka teisi tähtsaid viise oma usukaaslasi austada. Näiteks teiste jaoks aega võttes peaksime pühendama neile ka tähelepanu. Selles annab eeskuju jällegi Jehoova. Laulik Taavet märkis: „Jehoova silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole!” (Laul 34:16). Soovist järgida Jehoova eeskuju pöörame oma silmad ja kõrvad – kogu oma tähelepanu – venna või õe poole, eriti kui ta tuleb meilt abi otsima. Nõnda osutame talle austust.

20. Mida me peaksime seoses austuse osutamisega meeles pidama?

²⁰ Nagu arutasime, tuleks meil meeles hoida põhjusi, miks usukaaslastest südamest lugu pidada. Me peaksime otsima võimalusi väljendada esimesena austust kõigi, kaasa arvatud nende vastu, kes pole koguduses nii silmapaistvad. Nõnda tugevdame vennaliku armastuse ja ühtsuse sidet. Osutagem siis kõik edaspidigi üksteisele austust, ja mis eriti tähtis, olgem selles algatajaks. Kas see on ka sinu kindel nõu?

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

• Kuidas on austus ja lugupidamine omavahel seotud?

• Milliseid põhjusi on meil kaasusklike austamiseks?

• Miks on tähtis üksteist austada?

• Millistel viisidel me saame usukaaslastele austust osutada?

[Küsimused]

[Pilt lk 18]

Kuidas me saame usukaaslasi austada?