Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Olen olnud tegus Jehoova organisatsioonis

Olen olnud tegus Jehoova organisatsioonis

Olen olnud tegus Jehoova organisatsioonis

Jutustanud Vernon Zubko

OLEN kasvanud üles Kanadas Saskatchewani provintsis väikelinna Steneni lähedal talus. Minu vanemad Fred ja Adella tegid kõvasti tööd, et hoolitseda minu ja mu vanema õe Aurellia ning pere nooremate laste Alvini, Allegra ja Daryli vaimsete ning aineliste vajaduste eest. Oleme vanematele siiani tänulikud, et nad õpetasid meile Piibli tõde.

Mu isa, võitud kristlane, oli kartmatu kuulutaja. Ta tegi pere ülalpidamiseks kõvasti tööd, kuid samas andis kõigile teada, et on Jehoova tunnistaja. Ta rääkis alati tõest. Tema innukus ja julgus on jätnud mu mällu kustumatu jälje. Ta ütles mulle tihti: „Ole tegus Jehoova organisatsioonis ja sa väldid paljusid probleeme.”

Tegime Stenenis ja selle naaberasulates sageli tänavakuulutustööd. Mulle polnud see alati hõlbus. Igas linnakeses olid oma riiukuked, kes meile noorematele ligi tulid ja narrima hakkasid. Ükskord 8-aastaselt seisin tänavanurgal, käes ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!”, kui noortekamp mind ümber piiras. Nad krahmasid mul peast mu uue mütsi ja panid kõrvaloleva posti otsa. Õnneks üks vanem vend, kes mul silma peal hoidis, nägi juhtunut. Ta tuli lähemale ja küsis: „Vern, kas siin on probleeme või?” Poisid lasid kiiresti jalga. Kuigi see vahejuhtum viis mind veidi endast välja, õpetas see mulle, et tänavakuulutustööd tehes peaks kõndima, mitte aga seisma ühe koha peal nagu post. Sellised kogemused kasvueas andsid mulle ka vajalikku julgust ukselt uksele tööks.

Meie Alviniga lasime end ristida 1951. aasta mais. Olin siis 13-aastane. Mäletan siiani, et vend Jack Nathan innustas ristimiskõnes meid mitte laskma mööda ühtki kuud ilma, et räägiksime Jehoovast. * Meie peres peeti pioneerteenistust alati parimaks elusihiks. Niisiis läksin 1958. aastal pärast kooli lõpetamist Manitobasse Winnipegi linna pioneeritööle. Kuigi isal oli hea meel, et töötasin temaga perefirmas hööveldajana, julgustasid nad emaga mõlemad mind täisajalist teenistust alustama ja kiitsid heaks mu kolimise Winnipegi.

Uus kodu ja uus kaaslane

Aastal 1959 kutsus harubüroo üles kõiki, kes saavad, kolima Québeci, kus oli suur vajadus kuulutajate järele. Läksingi seal asuvasse Montréali linna pioneeritööle. Milline muutus! See oli uus lehekülg mu elus: õppisin prantsuse keelt ja kohandusin uue kultuuriga. Meie ringkonnaülevaataja sõnas mulle: „Ära kunagi ütle: „Meil tehti seda niimoodi.”” See nõuanne kulus tõesti marjaks ära. (1. Kor. 9:22, 23.)

Kui ma Québeci elama asusin, polnud mul pioneeritöökaaslast. Kuid noor õde Shirley Turcotte, kellega ma varem Winnipegis kohtunud olin, sai minu jäävaks kaaslaseks, kui me 1961. aasta veebruaris abiellusime. Ka tema oli kasvanud üles peres, kus armastati Jehoovat. Tol ajal ei osanud ma veel aimatagi, kuivõrd hindamatu jõu ja julgustuse allikas ta mulle läbi aastate on.

Kuulutustööretk Gaspé poolsaarele

Olime kaks aastat abielus olnud, kui meid määrati eripioneerideks Rimouski linna Québecis. Järgmisel kevadel paluti harubüroost meil teha kuulutustööreis Gaspé poolsaarel Kanada idarannikul. Meie ülesanne oli külvata nii palju tõeseemneid kui vähegi võimalik (Kog. 11:6). Mahutasime oma autosse üle 1000 ajakirja ja ligi 400 raamatut, lisaks veel veidi toitu ja riideid, ning alustasime kuupikkust kuulutustööretke. Töötasime läbi kõik Gaspé külad. Kohalik raadiojaam hoiatas tunnistajate tuleku eest ning soovitas inimestel meie väljaandeid mitte vastu võtta. Kuid suurem osa külaelanikke sai sõnumist valesti aru ja arvas, et see oli meie kirjanduse reklaam, ja võttis meilt kirjandust vastu.

Noil aastail oli kuulutamisvabadus mõnedes Québeci osades suhteliselt uus asi ning seega polnud harvad need korrad, kui politsei meid kinni pidas. Nii juhtus ka ühes linnas, kus meie kirjandust võeti vastu peaaegu igal uksel. Politseinik käskis meil endaga jaoskonda tulla ning me läksime. Sain teada, et kohalik jurist on andnud korralduse meie kuulutustöö peatada. Kuna politseiülemat sel päeval tööl polnud, näitasin juristile Toronto harubüroo kirja, mis oli üksikasjalikult dokumenteeritud ning milles selgitati meie õigust kuulutada. Olles kirja läbi lugenud, ütles jurist kohe: „Vaadake, mina ei taha teile mingeid probleeme. Preester palus mul teie tegevuse peatada.” Kuna tahtsime oma territooriumi elanikele näidata, et meie töö pole illegaalne, läksime kohe tagasi samasse paika, kus politsei oli meid peatanud, ja kuulutasime edasi.

Järgmisel hommikul läksime politseiülemaga kohtuma. Kui ta kuulis, et meid oli kuulutustööl peatatud, sai ta vihaseks. Te oleksite pidanud kuulma, kuidas ta juristiga telefonitsi rääkis! Politseiülem ütles meile, et kui meil veel mingeid probleeme tuleb, peaksime otse temale helistama ja ta tegeleb asjaga. Kuigi olime tolles kandis võõrad ning meie prantsuse keel oli vilets, olid inimesed meie vastu südamlikud ja külalislahked. Meie aga murdsime pead selle üle, kas need inimesed võtavad kunagi tõe vastu. Saime oma küsimusele vastuse aastate pärast, kui läksime Gaspésse kuningriigisaale ehitama. Tõdesime, et paljud nendest, kellele olime kuulutanud, on saanud meie usukaaslasteks. Jah, Jehoova on see, kes paneb tõeseemned kasvama (1. Kor. 3:6, 7).

Hinnaline pärand Jehoovalt

Aastal 1970 sündis meile tütar Lisa. See pärand Jehoovalt tõi meie ellu palju rõõmu. Shirley ja Lisa töötasid koos minuga paljudel kuningriigisaalide ehitustel. Kui Lisa kooli lõpetas, ütles ta meile: „Teie pidite minu pärast täisajalisest teenistusest loobuma ja nüüd ma tahan seda tasa teha nii, et hakkan pioneeriks.” Sellest on möödas üle 20 aasta ja Lisa teenib ikka pioneerina, nüüd koos abikaasa Sylvainiga. Koos on neil olnud eesõigus töötada mitmel rahvusvahelisel ehitusprojektil. Kogu meie pere sihiks on hoida oma elu lihtne ja olla alati Jehoova käsutuses. Ma ei unusta kunagi neid Lisa sõnu, mis ta pioneeriks hakates lausus. Tegelikult andis just tema mulle tõuke alustada 2001. aastal taas täisajalist teenistust ja ma olen siiani pioneer. Pioneeritöö on õpetanud mind lootma Jehoovale kõiges ja elama lihtsat, kuid ometi täisväärtuslikku ja õnnelikku elu.

Ehitustel vajalikud armastus ja ustavus

Jehoova on õpetanud mulle, et kui oleme teenistusvalmid ja võtame vastu mis tahes ülesande, siis saame lõigata rohkelt õnnistusi. Pean väga kalliks võimalust teenida regionaalses ehituskomitees ja töötada koos vendade ja õdedega ehitustel Québecis ja mujal.

Kuigi vabatahtlikud ehitajad pole alati kõvad kõnemehed, on nad kuningriigisaalide ehitustel nagu säravad tähed. Need kallid teenijad panevad sellesse töösse kogu oma hinge ning nende anne tuleb ilmsiks. Tulemuseks on alati kaunis hoone Jehoova ülistamiseks.

Minu käest on küsitud, mis on kuningriigisaalide ehitajatele kõige olulisemad omadused. Võin oma kogemusest öelda, et eelkõige peaks armastama Jehoovat ja tema Poega, samuti vennaskonda. (1. Kor. 16:14.) Teiseks tuleb olla ustav. Kui asjad ei lähe nii, nagu meie tahaksime – ja seda juhtub –, järgib ustav kristlane ikka organisatsiooni juhatust. Ustavuse tõukel pakub selline inimene end ka edaspidi ehitusprojektidele vabatahtlikuna tööle.

Olen tänulik Jehoovale

Aastal 1985 mu isa suri, kuid tema nõuanne olla tegus Jehoova organisatsioonis on sööbinud mu meelde. Kindlasti on mu isa praegu vägagi tegus, nagu ka teised, kes on saanud ülesande Jehoova organisatsiooni taevases osas (Ilm. 14:13). Mu ema on praegu 97-aastane. Insuldi tagajärjel on tal raske rääkida; Piiblit aga tunneb ta endist viisi hästi. Oma kirjades meile tsiteerib ta piiblikohti ning innustab meid Jehoovat ustavalt edasi teenima. Kui tänulikud oleme meie, lapsed, küll selliste vanemate eest!

Olen Jehoovale tänulik ka ustava abikaasa ja partneri Shirley eest. Ta peab kalliks oma ema nõuannet: „Vern on Jehoova teenistuses pidevalt väga hõivatud ja sul tuleb õppida teda teistega jagama.” Kui me 49 aastat tagasi abiellusime, otsustasime, et vananeme üheskoos Jehoovat teenides, ja kui me mõlemad selle ajastu lõpu üle elame, siis nooreneme üheskoos ja teenime Jehoovat igavesti. Jah, meil on olnud „palju tegemist Issanda töös” (1. Kor. 15:58). Jehoova omakorda on meie eest tõesti hoolt kandnud, nii et meil pole iial puudunud midagi head.

[Allmärkus]

^ lõik 6 Jack Halliday Nathani elulugu ilmus 1990. aasta 1. septembri „Vahitornis” lk 10–14.

[Pilt lk 31]

„Kogu meie pere sihiks on hoida oma elu lihtne ja olla alati Jehoova käsutuses”