Lugejate küsimusi

Kas on kohane salvestada avalikke palveid?

Mõned kristlased on otsustanud seda mitte teha. Piibel siiski ei näita, et oleks väär palvesõnu kas kirjalikul või muul kujul talletada (2. Ajar. 33:18).

Mõned salvestavad kristlikke koosolekuid selleks, et neid ise hiljem kuulata või et anda neid salvestisi kuulata kellelegi, kes ei saanud koosolekule tulla. Selliseid salvestisi tehes alustavad mõned kristlased salvestamist pärast avapalvet ja lõpetavad salvestamise enne lõpupalvet.

Nad ehk arutlevad, et põhimõtteliselt pole palve õppeprogrammi osa. See on hoopis isiklik pöördumine Jumala poole, ehkki teised kohalviibijad võivad seda kuulata ja selle lõpus nõusoleku märgiks „aamen” öelda. See, kes koosolekut jäädvustab, võib ka mõelda, et kui ta salvestaks ka palve, ei kuulaks ta seda hiljem ega ütleks selle peale „aamen”, et salvestisest ei saaks otsekui palveveski, mille iga pöörderingiga palve teele saadetakse.

Siiski on huvitav, et Piiblisse on talletatud mitmeid palveid (1. Moos. 24:10–14; Matt. 26:36–39; Joh. 11:41, 42; 17:1–26; Ap. t. 4:23–30). Neid lugedes ei arva me sugugi, et peaksime nende peale „aamen” ütlema (Rooml. 8:26, 27).

Muidugi on need palved osa Piiblist; need on seal kirjas Jumala tahtel (2. Tim. 3:16). Ja mõni reageerib helisalvestatud palvele teistmoodi kui Piiblis kirjasolevale palvele. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui konkreetset soovi palvet mitte salvestada pole esitatud, võib iga kristlane ise otsustada, kas ta jäädvustab koos ülejäänud koosolekuga ka palved või mitte. Kui ta otsustab need jäädvustada, pole selles Pühakirja järgi midagi valet.

(Ilmunud ”Vahitornis” 1.1.78, inglise keeles.)

Kui inimene saab Jehoova tunnistajaks, kas ta jääb siis tingimata alatiseks Jehoova tunnistajate liikmeskonda?

Ei, Jehoova tunnistajad ei kuulu nende religioonide hulka, kelle seisukoht on „kes liikmeks saab, see liikmeks jääb”. Väike protsent Jehoova tunnistajaid otsustab kristlikust kogudusest ise lahkuda või heidetakse kogudusest välja kui mittekahetsevad patustajad.

Ühel korral lakkasid paljud Jeesuse jüngrid Jeesust järgimast „ega käinud enam koos temaga” (Joh. 6:66). Samuti selgitab Piibel, et kui kristlane teeb tõsist pattu ega kahetse, tuleb kogudusel ’eemaldada pahategija endi keskelt’ ja ’lõpetada temaga läbikäimine’ (1. Kor. 5:9–13).

Seega, kui kristlane tänapäeval teeb tõsist pattu, vestleb temaga vaimselt pädevatest kogudusevanematest komitee. Nad tahavad kindlaks teha, kas patustanu kahetseb tehtut ja on valmis end parandama (Gal. 6:1). Kui mitte, siis kooskõlas Piibli juhistega eemaldavad kogudusevanemad patustaja kogudusest, et kogudus oleks „hapnemata” (1. Kor. 5:7).

Nagu näitab kirjakoht Johannese 6:66, otsustab mõni Jehoova tunnistaja omal algatusel tõeteelt ära minna. Ta võib teha selle otsuse isegi enne, kui komitee on tema väärteo asja käsitlema hakanud. Ta ehk teatab neile kirjalikult või ütleb tunnistajate juuresolekul, et tahab kogudusest ära minna ega soovi enam olla Jehoova tunnistaja. Sellisel juhul ei pea kogudusevanemad tema asja edasi uurima. Nad peaksid aga esitama kogudusele tema usust lahtiütlemise kohta lühikese teate, nii et koguduseliikmed teaksid, et see inimene „on välja läinud ... meie seast” (1. Joh. 2:19). Seejärel peavad koguduseliikmed kinni järgmisest inspireeritud korraldusest: „Ärge  võtke teda eales oma kodus vastu ega öelge talle tere. Sest kes ütleb talle tere, saab tema kurjade tegude kaasosaliseks” (2. Joh. 10, 11).

Seega pole keegi sunnitud jääma koguduse liikmeks. Enamikul Jehoova tunnistajatel on siiski samasugune suhtumine kui apostlitel, kes jäid vabatahtlikult Jeesuse juurde ning said tänu sellele temalt vaimset tuge ja võisid tunda rõõmu ühtekuuluvusest Jumala kogudusega (Luuka 22:28).

(Ilmunud ”Vahitornis” 1.7.84, inglise keeles.)

Jeesus ütles oma kuulajatele: „Teilgi [tuleb] olla täiuslikud, nagu teie taevane Isa on täiuslik.” Kuidas saavad inimesed praegu „olla täiuslikud”? (Matt. 5:48.)

Saamaks sellele küsimusele vastust, peame mõistma, kuidas sõnu „täiuslik” ja „täiuslikkus” Piiblis kasutatakse. Mitte kõik, mille kohta Piibel ütleb „täiuslik”, ei ole seda absoluutses mõttes. Muidugi on Jehoova absoluutselt täiuslik. Inimesed ja asjad võivad seda olla vaid suhtelises mõttes. Piiblis vastega „täiuslik” tõlgitud heebrea- ja kreekakeelsed sõnad tähendavad sageli „täielikku”, „küpset” või „veatut” autoriteedi seatud normide järgi. Igapäevases kõneski kasutatakse seda sõna üldiselt suhtelises tähenduses. Näiteks vahel öeldakse „täiuslik ilm”.

Kui Aadam ja Eeva loodi, olid nad moraalselt, vaimselt ja füüsiliselt täiuslikud. Nad olid seda Looja mõõdupuu järgi. Kuna nad aga sõna ei kuulanud, ei vastanud nad enam Looja seatud täiuslikkuse etalonile ning seepärast kaotasid täiuslikkuse ja jätsid sellest ilma ka oma järeltulijad. Nõnda tulid Aadama kaudu inimsoo peale patt, ebatäius ja surm (Rooml. 5:12).

Kuid nagu Jeesus mäejutluses selgelt ütles, võib isegi ebatäiuslik inimene olla suhtelises mõttes täiuslik. Jeesus tõi selles kõnes välja, millistele nõuetele peaks vastama armastus, et see oleks täiuslik ehk täielik. See on selline armastus, mida Jumal on inimkonnale osutanud. Jeesus ütles: „Armastage jätkuvalt oma vaenlasi ja palvetage aina nende eest, kes teid taga kiusavad, et te osutuksite oma taevase Isa poegadeks, sest tema laseb oma päikesel tõusta kurjade ja heade üle ning vihmal sadada õigete ja ülekohtuste peale” (Matt. 5:44, 45). Väljendades armastust sellisel määral, said Jeesuse jüngrid järgida Jumala täiuslikku eeskuju.

Ka tänapäeval püüavad Jehoova tunnistajad kõikjal maailmas ligimesi samavõrd armastada. Nad soovivad aidata igasuguse taustaga, eri rassist ja religioonist inimestel Piibli tõde tundma õppida. Praegu juhatavad Jehoova tunnistajad 236 maal huvilistega rohkem kui 7 000 000 piibliuurimist.

„Kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis tasu te siis saate?” küsis Jeesus. „Eks maksukogujadki tee sedasama? Ja kui te tervitate ainult oma vendi, mida erilist te siis teete? Eks teistest rahvastest inimesed tee sedasama?” (Matt. 5:46, 47). Tõelised kristlased ei ole erapoolikud teatud haridustaseme või etnilise kuuluvusega inimeste suhtes ning nad ei tee head vaid neile, kes suudavad samaga vastata. Nad aitavad meeleldi vaeseid ja haigeid, vanu ja noori. Nii jäljendavad kristlased Jehoova armastust ja saavad seega olla täiuslikud suhtelises mõttes.

Kas me aga võime kunagi saada täiuslikuks selles mõttes, nagu oli Aadam alguses? Jah võime. Usu kaudu Jeesuse lunastusohvrisse jõuavad kõik sõnakuulelikud inimliku täiuseni Kristuse tuhandeaastase valitsuse ajal, kui ’Jumala Poeg purustab Kuradi töö’ (1. Joh. 3:8).