Mida su laps ütleks?

LAPSEVANEMATELE. 2010. aasta 15. jaanuari „Vahitorni” lehekülgedel 16–20 soovitati lastega harjutada, kuidas võimalikes proovilepanevates olukordades käituda. Praegune artikkel annab ideid, kuidas valmistada oma last ette koolis raskustega silmitsi seisma. Võiksite neid olukordi pere jumalakummardamisõhtutel läbi mängida.

LAPSED, kes on Jehoova tunnistajad, seisavad silmitsi mitmete keeruliste olukordadega. Koolikaaslased küsivad neilt tihtipeale, miks nad näiteks hümni ei laula ning sünnipäevapidudest ega pühadega seotud tegevusest osa ei võta. Mida su poeg või tütar seesuguste küsimuste peale vastaks?

Mõned kristlikud lapsed on lihtsalt öelnud: „Mu usk ei luba seda.” Neid lapsi on põhjust endale kindlaksjäämise eest kiita. Seesugune vastus võib pärimisele lõpu teha. Samas annab Piibel meile nõu olla „valmis kaitsma oma lootust igaühe ees, kes nõuab ... selle kohta selgitust” (1. Peetr. 3:15). See tähendab enamat kui öelda: „Ma ei või seda teha.” Isegi kui teised pole meiega sama meelt, võib mõni siiski tahta teada, miks me teatud viisil toimime.

Paljud noored Jehoova tunnistajad on jutustanud koolikaaslastele piiblilugusid, kasutades selleks näiteks raamatut „Võta kuulda Suurt Õpetajat”. Piiblilood võivad aidata kaasõpilastel aru saada, miks tunnistajad midagi teevad või ei tee. Mõned koolikaaslased kuulavad neid lugusid suure huviga ja sel moel on alustatud paljusid piibliuurimisi. Teistel koolikaaslastel võib aga olla raske kuulata tervet piiblilugu. Ilma põhjalikuma selgituseta ei pruugi koolilastel olla just kerge mõnest Piibli jutustusest aru saada. 11-aastane Minhee ütles oma sõbrale, kes kutsus teda oma sünnipäevapeole: „Piibel ei käsi sünnipäevasid pidada. Piiblitegelane Ristija Johannes tapeti ühel sünnipäeval ära.” Minhee meenutab, et tema sõbranna ei paistnud vastusest aru saavat.

Vahel võib abi olla sellest, kui näidata koolikaaslasele mõnest meie raamatust pilti või lugu. Mis siis, kui kooli juhtkond ütleb, et lapsed ei tohiks koolikaaslastega vesteldes usulisi väljaandeid kasutada? Kas meie lapsed suudavad anda head tunnistust ka ilma ühegi väljaandeta? Kuidas sa võiksid aidata oma lapsel usku kaitsta?

Mängige olukorrad läbi

On hea mängida läbi keerulisi olukordi, mis võivad koolis ette tulla. Vanemad võiksid kehastada koolikaaslasi. Nad peaksid kiitma lapsi, kui need püüavad oma usku kaitsta, ning selgitama neile, kuidas vastata paremini ja miks nii on parem. Näiteks võiksid nad soovitada lapsel kasutada sõnu, millest  eakaaslased aru saavad. 9-aastane Joshua ütleb, et kaasõpilased ei saanud aru sellistest sõnadest nagu „südametunnistus” ja „lojaalsus”. Seepärast on ta nendega arutlemisel pidanud paremaks kasutada lihtsamaid sõnu (1. Kor. 14:9).

Mõned koolilapsed kaotavad huvi, kui nende küsimusele vastatakse liiga pikalt. Tunnistajatest noored võivad hoida nende huvi ülal, kui kaasavad nad vestlusse ja püüavad neid mõtlema panna. 10-aastane tüdruk Haneul ütleb: „Mu koolikaaslastele meeldib vestelda, mitte lihtsalt selgitust kuulata.” Selleks et vestluseni jõuda, võiksid lapsed esitada küsimusi ja kuulata hoolega, mida teisel on öelda.

Alltoodud dialoogid näitavad, kuidas kristlikud lapsed saaksid oma koolikaaslastega eri teemadel arutleda. Neid dialooge pole vaja pähe õppida, sest pole olemas kaht ühesugust last, pealegi nõuavad eri olukorrad ka erisuguseid vastuseid. Noor  tunnistaja peaks siit saama üldise idee, mida öelda, panema selle oma sõnadesse ja rääkima viisil, mis vastab olukorrale ja koolikaaslasele. Kui sul on kooliealisi lapsi, püüa need dialoogid koos nendega läbi harjutada.

Laste õpetamine nõuab aega ja pingutust. Kristlikud vanemad soovivad juurutada oma laste südamesse Piibli põhimõtteid ja veenda lapsi nende järgi elama (5. Moos. 6:7; 2. Tim. 3:14).

Püüdke järgmisel pere jumalakummardamisõhtul siintoodud dialooge läbi harjutada. Sa võid näha, kui head tulemused sellel on. Pea meeles, et eesmärk pole vastuseid pähe õppida. Te võite olukorra läbi mängida isegi mitu korda, reageerides iga kord erinevalt, ja vaadata, kuidas laps suudab kohanduda. Seejuures õpeta talle mõistlikkust ja taktitunnet. Aja jooksul õpib su laps kaitsma oma usku nii klassikaaslaste, naabrite kui ka õpetajate ees.

[Kast/pildid lk 4, 5]

SÜNNIPÄEVAD

Helen: Tšau, Mark! Ma tahaksin sind enda juurde peole kutsuda.

Mark: Tänan kutsumast. Mis pidu see on?

Helen: Minu sünnipäev. Mul tuleb tõeliselt lahe pidu.

Mark: Ära palun solvu, aga ma ei tuleks, sest ma ei pea sünnipäevi.

Helen: Miks? Peod on ju nii toredad!

Mark: Mulle ka meeldivad peod. Aga meie, Jehoova tunnistajad, tahame järgida Jeesust, ja tema ei tähistanud oma sünnipäeva. Sellepärast ei pea ka mina sünnipäevi.

Helen: Aga peole võiksid sa ju ikkagi tulla. Sa ei pea mulle õnne soovima ega kingitust tegema.

Mark: Ei, ma siiski ei tule. Minu jaoks on tähtis elada Piibli järgi. Ja Piibel ütleb, et Jeesuse järelkäijad ei pidanud sünnipäevi ega käinud sellistel pidudel.

Helen: Kas sa tahad öelda, et ma ei tohikski oma sünnipäeva pidada?

Mark: See on küll su enda asi. Meie pere on aga otsustanud sünnipäevi mitte pidada.

Helen: Kas su vanemad ei tee sulle siis kunagi kingitusi?

Mark: Teevad ikka. Aga minu vanemad ei oota sellega, kuni mul sünnipäev tuleb. Nad teevad mulle kingitusi nii tihti, kui tahavad. Muideks, Helen, kas tahad teada, kust sünnipäevade pidamine alguse sai?

Helen: Kust siis?

Mark: Kuule, teeme nii, et ma homme räägin sulle ühe huvitava loo sünnipäevast, mida peeti väga ammu.

RAHVUSHÜMN

Sandra: Eve, miks sina hümni ei laulnud?

Eve: Ma räägin sulle hea meelega, aga kas tohiksin kõigepealt küsida, miks sina laulsid?

Sandra: Sellepärast, et ma olen uhke oma kodumaa üle ja armastan seda.

Eve: Mulle ka meeldib siin elada. Aga mina püüan alati vaadata asju Jumala seisukohalt. Ja Piibel ütleb, et Jumal ei eelista üht rahvust teisele, vaid armastab kõiki võrdselt. Talle ei meeldi, kui oma rahvust peetakse teistest paremaks. Sellepärast ma ei laulagi hümni ega lehvita spordivõistlustel rahvuslippu.

Sandra: Kas see pole veidi äärmuslik?

Eve: Ma pole ainus, kes nii mõtleb. Piibel räägib noortest, kes tundsid samamoodi. Neil kästi kummardada poliitilise sümboli ees, kuid nad ei teinud seda isegi mitte surmaähvardusel.

Sandra: Tõesti? Mis neist siis sai?

Eve: Kui tahad, siis ma lõunavaheajal räägin sulle sellest.

POLIITIKA

Martin: Paul, kui sa võiksid valimas käia, siis kelle poolt sa hääletaksid?

Paul: Mitte kellegi.

Martin: Miks?

Paul: Ma olen oma valiku juba teinud.

Martin: Aga me ei saa ju veel valida!

Paul: Aga seda valitsust, mida mina mõtlen, saab. Ma olen andnud oma hääle parima valitsuse poolt.

Martin: Mis valitsus see selline on?

Paul: Jumala valitsus. Ma arvan, et Jumal on parim valitseja. Tahad teada, miks?

Martin: Ausalt öeldes mind eriti ei huvita.

Paul: Okei, aga kui kunagi tahad teada, siis küsi. Räägin hea meelega.

[Pilt]

„Tšau, Mark! Ma tahaksin sind enda juurde peole kutsuda.”

[Pilt lk 3]

„Miks sina hümni ei laulnud?”