Tänan Jehoovat, et olen saanud teda teenida raskustest hoolimata

Jutustanud Maatje de Jonge-van den Heuvel

MUL on eluaastaid 98. Nendest 70 jooksul on mul olnud rõõm teenida Jehoovat, kuigi mu usku on korduvalt proovile pandud. Teise maailmasõja ajal viidi mind koonduslaagrisse, kus masendus pani mind ühel hetkel tegema midagi, mida hiljem kahetsesin. Mõned aastad hiljem elasin läbi veel ühe valusa katsumuse. Ent hoolimata katsumustest, olen Jehoovale tänulik, et mul on olnud au teda teenida.

1940. aasta oktoobris toimus mu elus kannapööre. Elasin Hollandis Hilversumi linnas, mis jääb Amsterdamist 24 kilomeetrit kagusse. Riik oli natside võimu all. Tolleks ajaks olin olnud viis aastat abielus toreda mehe Jaap de Jongega ning meil oli armas kolmeaastane tütar Willy. Elasime ühe vaese perekonna kõrval. Selles peres oli kaheksa last ja vanemad nägid palju vaeva, et neid ära toita. Ometigi pakkusid nad pikemat aega peavarju ja kõhutäidet ka ühele noorele mehele. „Miks nad küll endale selle lisakoorma on võtnud?” mõtlesin. Kui viisin neile natuke toidupoolist, sain teada, et nende juures peatuv noor mees on täisajaline usukuulutaja. Ta rääkis mulle Jumala kuningriigist ja õnnistustest, mida see toob. Kuuldu avaldas mulle sügavat mõju, nii et võtsin tõe kiiresti vastu. Selsamal aastal pühendusin Jehoovale ja lasin end ristida. Aasta pärast tegi seda ka mu mees.

Mu teadmised Piiblist olid üsna napid. Mõistsin aga väga hästi, et tunnistajaks olemine tähendab kuulumist organisatsiooni, mis oli tol ajal keelustatud. Samuti teadsin, et terve hulk tunnistajaid oli kuningriigisõnumi kuulutamise pärast vangi pandud. Kõigest hoolimata tegin otsekohe algust majast majja kuulutustööga ning pakkusime abikaasaga oma majas peavarju pioneeridele ja reisivatele ülevaatajatele. Meie kodus hoiti ka piiblilist kirjandust, mida vennad ja õed Amsterdamist tõid. Oma raskete, kirjanduse transportimiseks kohaldatud jalgratastega vedasid nad kohale suuri presendiga kaetud raamatukoormaid. Nende kullerite armastus ja julgus oli erakordne. Nad riskisid oma usukaaslaste pärast isegi eluga (1. Joh. 3:16).

„Emme, kas sa tuled varsti tagasi?”

Olin umbes pool aastat ristitud olnud, kui meie ukse taha tuli kolm politseinikku. Nad otsisid meie maja läbi. Konkut, kus me kirjandust hoidsime, nad ei avastanud, küll aga leidsid nad üles raamatud, mille olime peitnud oma voodi alla. Nad käskisid mul kohemaid endaga Hilversumi  politseijaoskonda kaasa tulla. Kui kallistasin hüvastijätuks oma tütart Willyt, küsis ta: „Emme, kas sa tuled varsti tagasi?” „Jah, kullake. Emme tuleb varsti koju tagasi,” vastasin. Möödus aga 18 rasket kuud, enne kui sain Willyt uuesti oma embuses hoida.

Asi oli nimelt nii, et Hilversumist viis üks politseinik mind rongiga Amsterdami ülekuulamisele. Ülekuulajad tahtsid, et kinnitaksin kolme Hilversumi mehe kohta, et nad on Jehoova tunnistajad. Sõnasin: „Tunnen neist ainult ühte. Ta on meie piimamees.” Ja see oli tõsi, see vend tõepoolest tõi meile piima. „Kuid seda, kas ta on Jehoova tunnistaja, peaksite küsima tema, mitte minu käest,” lisasin. Kuna ma keeldusin midagi enamat teada andmast, lõid nad mind näkku ja pistsid mu vangikongi, kus olin kinni kaks kuud. Abikaasal õnnestus teada saada, kus ma olen, ja tuua mulle pisut riideid ja toitu. 1941. aasta augustis saadeti mind Ravensbrücki – kurikuulsasse naiste koonduslaagrisse, mis asus Saksamaal Berliinist 80 kilomeetrit põhja pool.

„Pea püsti, kallike”

Pärast kohalejõudmist öeldi meile, et kui kirjutame alla dokumendile, kus ütleme oma usust lahti, saame koju minna. Sellele ma muidugi alla ei kirjutanud. Seejärel pidin oma asjad ära andma ja pesuruumis lahti riietuma; seal kohtasin mõningaid kristlikke õdesid Hollandist. Meile anti laagririided, mille külge oli õmmeldud violetne kolmnurk, samuti saime taldriku, kruusi ja lusika. Esimesel ööl hoiti meid transiitbarakis. Seal puhkesin ma nutma – esimest korda pärast arreteerimist. „Mis küll edasi saab? Kui kauaks pean ma siia jääma?” mõtlesin, ise nuuksudes. Sel ajal polnud mul veel kuigi lähedasi suhteid Jehoovaga, kuna olin tundnud tõde üsna vähe aega. Mul oli veel nii palju õppida. Järgmisel päeval loendusel märkas üks hollandi õde minu kurbust. Ta ütles: „Pea püsti, kallike, pea püsti! Mis kahju nad saavad meile teha?”

Pärast loendust viidi meid üle teise barakki, kus mitusada kristlikku õde Saksamaalt ja Hollandist meid südamlikult vastu võtsid. Mõned saksa õed olid selles barakis juba üle aasta elanud. Nendega seltsimine tugevdas mind: suutsin tõepoolest pea püsti hoida. Mulle avaldas muljet ka see, et meie õdede barakk oli palju puhtam teistest laagri barakkidest. Peale selle oli üldteada, et meie barakis ei varastata, vannuta ega kakelda. Kontrastina karmidele laagrioludele oli meie barakk nagu puhas saar keset kõntsast merd.

Laagri igapäevaelu

Laagrielu tähendas palju tööd ja vähe toitu. Pidime tõusma hommikul kell viis ja peagi pärast seda loenduseks üles rivistuma. Valvurid sundisid meid terve tunni väljas seisma, ja seda iga ilmaga. Õhtul kell viis, kui raske tööpäev oli seljataga, korrati loendust. Seejärel sõime veidi suppi ja leiba ning läksime rampväsinuna magama.

 Iga päev, välja arvatud pühapäev, pidin töötama farmis, kus ma niitsin vikatiga nisu, kaevasin kraavi ja puhastasin sealauta. Ehkki töö oli raske ja must, sain sellega iga päev hakkama, sest olin veel noor ja üsna tugev. Tööd tehes laulsin kuningriigilaule, mis andis mulle jõudu. Siiski igatsesin iga päev oma abikaasa ja lapse järele.

Meile anti väga vähe toitu, ent kõik me õed üritasime panna iga päev tükikese leiba kõrvale, et meil oleks rohkem süüa pühapäeval, kui meil oli võimalus üheskoos Piibli teemasid arutada. Meil polnud küll piiblilist kirjandust, ent vanemad ustavad saksa õed arutlesid Piibli teemadel ja ma kuulasin neid suure huviga. Me isegi pühitsesime Kristuse surma mälestusõhtut.

Ahastus, kahetsus ja julgustus

Aeg-ajalt kästi meil teha tööd, mis toetas otseselt natside sõjategevust. Kuna olime poliitilistes asjades neutraalsed, keeldusid kõik õed vapralt seda tööd tegemast, mina teiste hulgas. Karistuseks jäeti meid mitmeks päevaks toidust ilma ja me pidime loenduste ajal pikki tunde seisma. Kord talvel lukustati meid neljakümneks päevaks barakki, kus puudus igasugune küte.

Meile, Jehoova tunnistajatele, öeldi korduvalt, et kui me kirjutame alla dokumendile, kus ütleme oma usust lahti, saame vabaks ja võime koju minna. Pärast rohkem kui aasta väldanud laagrielu võttis masendus minu üle võimust. Soov näha abikaasat ja tütart muutus nii tugevaks, et läksin valvurite juurde ja palusin avaldust, kus seisis, et edaspidi ma pole enam piibliuurija, ning ma kirjutasin sellele alla.

Kui õed said teada, mida ma teinud olin, hakkasid mõned neist mind vältima. Ent kaks saksa õde, Hedwig ja Gertrud, otsisid mu üles ja kinnitasid, et armastavad mind. Samal ajal kui töötasime koos sealaudas, selgitasid nad etteheiteid tegemata, miks on tähtis jääda Jehoova ees laitmatuks ning et kompromissist hoidudes väljendame armastust Jehoova vastu. Nende emalik hool ja hellus puudutas mind sügavalt. * Teadsin, et tehtu on väär, ning tahtsin avaldust tühistada. Ühel õhtul rääkisin ühele õele, et olen otsustanud paluda oma avalduse kehtetuks tunnistada. Ilmselt kuulis üks laagriametnik seda vestlust pealt, sest samal õhtul lasti mind laagrist ootamatult vabaks ja saadeti rongiga tagasi Hollandisse. Üks naisvalvur, kelle nägu ma senini mäletan, ütles mulle: „Sa oled ikka Bibelforscher [piibliuurija], ja selleks sa ka jääd.” Mina vastasin: „Jah, jään, kui Jehoova lubab.” Siiski mõtlesin ma: „Kuidas ma küll saaksin oma avalduse tagasi võtta?”

Ühes avalduse punktis oli kirjas: „Kinnitan, et ei tööta enam kunagi Rahvusvahelise Piibliuurijate Ühingu heaks.” Ma teadsin, mida teha! 1943. aasta jaanuaris, peagi pärast kojunaasmist, hakkasin taas tegema kuulutustööd. Muidugi mõistsin, et kui natsi võimud mind teist korda tabaksid Jumala kuningriiki kuulutamast, oleks mu karistus ränk.

Kuna tahtsin Jehoovale veelgi näidata, et soovin südamest olla tema truu teenija, hakkasime abikaasaga taas oma kodus kulleritele ja reisivatele ülevaatajatele peavarju pakkuma. Olin Jehoovale ülimalt tänulik uue võimaluse eest tõendada oma armastust tema ja ta rahva vastu.

Valus katsumus

Mõni kuu enne sõja lõppu tabas meid abikaasaga valus katsumus. 1944. aasta  oktoobris haigestus meie tütar äkitselt difteeriasse. Willy seisund halvenes kiiresti ja kolme päeva pärast ta suri. Ta oli kõigest seitsmeaastane.

Ainsa lapse surm oli meile ränk hoop. Õigupoolest ei andnud Ravensbrückis kogetud katsumusi võrreldagi valuga, mida tõi lapse kaotus. Ahastushetkedel saime aga alati lohutust Laulu 16:8 sõnadest: „Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest tema on mu paremal pool, ma ei kõigu!” Olime abikaasaga kindlad Jehoova tõotuses, et tuleb ülestõusmine. Jäime tõesse püsima ja olime alati hea sõnumi innukad kuulutajad. Mu abikaasa aitas mul teenida Jehoovat tänumeeles, seda kuni oma surmani aastal 1969.

Õnnistused ja rõõmud

Viimaste aastakümnete jooksul on mulle palju rõõmu toonud tihe läbikäimine täisajaliste teenijatega. Nagu sõja ajal, oli mu koduuks ka hiljem alati avatud reisivatele ülevaatajatele ja nende abikaasadele, kes kogudust külastasid. Üks reisivat tööd teinud abielupaar, Maarten ja Nel Kaptein, elas minu pool koguni 13 aastat. Kui õde Nel raskelt haigeks jäi, oli mul võimalus hoolitseda tema eest kolm kuud, kuni ta suri. Tänu seltsimisele selle abielupaari ja kallite kohalike vendade-õdedega olen kogu aeg tundnud suurt rõõmu vaimsest paradiisist.

Aasta 1995 märgib üht mu elu suursündmust: sain kutse Ravensbrückis toimunud mälestusüritusele. Seal sain kokku õdedega, kellega olin koos laagris olnud ja keda ma polnud näinud 50 aastat. See oli unustamatu ja südantsoojendav kohtumine, mil saime innustada üksteist ootama ikka lootusrikkalt päeva, kui meie kallid kadunukesed saavad taas elavaks.

Apostel Paulus ütleb kirjakohas Roomlastele 15:4, et „meil vastupidavuse ja pühakirja lohutuse kaudu oleks lootust”. Tänan Jehoovat, et ta on andnud selle imelise lootuse, mis on aidanud mul teda katsumustest hoolimata rõõmuga teenida.

[Allmärkus]

[Pilt lk 10]

Koos Jaapiga aastal 1930

[Pilt lk 10]

Meie tütar Willy seitsmeaastaselt

[Pilt lk 12]

Südantsoojendav kokkusaamine aastal 1995. Olen esimeses reas vasakult teine