Mulle on osaks saanud palju head

Jutustanud Arthur Bonno

OLI aasta 1951. Viibisime koos abikaasa Edithiga piirkonnakonvendil, kus kuulsime teadaannet, et toimub koosolek misjoniteenistusest huvitatuile.

„Lähme kuulama!” hüüatasin.

„Art, see pole meie jaoks,” kostis Edith.

„Ole nüüd, Edie, me ainult kuulame.”

Pärast koosolekut pakuti Gileadi kooli avaldusi.

„Täidame ära!” õhutasin Edithit.

„Aga, Art, kuidas jääb meie omastega?”

Umbes poolteist aastat pärast seda konventi käisimegi Gileadi koolis ja meid määrati teenima Lõuna-Ameerikasse Ecuadori.

Nagu meie konvendiaegsest vestlusest järeldada võite, olin ma küllaltki domineeriv isiksus ja paras uljaspea. Edith seevastu oli malbe ja mõõdukas. Ta oli kasvanud üles Elizabethi-nimelises väikelinnas Pennsylvania osariigis ning polnud kunagi oma kodukandist kuigi kaugel käinud ega välismaalasi kohanud. Tal oli väga raske oma pere juurest lahkuda. Sellegipoolest võttis ta meelsasti vastu ülesande teenida välisriigis. Aastal 1954 saabusime Ecuadori ning oleme sestsaadik sellel maal misjonäridena teeninud. Siinoldud aastatel on meile osaks saanud palju head. Jutustan sellest meeleldi lähemalt.

Eredad mälestused

Kõigepealt määrati meid pealinna Quitosse, mis asub merepinnast ligi kolme kilomeetri kõrgusel Andides. Rannikulinnast Guayaquilist Quitosse jõudmiseks pidime kaks päeva rongi ja veoautoga sõitma – selline reis võtaks praegu lennukiga aega vaid pool tundi. Teenisime Quitos neli meeldejäävat aastat. Seejärel, aastal 1958, juhtus veel midagi head: meid kutsuti ringkonnatööle.

Tol ajal oli terves Ecuadoris ainult kaks  väikest ringkonda. Seega, lisaks koguduste külastamisele veetsime aasta jooksul palju nädalaid kuulutustööl väikestes indiaani linnades, kus polnud ühtegi Jehoova tunnistajat. Majutuspaik neis pueblodes tähendas harilikult pisikest akendeta tuba, kus oli üksnes voodi. Kandsime kaasas vineerkohvrit, milles oli petrooleumipriimus, pann, taldrikud, pesukauss, voodilinad, sääsevõrk, rõivad, vanad ajalehed ja mõned muud asjad. Ajalehtedega toppisime kinni seinaauke, et rottidel poleks nii hõlbus sisse pääseda.

Meil on eredad mälestused neis pimedates luitunud tubades toimunud hilisõhtustest keskusteludest, kui istusime voodil ja sõime lihtsat toitu, mida olime priimuse peal valmistanud. Kuna ma oma keevalisuse tõttu rääkisin tihti läbimõtlematult, mainis mu naine teinekord noil rahulikel hetkedel taktitundeliselt, kuidas ma võiksin vendadega rääkides end paremini väljendada. Võtsin teda kuulda ja mu külastused muutusid julgustavamaks. Kui ma vahel mõtlematult kellestki halba rääkisin, keeldus Edith vestlusega kaasa tulemast. Nii õppisin suhtuma vendadesse alati positiivselt. Enamasti aga keerlesid meie õhtused jutuajamised „Vahitornist” loetud mõtete ja päevaste kuulutustööjuhtumite ümber. Ja meil tõesti oli põnevaid juhtumeid.

Kuidas me leidsime Carlose

Jipijapa linnas Ecuadori lääneosas anti meile ühe huvilise nimi – ainult nimi, Carlos Mejía, ilma aadressita. Tol hommikul, kui teda otsima läksime, polnud meil õrna aimugi, kust teda leida, seega valisime oma üüritoast lahkudes lihtsalt huupi ühe suuna. Kuna öösel oli kõvasti vihma sadanud, olid tänavad täis mudaauke, mille vahel meil tuli laveerida. Kõndisin Edie ees, kui kuulsin äkki selja tagant ahastavat hüüdu: „Art!” Pöördusin ja nägin, et Edie oli põlvist saati mustas mudas. Vaatepilt oli nii koomiline, et oleksin naerma hakanud, kui poleks näinud tema nutust nägu.

Mul õnnestus Edith selle sopa seest välja tirida, kuid tema kingad jäid mudasse. Meid jälgisid üks poiss ja tüdruk ning ma ütlesin neile, et annan neile raha, kui nad kingad pori seest välja õngitsevad. Järgmisel hetkel olid meil kingad käes. Kuid Ediel oli tarvis end kusagil pesta. Laste ema oli kogu seda lugu pealt vaadanud ja kutsus meid oma majja. Ta aitas Edithil jalgu pesta, samal ajal kui lapsed puhastasid mudaseid kingi. Eriti hea asi juhtus enne äraminekut. Küsisin naiselt, kas ta teab, kust leida meest nimega Carlos Mejía. Naine vastas üllatunud ilmel: „See on minu abikaasa.” Mõne aja pärast alustati selle perega piibliuurimist ning lõpuks lasid nad kõik end ristida. Aastaid hiljem said Carlos, tema naine ja kaks nende lastest eripioneerideks.

Paljunõudev reisimine ja südantsoojendav külalislahkus

Ringkonnas reisimine polnud kergete killast. Sõitsime nii busside, rongide, veokite, kanuude kui ka väikeste lennukitega. Kord läksime koos piirkonnaülevaataja John McLenachani ja ta naise Dorothyga kuulutusretkele Colombia piiri äärsetesse kaluriküladesse. Reisisime puutüvest õõnestatud kanuuga, millel oli päramootor. Ühel hetkel märkasime, et otse meie kõrval ujuvad haid, sama suured kui meie kanuu. Nende suurust nähes muutus isegi meie kogenud teejuht ärevaks ja tüüris kiiresti kanuu kaldale lähemale.

 Ringkonnatöö raskused said kuhjaga tasutud. Saime tuttavaks fantastiliste, külalislahkete usukaaslastega. Tihti pakkusid meid võõrustanud pered meile visalt toitu kolm korda päevas, samas kui nad ise sõid ainult ühe korra. Mõned tegid meile aseme ainsasse majasolevasse voodisse ja magasid ise põrandal. Edith ütles sageli: „Nendelt kallitelt vendadelt ja õdedelt olen õppinud, kui vähesega on tegelikult võimalik hakkama saada.”

„Me ei taha tagasi lükata ...”

Aastal 1960 sai meile osaks veel midagi head: meid kutsuti teenima Guayaquilis asuvasse harubüroosse. Samal ajal kui mina Peetelis administratiivtööd tegin, käis Edith lähedalasuva kogudusega kuulutamas. Ma polnud just kontoritöötaja tüüp ja tundsin end mõnevõrra saamatuna, kuid nagu Heebrealastele 13:21 ütleb, Jumal varustab meid „kõige heaga täitma tema tahet”. Kaks aastat hiljem sain kutse kümnekuisele Gileadi kooli kursusele, mis pidi toimuma New Yorgis Brooklyni Peetelis. Tol ajal tuli abikaasadel jääda selleks ajaks oma teenistusülesande juurde. Edith sai Brooklynist oma nimele adresseeritud kirja. Tal paluti hoolega kaaluda, kas ta on nõus abikaasast kümme kuud eemal olema.

Vastuseks kirjutas Edith: „See pole kindlasti kerge, aga me teame, et Jehoova aitab meid mis tahes raskustest läbi ... Me ei taha tagasi lükata ühtki teenistusülesannet ega ühtki võimalust õppida oma ülesandeid paremini täitma.” Brooklynis-oleku ajal sain iga nädal oma naiselt kirja.

Põllul koos ustavate kaaslastega

Aastal 1966 naasime tervisehädade tõttu Quitosse, kus teenisime edasi misjonäridena koos kohalike vendade ja õdedega. Millised laitmatuse eeskujud nad küll olid!

Ühel ustaval õel oli uskmatu abikaasa, kes teda sageli peksis. Kord hommikul kell kuus tuldi meile teatama, et mees on teda jälle peksnud. Tormasin õe majja. Teda nähes ei suutnud ma oma silmi uskuda: ta lamas voodis, üleni paistes ja sinikaid täis. Mees oli tagunud teda luuavarrega, kuni see pooleks murdus. Hiljem samal päeval leidsin mehe kodunt ja ütlesin talle, et ta on teinud argpüksliku teo. Ta palus ülevoolavalt vabandust.

Kuna mu tervis oli paremaks läinud, hakkasime 1970-ndate alguses jälle ringkonnatööd tegema. Meie ringkonda kuulus ka Ibarra linn. Kui me seal 1950-ndate lõpu poole käisime, oli seal ainult kaks tunnistajat: üks misjonär ja üks kohalik vend. Seepärast ootasime nüüd põnevusega kohtumist kõigi nende uutega, kes olid vahepeal kogudusega liitunud.

 Meie kõige esimesel koosolekul oli laval vend Rodrigo Vaca, kes juhatas programmiosa, milles oli ette nähtud ka kuulajate osavõtt. Kui ta esitas küsimuse, hõikasid kuulajad „Yo, yo!” („Mina, mina!”), selle asemel et kätt tõsta. Vaatasime Edithiga hämmastunult teineteisele otsa. „Mis siin toimub?” mõtlesin. Pärast saime teada, et vend Vaca on pime ja tunneb koguduseliikmed ära nende hääle järgi. Ta on tõesti karjane, kes tunneb oma lambaid! Mul tulid meelde sõnad kirjakohas Johannese 10:3, 4, 14, kus Jeesus ütles, et hea karjane ja lambad tunnevad üksteist väga hästi. Praegu on Ibarras kuus hispaaniakeelset kogudust ning üks ketšuakeelne ja üks viipekeelne kogudus. Vend Vaca teenib seniajani ustavalt kogudusevanema ja eripioneerina. *

Oleme tänulikud Jehoova headuse eest

Aastal 1974 saime järjekordselt osa Jehoova headusest: meid kutsuti tagasi Peetelisse. Mul paluti jälle administratiivtööd teha ja hiljem määrati mind harubüroo komiteesse. Edith töötas algul köögis, pärastpoole aga hakkas tööle kontoris, kus ta seniajani postiga tegeleb.

Aastate jooksul on meil olnud rõõm vastu võtta sadu Gileadi väljaõppe saanud misjonäre, kes lisavad kogudustesse küpsust ja innukust. Meid julgustavad ka need tuhanded vennad ja õed, kes on ise rohkem kui 30 riigist siia teenima tulnud. Nende ennastohverdavus on muljetavaldav. Mõned neist on müünud maha oma maja või ka äri, et tulla ja teenida paikades, kus on kuningriigikuulutajate järele suur vajadus. Nad on kaugetes maanurkades kuulutamiseks sõidukeid ostnud, nad on rajanud uusi kogudusi ning aidanud ehitada kuningriigisaale. Paljud vallalised õed on tulnud välismaalt siia pioneeritööd tegema – ja kui innukad ja tublid töölised nad küll on!

Jah, neil aastatel, mil olen Jumalat teeninud, on mulle saanud osaks tõesti palju head. Parim selle kõige hulgas on lähedased suhted Jehoovaga. Peale selle olen Jehoovale tänulik hea abilise eest (1. Moos. 2:18). Kui vaatan tagasi meie 69 abieluaastale, meenub mulle tekst Õpetussõnad 18:22, kus öeldakse: „Kes on leidnud tubli naise, see on leidnud midagi head” (UM). On olnud suur rõõm Edithiga koos olla. Ta on aidanud mind nii mitmel moel. Ta on olnud ka hooliv tütar oma emale. Alates ajast, mil saabusime Ecuadori, kirjutas ta emale iga nädal, kuni aastani 1990, kui ema 97-aastasena suri.

Olen nüüd 90 aastat vana ja Edith on 89. Peame kalliks rõõmu, mida tunneme sellest, et oleme saanud aidata umbes 70 inimesel Jehoovat tundma õppida. Küll meil on hea meel, et me 60 aastat tagasi need Gileadi avaldused täitsime! See otsus on toonud meie ellu nii palju head.

[Allmärkus]

[Pilt lk 29]

New Yorgis Yankee staadionil koos Gileadi misjonikooli kursusekaaslastega aastal 1958

[Pilt lk 31]

Tunnistajatest perel külas ringkonnatöö ajal aastal 1959

[Pilt lk 32]

Ecuadori harubüroos aastal 2002