Minu surmakartus asendus lootusega saada elu, mida on külluslikult

Jutustanud Piero Gatti

MADAL kõmisev müra muutus aina valjemaks ja valjemaks. Peagi oli kuulda sireenide undamist, mis andis inimestele märku varjumiseks. Seejärel kõlas pommide ja hävituse ulg ning möirgamine, mis rebestas surmahirmus inimeste trummikiled.

Oli aasta 1943/44 Itaalias Milanos. Sinnamääratud nekrutina kästi mul tihti korjata kokku tuvastamatuks muutunud inimeste jäänuseid, mis olid mattunud puruks pommitatud varjendite alla, kuhu inimesed olid lõksu jäänud. Ma ei näinud lähedalt üksnes teiste surma. Mõnikord pääsesin ise üle noatera. Neil puhkudel palvetasin Jumala poole ja tõotasin, et kui ma veresaunas ellu jään, täidan ma edaspidi tema tahet.

Surmakartus hajub

Ma kasvasin üles külas, mis on umbes 10 kilomeetri kaugusel Comost, Šveitsi piiri lähedal asuvast Itaalia linnast. Juba varases lapseeas kogesin leina ja hakkasin surma ees kartust tundma. Hispaania gripp oli röövinud elu mu kahelt õelt. Seejärel, aastal 1930, kui olin kõigest kuueaastane, suri mu ema Luigia. Kasvades üles katoliiklasena, pidasin kinni usureeglitest ja käisin iganädalasel missal. Ent minu hirm ei hajunud mitte kirikus, vaid aastaid hiljem ühes juuksurisalongis.

Oli aasta 1944 ja Teine maailmasõda külvas surma. Mina olin üks kümnetest tuhandetest Itaalia sõduritest, kes sõjatsoonist neutraalsesse Šveitsi põgenesid. Seal jagati sõdurid paljudesse põgenikelaagritesse. Mind saadeti laagrisse, mis asus riigi kirdeosas Steinachi lähedal. Seal anti meile teataval määral vabadust. Steinachi juuksur vajas oma salongis ajutiselt abi. Elasin ja töötasin tema juures kõigest ühe kuu, kuid sellest piisas, et sõlmida tutvus, mis muutis mu elu.

Üks juuksuri kliente oli Šveitsis elav itaallane Adolfo Tellini. Ta oli Jehoova tunnistaja. Ma polnud sellest rühmitusest kunagi kuulnud, ja see pole ka üllatav, sest tunnistajaid oli terves Itaalias tollal vaid 150 ringis. Adolfo rääkis mulle imelistest Piibli tõdedest, tõotustest rahu ja elu kohta, mida saab olema külluslikult (Joh. 10:10; Ilm. 21:3, 4). Sõnum tulevasest maailmast, kus pole sõda ega surma, paelus mind väga. Kui läksin põgenikelaagrisse tagasi, rääkisin sellest lootusest ühele teisele noorele itaallasele, Giuseppe Tubinile. Kuuldu avaldas ka talle muljet. Aeg-ajalt külastasid Adolfo ja teised tunnistajad meid laagris.

Adolfo viis mind Steinachist umbes 10 kilomeetri kaugusel asuvasse Arbonisse, kus väike tunnistajate grupp pidas koosolekuid  itaalia keeles. Kuuldu innustas mind sedavõrd, et järgimisel nädalal läksin sinna ise jalgsi kohale. Hiljem käisin tunnistajate kokkutulekul ühes konvendisaalis Zürichis. Eriti vapustas mind slaidiprogramm hävituslaagritest, kus oli näha hunnikute viisi laipu. Sain teada, et paljud saksa tunnistajad saadeti usu pärast surma. Sel kokkutulekul tutvusin Maria Pizzatoga. Tema tegevuse tõttu tunnistajana oli Itaalia fašistlik võim ta 11 aastaks vangi mõistnud.

Kui sõda lõppes, läksin tagasi Itaaliasse, kus ma liitusin väikese Como kogudusega. Keegi polnud minuga kavakindlalt Piiblit uurinud, kuid ma teadsin väga hästi põhiõpetusi. Sellesse kogudusse kuulus ka Maria Pizzato. Ta rääkis mulle kristliku ristimise vajadusest ja õhutas mind minema Marcello Martinelli juurde, kes elas Sondrio provintsis Castione Andevennos. Marcello oli ustav võitud vend, kelle oli diktaatorlik režiim 11 aastaks vangi mõistnud. Pidin sõitma jalgrattaga 80 kilomeetrit, et teda külastada.

Marcello selgitas mulle Piibli abil, millised on ristitavatele esitatavad nõuded, pärast mida me palvetasime ja läksime Adda jõe äärde, milles mind ristiti. See oli septembris 1946. Kui eriline päev see minu elus küll oli! Ma olin nii elevil otsusest teenida Jehoovat ja sellest, et mul oli nüüd kindel tulevikulootus, et sõitsin sel päeval rattaga maha 160 kilomeetrit, mida õhtul vaevu uskuda suutsin.

1947. aasta maikuus peeti Milanos Itaalia esimene sõjajärgne kokkutulek. Kohal oli umbes 700 inimest, sealhulgas palju neid, kes olid üle elanud fašismiaja tagakiusamise. Sel kokkutulekul toimus midagi üsna tavatut. Giuseppe Tubini, kellele ma olin põgenikelaagris tunnistust andnud, esitas ristimiskõne – mille järel ta ise end ristida laskis!

Sel kokkutulekul oli mul rõõm kohtuda vend Nathan Knorriga Brooklyni Peetelist. Ta innustas Giuseppet ja mind kasutama oma elu Jumala teenimiseks. Otsustasin, et alustan täisajalist teenistust kuu aja jooksul. Kodus rääkisin perele oma otsusest, nemad kõik aga püüdsid mind ümber veenda. Kuid ma olin otsuse teinud. Niisiis alustasin kuu aja pärast teenistust Milano Peetelis. Seal teenis neli misjonäri: Giuseppe (Joseph) Romano ja tema abikaasa Angelina ning Carlo Benanti ja tema abikaasa Costanza. Peeteli pere viies liige oli Giuseppe Tubini, kes oli äsja sinna tulnud, ja kuues olin mina.

Pärast üht kuud Peetelis määrati mind ringkonnaülevaatajaks – ma olin riigi esimene itaallasest ringkonnaülevaataja. Vend George Fredianelli – Itaalia esimene misjonär, kes oli tulnud Ameerika Ühendriikidest aastal 1946 – juba tegi reisivat tööd. Ta andis mulle mõne nädala jooksul väljaõpet ja seejärel hakkasin ma ise seda seiklusrikast rada käima. Eriti hästi on mulle meelde jäänud esimene kogudus, mida ma külastasin – Faenza. Mõelda vaid, ma polnud varem koguduse ees ühtegi kõnet esitanud! Sellegipoolest julgustasin ma kuulajaid, kelle hulgas oli palju noori, mõtlema täisajalise teenistuse alustamise peale. Hiljem said mõned nendest noortest väga vastutusrikkaid ülesandeid itaaliakeelsel põllul.

Olin alustanud põnevat elu reisiva ülevaatajana. See oli elu täis üllatusi, muutusi, väljakutseid ja rõõme, aeg, mil sain tunda kallite vendade ja õdede sügavat kiindumust.

Religioosne maastik sõjajärgses Itaalias

Lubage ma räägin Itaalia tolleaegsest religioossest olukorrast. Juhtpositsioon oli  vaieldamatult katoliku kiriku käes. Aastal 1948 jõustus küll uus põhiseadus, kuid fašistlikud seadused, mis takistasid tunnistajatel vabalt kuulutada, tühistati alles 1956. Vaimulikkonna survel segati tihtipeale meie ringkonnakokkutulekuid. Teinekord aga luhtusid vaimulike sepitsused täielikult. Nii juhtus näiteks aastal 1948 väikeses Kesk-Itaalia linnas Sulmonas.

Kokkutulekut peeti teatris. Pühapäeva hommikupoolel olin programmi juhataja ning Giuseppe Romanol oli avalik kõne. Kuulajaid oli tolle aja kohta tohutu palju. Terves riigis polnud veel 500 kuulutajatki, kuid teatrisaal oli pungil 2000 inimesest. Õhutatuna kahest kuulajaskonna hulgas olevast preestrist hüppas üks noor mees kõne lõpus lavale. Ta hakkas täiest kõrist karjuma, püüdes nii segadust tekitada. Ütlesin talle viivitamata: „Kui sa soovid midagi öelda, siis üüri endale saal ja sa võid rääkida mida tahes.” Kuulajaile ei avaldanud mehe käitumine kuigivõrd muljet ja nad summutasid tema hääle oma pahameeleväljendustega. Seepeale hüppas noor mees lavalt alla ja kadus.

Reisimine oli tollal paras seiklus. Mõnikord läksin ühest kogudusest teise jalgsi, teinekord jalgratta või ülerahvastatud bussilobudikuga, vahel aga rongiga. Mõnikord majutati mind talli või tööriistakuuri. Sõda oli äsja lõppenud ja enamik itaallasi olid vaesed. Vendi oli vähe ja neil oli ka vara vähe. Ent elu Jehoova teenistuses oli sellegipoolest imetore.

Väljaõpe Gileadis

Aastal 1950 kutsuti Giuseppe Tubinit ja mind Gileadi misjonikooli 16. kursusele. Sain kohe algusest peale aru, et inglise keele õppimine ei saa olema kerge. Ma tegin oma parima, kuid edu oli vaevaline. Pidime inglise keeles lugema läbi terve Piibli. Seepärast jätsin mõnikord lõunasöögi vahele, et saaksin häälega lugemist harjutada. Lõpuks tuli minu kord kõne esitada. Mäletan õpetaja sõnu sama hästi, nagu oleksid need eile lausutud. Ta ütles: „Sinu žestid ja entusiasm on suurepärased, kuid sinu inglise keel on täiesti mõistetamatu!” Ometi lõpetasin kursuse edukalt. Seejärel määrati meid Giuseppega tagasi Itaaliasse. Tänu saadud lisaväljaõppele olime mõlemad suutelised vendi paremini teenima.

Aastal 1955 abiellusin ma Lidiaga, kelle ristimiskõne olin seitse aastat varem pidanud.  Tema isa, armas vend Domenico, oli suutnud aidata kõigil oma seitsmel lapsel tõe vastu võtta, ehkki fašistlik võim kiusas teda taga ja saatis ta kolmeks aastaks asumisele. Ka Lidia oli innukas tõe eest võitleja. Ta oli kolm korda kohtu all olnud, enne kui tunnustati meie seaduslikku õigust majast majja kuulutada. Kuus aastat pärast abiellumist sündis meile poeg Beniamino ja 1972. aastal teine poeg Marco. Ma olen väga rõõmus, et nad mõlemad koos oma peredega innukalt Jehoovat teenivad.

Ikka tegus Jehoova teenistuses

Oma õnneliku elu jooksul, mil olen teisi teeninud, on mul olnud palju meeldejäävaid kogemusi. Näiteks 1980-ndate alguses kirjutas mu äi tollasele Itaalia presidendile Sandro Pertinile kirja. Fašistliku diktatuuri ajal olid nad mõlemad olnud asumisel Ventotene saarel, kus hoiti väidetavaid riigivaenlasi. Minu äi soovis presidendile tunnistust anda ja palus seepärast luba temaga intervjuud teha. Äia taotlus rahuldati ja mina läksin temaga kaasa. Meid võeti soojalt vastu – see oli meile midagi harjumatut. President tervitas minu äia kallistusega. Seejärel rääkisime oma usust ja andsime talle kirjandust.

Aastal 1991, pärast seda, kui olin olnud 44 aastat reisiv ülevaataja ja külastanud kogudusi üle kogu riigi, lõpetasin ringkonnatöö. Järgmised neli aastat olin ma kokkutulekusaali ülevaataja, kuni pidin tõsise haiguse tõttu oma koormat kergendama. Kuid tänu Jehoova ärateenimata heldusele olen ikka täisajalises teenistuses. Ma püüan teha oma parima, et inimestele head sõnumit kuulutada ja neile tõde õpetada ning praegu on mul ka mõned piibliuurimised. Vennad ütlevad minu kohta ikka veel, et mul on kõnesid esitades „plahvatuslik” entusiasm. Ma tänan Jehoovat, et minu tarm pole aastate lisandudes raugenud.

Noorena olin täielikult surmakartuse võimuses, kuid Piibli täpne tundmine on andnud mulle kindla lootuse saada igavene elu – elu, mida on „külluslikult”, nagu Jeesus ütles (Joh. 10:10). Nüüd ootangi tõelist elu täis rahu, turvatunnet, õnne ja rikkalikke õnnistusi Jehoovalt. Mingu kogu kiitus meie armastavale Loojale, kelle nime meil on au kanda! (Laul 83:19.)

[Kaart lk 22, 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ŠVEITS

BERN

Zürich

Arbon

Steinach

ITAALIA

ROOMA

Como

Milano

Adda jõgi

Castione Andevenno

Faenza

Sulmona

Ventotene

[Pilt lk 22]

Teel Gileadi

[Pilt lk 22]

Giuseppega Gileadis

[Pilt lk 23]

Pulmapäeval

[Pilt lk 23]

Mu kallis kaasa on olnud mu kõrval üle 55 aasta