Pikk õiguslahing lõppes võiduga

SEE algas aastal 1995 ja kestis 15 aastat. Kogu selle aja ründasid usuvabaduse vastased Venemaa tõsikristlasi. Need vastased olid otsustanud teha kõik, mis nende võimuses, et Jehoova tunnistajad Moskvas ja mujal Venemaal ebaseaduslikuks kuulutataks. Jehoova aga arvas heaks tasuda meie kallitele Venemaa vendadele ja õdedele nende laitmatuse eest kohtuvõiduga. Ent kuidas see kohtutüli üldse alguse sai?

KAUAOODATUD VABADUS

1990-ndate algupoolel said meie vennad Venemaal tagasi usuvabaduse, mille nad olid kaotanud aastal 1917. Aastal 1991 registreeris Nõukogude Liidu valitsus Jehoova tunnistajate tegevuse, tunnustades meid seadusliku religioonina. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist registreeriti Jehoova tunnistajad Venemaa Föderatsioonis. Peale selle tunnustas Venemaa, et aastakümneid tagasi usu pärast tagakiusatud Jehoova tunnistajad on olnud poliitilise rõhumise ohvrid. Aastal 1993 registreeris Moskva linna justiitsosakond Moskva Jehoova tunnistajate ühenduse, nagu meid seal ametlikult tuntakse. Samal aastal jõustus Venemaa uus põhiseadus, mis tagab selle riigi kodanikele usuvabaduse. Mõni ime siis, et üks vend hüüatas: „Sellisest vabadusest ei osanud me unistadagi!” Ta lisas: „Olime seda viiskümmend aastat oodanud.”

Meie vennad ja õed Venemaal kasutasid „soodsat aega” hästi ära ja hoogustasid kiiresti oma kuulutustööd (2. Tim. 4:2). Paljud inimesed võtsid Piibli sõnumit kuulda. „Inimesed olid religioonist sügavalt huvitatud,” täheldas üks vaatleja. Lühikese ajaga mitmekordistus kuulutajate, pioneeride ja koguduste arv. Kui aastal 1990 oli Moskvas umbes 300 Jehoova tunnistajat, siis aastaks 1995 oli neid juba üle 5000. Jehoova teenijate ridade kasv Moskvas tegi usuvabaduse vastased ärevaks. 1990-ndate keskpaiku nad ründasid, alustades kohtusõda. See õiguslahing tegi läbi neli pikka etappi, enne kui leidis lõpliku lahenduse.

KRIMINAALJUURDLUSED LÕPEVAD KUMMALISE PÖÖRDEGA

Kohtulahingu esimene etapp algas juunis 1995. Moskvas tegutsev grupeering, kes joondub Vene Õigeusu Kiriku järgi, esitas meie vendade vastu kaebuse, süüdistades neid kriminaalses tegevuses. Grupeering väitis end seisvat nende inimeste huvide eest, kes panevad pahaks, et nende abikaasa või lapsed on saanud Jehoova tunnistajaks. Juunis 1996 hakkasid uurijad meie vendade vastu süütõendeid otsima, kuid ei leidnud ühtegi. Seepeale esitas sama grupeering uue kaebuse, süüdistades meie vendi taas kriminaalsetes tegudes. Uurijad korraldasid uue juurdluse, kuid kõik süüdistused osutusid alusetuks. Sellest hoolimata esitasid vastased kolmanda kaebuse, mis põhines samadel süüdistustel. Jällegi uuriti Moskva Jehoova tunnistajate tegevust, kuid prokurör jõudis nagu ennegi järeldusele, et kriminaalasja algatamiseks alust pole. Seejärel esitasid vastased sama kaebuse veel neljandatki korda, ja taas ei leidnud prokurör mingeid süütõendeid. Tundub uskumatu, kuid seesama grupeering taotles veel üht  juurdlust. Viimaks, 13. aprillil 1998 lõpetas uus uurija asja uurimise.

„Siis aga juhtus midagi kummalist,” ütleb üks asjaga seotud advokaat. Ehkki seda viiendat juurdlust toimetanud prokuratuuri esindaja möönis, et kriminaalse tegevuse kohta tõendeid pole, soovitas ta algatada meie vendade vastu tsiviilasja. Ta väitis, et Moskva Jehoova tunnistajate ühendus on rikkunud nii Venemaa kui ka rahvusvahelist seadust. Moskva põhjaringkonna prokurör oli sellega päri ja esitaski tsiviilkaebuse. * 29. septembril 1998 algas kohtuasja arutamine Moskvas Golovinski kohtus. Õiguslahingu teine etapp oli alanud.

PIIBEL KOHTUSAALIS

Põhja-Moskvas pungil täis kohtusaalis asus prokurör Tatjana Kondratjeva rünnakule, tuginedes 1997. aastal allkirjastatud föderaalseadusele, mille järgi on traditsioonilisteks usunditeks ortodoksne kristlus, islam, judaism ja budism. * See seadus on teinud teistele religioonidele raskeks seaduslikku tunnustust saada; samuti lubab see kohtutel keelustada religioonid, mis õhutavad vihkamist. Sellele seadusele tuginedes väitiski nüüd prokurör valelikult, et Jehoova tunnistajad õhutavad vihkamist ja lõhuvad perekondi ning seetõttu tuleks nad keelustada.

Üks meie vendi kaitsnud advokaat küsis: „Kes on need Moskva koguduse liikmed, kes on süüdi seadusrikkumises?” Prokurör ei osanud nimetada ühtegi nime. Ta väitis aga, et Jehoova tunnistajate kirjandus õhutab usulist vaenu. Oma väite kinnituseks luges ta katkeid ajakirjadest „Vahitorn” ja „Ärgake!” ning teistest väljaannetest (vaata ülalolevat pilti). Küsimuse peale, mil moel need väljaanded vaenu põhjustavad, vastas ta: „Jehoova tunnistajad õpetavad, et neil on õige religioon.”

Üks advokaate, kes on meie vend, ulatas nii kohtunikule kui ka prokurörile Piibli ning luges ette kirjakoha Efeslastele 4:5: „Üks Issand, üks usk, üks ristimine.” Varsti arutasid kohtunik, prokurör ja advokaat – igaühel Piibel käes – juba selliseid kirjakohti nagu Johannese 17:18 ja Jaakobuse 1:27. Kohus küsis: „Kas need kirjakohad õhutavad usulist vaenu?” Prokurör vastas, et ta pole pädev Piiblit kommenteerima. Siis näitas advokaat Vene Õigeusu Kiriku väljaandeid, mis Jehoova tunnistajaid karmilt kritiseerivad, ja küsis: „Kas need mõtteavaldused rikuvad seadust?” Selle peale vastas prokurör: „Ma pole pädev kommenteerima vaimulike argumente.”

SÜÜDISTUS LÖÖB KÕIKUMA

Süüdistades Jehoova tunnistajaid perekondade lõhkumises, ütles prokurör, et me ei pea näiteks jõulupühi. Hiljem ta siiski möönis, et Venemaa seadus ei nõua kodanikelt jõulude tähistamist. Venelastel, sealhulgas vene rahvusest Jehoova tunnistajatel,  on valikuvabadus. Prokurör väitis ka, et meie organisatsioon jätab lapsed ilma normaalsest puhkusest ja rõõmutoovatest tegevustest. Küsimise peale tuli tal aga tunnistada, et ta pole kunagi rääkinud ühegi noorega, keda on kasvatanud Jehoova tunnistajatest vanemad. Kui advokaat küsis süüdistajalt, kas ta on kunagi käinud Jehoova tunnistajate koosolekul, sai ta vastuseks: „Selleks pole olnud vajadust.”

Süüdistaja kutsus eksperdina tunnistust andma ühe psühhiaatriaprofessori. Viimane väitis, et meie kirjanduse lugemine põhjustab vaimseid häireid. Kui üks meie advokaate märkis, et professori kirjalik avaldus kohtule on identne ühe dokumendiga, mille oli koostanud Moskva patriarhaat, tunnistas professor, et mõned lõigud on samad, sõna-sõnalt. „Me kasutame üht ja sama disketti,” ütles ta. Edasise küsitlemise käigus selgus, et sel professoril polnud kunagi olnud ühtegi Jehoova tunnistajast patsienti. Vastupidi temale ütles üks teine psühhiaatriaprofessor oma tunnistuses kohtule, et on uurinud enam kui sadat Moskvas elavat Jehoova tunnistajat. Ta oli leidnud, et selle rühmituse liikmetel on normaalne vaimne tervis ja et nad olid pärast Jehoova tunnistajaks saamist teiste religioonide suhtes sallivamaks muutunud.

VÕIT, AGA MITTE VEEL LÕPLIK

12. märtsil 1999 määras kohtunik viis õpetlast uurima Jehoova tunnistajate kirjandust ning lükkas kohtuasja arutamise edasi. Venemaa justiitsministeerium oli aga juba teinud rühmale õpetlastele ülesandeks meie kirjandust uurida. Ministeeriumi poolt määratud uurimisrühm teatas 15. aprillil 1999, et nad ei leidnud meie väljaannetest midagi kahjulikku. Seega, 29. aprillil 1999 registreeris justiitsministeerium Jehoova tunnistajad Venemaal uuesti. Neist  positiivsetest uurimistulemustest hoolimata nõudis Moskva kohus, et uus rühm meie kirjandust uuriks. Olukord oli kummaline: samal ajal kui Venemaa justiitsministeerium tunnustas Jehoova tunnistajaid kui religiooni, kelle tegevus on seadusega kooskõlas, viis Moskva linna justiitsosakond nende suhtes läbi uurimist väidetava seadusrikkumise pärast.

Kulus ligi kaks aastat, enne kui kohtulik arutamine jätkus, ning 23. veebruaril 2001 langetas kohtunik Jelena Prohhorõtševa otsuse. Võtnud arvesse enda määratud töörühma uurimistulemusi, ütles ta: „Moskva Jehoova tunnistajate usulise ühenduse likvideerimiseks ega keelustamiseks ei ole mingit alust.” Lõpuks ometi kinnitas kohus, et kõik meie vendade vastu esitatud süüdistused on valed! Prokurör aga polnud selle kohtuotsusega nõus ja kaebas otsuse edasi Moskva linnakohtusse. Kolm kuud hiljem, 30. mail 2001, tühistas linnakohus kohtunik Prohhorõtševa otsuse ning nõudis uut kohtuprotsessi, mida käsitleks sama prokurör, kuid teine kohtunik. Algamas oli õiguslahingu kolmas etapp.

KAOTUS, AGA MITTE VEEL LÕPLIK

30. oktoobril 2001 algas uus kohtuprotsess ja seekord juhatas istungit kohtunik Vera Dubinskaja. * Prokurör Kondratjeva tuli välja vana süüdistusega, et Jehoova tunnistajad õhutavad vihkamist. Siis aga lisas ta, et Jehoova tunnistajate ühenduse seaduslik keelustamine koguni kaitseks Moskva Jehoova tunnistajate õigusi! Vastuseks sellele veidrale väitele kirjutasid kõik 10 000 Moskva Jehoova tunnistajat viivitamata alla palvekirjale, milles palusid kohtul prokuröri pakutav „kaitse” tagasi lükata.

Prokurör ütles, et tal ei ole tarvis esitada tõendeid selle kohta, et Jehoova tunnistajad rikuvad seadust. Kohtuprotsess, sõnas ta, käib Jehoova tunnistajate kirjanduse ja uskumuste, mitte nende tegevuse üle. Ta teatas, et kutsub eksperdina tunnistust andma Vene Õigeusu Kiriku esindaja. Sellega ta kinnitas, et õigeusu vaimulikud olid keelu õhutamisega tihedalt seotud. 22. mail 2003 nõudis kohtunik, et ekspertide rühm Jehoova tunnistajate väljaandeid uuesti uuriks.

17. veebruaril 2004 jätkus kohtuasja arutamine istungiga, kus käsitleti ekspertide rühma uurimistulemusi. Eksperdid olid jõudnud järeldusele, et meie väljaanded ergutavad lugejaid hoidma abielu ja perekonda ning et väitel, nagu õhutaks meie kirjandus vihkamist, „pole mingit alust”. Teisedki õpetlased olid sama meelt. Kui ühelt religiooniajaloo professorilt küsiti: „Miks Jehoova tunnistajad kuulutavad?”, vastas ta kohtule: „Kuulutustöö on kristlase vältimatu kohustus. Seda käsib teha evangeelium, ning Kristus andis oma jüngritele käsu minna ja kuulutada kõigil maadel.” Ometi keelustas kohtunik 26. märtsil 2004 Moskva Jehoova tunnistajate tegevuse. Seda otsust toetas 16. juunil 2004 Moskva linnakohus. * Selle kohtuotsuse kohta ütles üks kauaaegne Jehoova tunnistaja: „Nõukogude ajal pidi venelane olema ateist. Nüüd peab venelane olema õigeusklik.”

Kuidas vennad keelule reageerisid? Paljuski nagu muiste Nehemja. Kui Jumala rahva vaenlased seisid Nehemja päevil vastu püüetele ehitada üles Jeruusalemma müür, ei lasknud Nehemja ega rahvas end mitte mingit laadi vastupanul heidutada. Nad ehitasid edasi ja „rahvas oli südamega  töö juures” (Neh. 3:33–38). Samamoodi ei lasknud meie Moskva vennad end kõrvale kallutada tööst, mida tänapäeval teha tuleb – hea sõnumi kuulutustööst (1. Peetr. 4:12, 16). Nad olid kindlad, et Jehoova hoolitseb nende eest, ning nad olid valmis kohtulahingu neljandaks etapiks.

VAEN KASVAB

25. augustil 2004 saatsid vennad palvekirja Kremlisse Venemaa tollasele presidendile Vladimir Putinile. Palvekiri, milles väljendati keelu pärast sügavat muret, koosnes 76 köitest ja sisaldas üle 315 000 allkirja. Samal ajal näitas õigeusu vaimulikkond oma tõelist palet. Moskva patriarhaadi esindaja teatas: „Me oleme Jehoova tunnistajate tegevusele väga vastu.” Üks muslimite juht ütles, et Jehoova tunnistajate keelustamine oli „väga oluline ja positiivne sündmus”.

Pole siis midagi imestada, et Vene ühiskonna eksitatud liikmed leidsid eneses julgust Jehoova tunnistajaid rünnata. Mõningaid tunnistajaid, kes Moskvas kuulutustööd tegid, peksti rusikate ja jalgadega. Üks raevunud mees kihutas ühe meie õe majast välja ja lõi talle jalaga nii kõvasti vastu selga, et õde kukkus ja lõi pea ära. Õde vajas arstiabi, ometi ei võtnud miilits lööjaga mitte midagi ette. Paljud tunnistajad arreteeriti, neilt võeti sõrmejäljed, neid pildistati ja hoiti öö läbi vahi all. Moskvas meile koosolekupaiku üürinud asutuste juhatajaid ähvardati vallandada, kui nad edaspidigi tunnistajatele saale üürivad. Peagi jäid paljud kogudused oma kogunemispaigast ilma. Nelikümmend kogudust on pidanud kogunema ühessamas neljast kuningriigisaalist koosnevas kompleksis. Üks neist kogudustest oli sunnitud pidama avalikku koosolekut kell pool kaheksa hommikul. „Et koosolekule jõuda, pidid kuulutajad  juba kell viis üles tõusma,” rääkis üks reisiv ülevaataja, „aga nad tegid seda meeleldi rohkem kui aasta otsa.”

„TE SAATE ANDA TUNNISTUST”

Tõestamaks, et Moskvas meie tööle seatud keeld on ebaseaduslik, otsisid meie advokaadid 2004. aasta detsembris abi Euroopa Inimõiguste Kohtust. (Vaata kasti „Miks Venemaa otsust Prantsusmaal üle vaadatakse?”, lk 6.) Kuus aastat hiljem, 10. juunil 2010, esitas see kohus üksmeelse Jehoova tunnistajaid õigeksmõistva otsuse. * Kohus võttis arvesse kõiki meie vastu esitatud süüdistusi ja leidis, et need on täiesti alusetud. Kohtuotsuses öeldi ka, et Venemaal on seaduslik kohustus „lõpetada kohtu poolt tuvastatud seadusrikkumine ja hüvitada kahjusid nii palju kui võimalik”. (Vaata kasti „Kohtu otsus”, lk 8.)

Kohtu selgesõnaline järeldus oli, et Euroopa inimõiguste konventsioon kaitseb Jehoova tunnistajate tegevust. Niisiis on see kohtuotsus siduv mitte ainult Venemaale, vaid ka Euroopa Nõukogu ülejäänud 46 liikmesriigile. Kõnealust otsust, mille langetamisel kohus analüüsis väga ulatuslikult nii seadust kui ka fakte, loevad suure huviga õigusteadlased, kohtunikud, seadusandjad ja inimõiguseksperdid kogu maailmas. Miks? Sest selles ei viidata mitte ainult kaheksale varasemale otsusele, mis seesama kohus on Jehoova tunnistajate kasuks langetanud, vaid ka üheksale Jehoova tunnistajate kohtuvõidule selliste riikide ülemkohtutes nagu Ameerika Ühendriigid, Argentina, Hispaania, Jaapan, Kanada, Lõuna-Aafrika Vabariik, Venemaa ja Ühendkuningriik. Need viited ja fakt, et Inimõiguste Kohus Moskva prokuröri süüdistused resoluutselt tagasi lükkas, annavad Jehoova tunnistajate ülemaailmsele ühendusele võimsa tööriista, mida oma usu ja tegevuse kaitseks kasutada.

Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Minu pärast veetakse teid maavalitsejate ja kuningate ette, kus te saate anda tunnistust neile ja rahvastele” (Matt. 10:18). Viimase 15 aasta jooksul toimunud õiguslahing on andnud meie vendadele võimaluse teha Jehoova nimi Moskvas ja mujal Venemaal tuntumaks kui eales varem. Tähelepanu, mis on Jehoova tunnistajatele juurdluste, kohtuasjade ja rahvusvahelise kohtu otsuse tõttu osaks saanud, on tõesti andnud tunnistust ja „tulnud heale sõnumile kasuks” (Filipl. 1:12). Nüüd, kui Jehoova tunnistajad Moskvas kuulutustööd teevad, küsivad paljud inimesed: „Kas teid mitte ära ei keelatud?” Sageli annab see küsimus vendadele võimaluse meie tõekspidamisi lähemalt selgitada. On ilmne, et mingi vaenujõud ei suuda meie kuningriigikuulutustööd peatada. Me palvetame, et Jehoova ka edaspidi õnnistaks ja toetaks meie kalleid julgeid vendi ja õdesid Venemaal.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 6]

Miks Venemaa otsust Prantsusmaal üle vaadatakse?

28. veebruaril 1996 kirjutas Venemaa alla Euroopa inimõiguste konventsioonile. (Venemaa ratifitseeris selle konventsiooni 5. mail 1998.) Lepingule alla kirjutades teatas Venemaa valitsus, et tema kodanikel on

usuvabadus ning õigus täita oma usulisi kombetalitusi nii kodus kui avalikult ning soovi korral muuta oma usku (artikkel 9)

õigus öelda ja kirjutada seda, mida nad mõtlevad, ning edastada teavet (artikkel 10)

õigus osaleda rahumeelsetel kogunemistel (artikkel 11)

Üksikisikud või organisatsioonid, kes on lepingu rikkumise ohvrid ja on kasutanud ära kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid, võivad viia oma kohtuasja Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis asub Strasbourgis Prantsusmaal (vaata pilti ülal). Kohtunike arv 47 võrdub riikide arvuga, kes on kirjutanud alla Euroopa inimõiguste konventsioonile. Kohtu otsused on täitmiseks kohustuslikud. Riigid, kes on lepingule alla kirjutanud, peavad olema kohtu otsustega nõus.

[Kast lk 8]

Kohtu otsus

Järgnevalt kolm lühikest väljavõtet Inimõiguste Kohtu otsusest.

Üks süüdistus oli, et Jehoova tunnistajad lõhuvad perekondi. Kohus otsustas teisiti. Otsuses öeldi:

„Konflikti allikas on mitteusklike pereliikmete vastumeelsus ja soovimatus tunnustada ja austada oma uskliku sugulase vabadust kuulutada oma usku ja täita usulisi kombetalitusi.” (Punkt 111)

Kohus ei leidnud ka mingeid tõendeid „mõistuse kontrollimise” süüdistuse toetuseks, vaid ütles:

„Kohtu arvates väärib märkimist, et [Venemaa] kohtud ei nimetanud ühegi inimese nime, kelle südametunnistusvabadust sellise meetodi abil väidetavalt rikutud oli.” (Punkt 129)

Veel üks süüdistus oli, et Jehoova tunnistajad kahjustavad oma tervist, kuna keelduvad vereülekannetest. Kohus otsustas, et see pole nii, öeldes:

„Vabadus nõustuda mingi raviviisiga või sellest keelduda või valida teistsugune raviviis on enesemääramisõiguse ja isikliku autonoomia olulised põhimõtted. Otsustusvõimelisel täiskasvanud patsiendil on vabadus kas nõustuda mingi operatsiooni või raviga või mitte, ja sama käib vereülekande kohta.” (Punkt 136)