Jookskem võidujooksu vastupidavalt

„Jookskem vastupidavalt meie ette seatud võidujooksu.” (HEEBR. 12:1)

1., 2. Millega apostel Paulus kristlikku eluteed võrdles?

IGA aasta peetakse maailma eri paigus maratone. Niinimetatud eliitjooksjad lähevad võistlusele üheainsa eesmärgiga – võita. Enamik osalejaid aga ei sea endale nii kõrget sihti. Neile on juba distantsi läbimine saavutus, mille üle uhkust tunda.

² Piiblis on kristlikku eluteed võrreldud võidujooksuga. Apostel Paulus kasutas seda näidet oma kirjas, mille ta muistses Korintoses elavatele usukaaslastele läkitas. Ta kirjutas: „Kas te ei tea, et võidujooksus jooksevad kõik jooksjad, kuid ainult üks saab auhinna? Jookske nii, et teie selle saate” (1. Kor. 9:24).

3. Miks ütles Paulus, et vaid üks jooksja võidab?

³ Kas Paulus mõtles seda, et ainult üks kristlane saab eluauhinna ja kõik ülejäänud jooksevad tühja? Muidugi mitte. Võidujooksjad treenisid ja pingutasid kõvasti, nende eesmärk oli võita. Paulus soovis, et tema usukaaslased pingutaksid end igavese elu nimel sama moodi. Siis oli neil lootus saada eluauhind. Jah, kristlikus võidujooksus saavad selle auhinna kõik, kes finišisse jõuavad.

4. Millele meil tuleb mõelda seoses „meie ette seatud võidujooksuga”?

⁴ Need sõnad on julgustavad, kuid ühtlasi kainestavad kõigile, kes tänapäeval on elu võidujooksu alustanud. Miks nii? Sellepärast, et auhind – olgu selleks siis elu taevas või paradiisis maa peal – on võrreldamatu. Võidujooks aga on pikk ja raske; tee peal on palju tõkestavat, pilkupüüdvat ja ohtlikku (Matt. 7:13, 14). Mõned ongi kahjuks hoogu maha võtnud, distantsi pooleli jätnud või isegi kukkunud. Millised püünised ja ohud siis jooksurajal varitsevad? Kuidas neid vältida? Mida sa saad teha, et finišisse jõuda ja seega võita?

Võitmiseks on vaja vastupidavust

5. Millest seoses võidujooksuga Paulus tekstis Heebrealastele 12:1 räägib?

⁵ Oma kirjas heebrea kristlastele, kes elasid Jeruusalemmas ja Judeas, rääkis Paulus taas võidujooksust. (Loe Heebrealastele 12:1.) Ta ei juhtinud tähelepanu mitte ainult jooksus osalemise põhjusele, vaid ka sellele, mida peaks võitmiseks tegema. Enne kui hakkame uurima nõuannet, mille Paulus Jumala vaimu mõjutusel heebrea kristlastele andis, ja vaatama, mida õpetlikku on seal meile, mõelgem, mis ajendas Paulust seda kirja kirjutama ja mida ta oma lugejaid tegema õhutas.

6. Millist kitsikust usujuhid kristlastele põhjustasid?

⁶ Esimese sajandi kristlased, eriti need, kes elasid Jeruusalemmas ja Judeas, seisid silmitsi paljude katsumuste ja raskustega. Neile põhjustasid kitsikust juudi usujuhid, kel oli ikka veel inimeste üle suur mõjuvõim. Varem oli neil usujuhtidel õnnestunud sündmusi nõnda manööverdada, et Jeesus Kristus mõisteti süüdi mässu õhutamises ja hukati kui kurjategija. Ning nüüd ei kavatsenud nad vastutööd  lõpetada. Apostlite tegude raamatust võime ühest loost teise järel lugeda, kuidas usujuhid kristlasi ähvardasid ja ründasid, kusjuures nad hakkasid seda tegema peaaegu kohe pärast 33. aasta nädalatepüha imepäraseid sündmusi. See muidugi tegi ustavate jumalateenijate elu raskeks (Ap. t. 4:1–3; 5:17, 18; 6:8–12; 7:59; 8:1, 3).

7. Mis ootas ees kristlasi, kellele Paulus kirjutas?

⁷ Peale selle elasid need kristlased enne juudi elukorralduse lõppu. Jeesus oli rääkinud oma järelkäijatele ustavusetu juudi rahva peale tulevast hävingust. Ka oli ta neid teavitanud sündmustest, mis pidid toimuma vahetult enne lõppu, ning öelnud neile konkreetselt, mida ellujäämiseks teha. (Loe Luuka 21:20–22.) Jeesus oli hoiatanud: „Aga pange iseennast tähele, et te ei koormaks kunagi oma südant liigsöömise ega ülemäärase joomise ega elumuredega ja et see päev ei tabaks teid ühtäkki silmapilkselt” (Luuka 21:34).

8. Mis võis olla pannud mõningaid kristlasi hoogu maha võtma või distantsi pooleli jätma?

⁸ Kui Paulus kirjutas oma kirja heebrealastele, oli möödunud ligi 30 aastat ajast, kui Jeesus eeltoodud hoiatuse andis. Kuidas oli aeg neid kristlasi mõjutanud? Mõned olid andnud järele igapäevaelu survele ja lasknud oma tähelepanul hajuda; nad ei teinud enam vaimseid edusamme, mis oleks neid tugevdanud (Heebr. 5:11–14). Teised ilmselt tundsid, et neil oleks palju kergem, kui nad elaksid sama moodi kui suurem osa kaasjuute. Ei olnud need juudid ju Jumalat täielikult hüljanud, nad järgisid mõnel määral ikka veel Seadust. Kristlaste hulgas oli ka selliseid, kes olid lasknud end veenda või heidutada neil koguduseliikmeil, kes nõudsid häälekalt, et Moosese seadusest ja juudi traditsioonidest kinni peetaks. Mis pidi Pauluse sõnul aitama kristlastel vaimselt valvsaks jääda ja võidujooksus vastu pidada?

9., 10. a) Mida julgustab Paulus Heebrealastele 10. peatüki lõpus kristlasi tegema? b) Miks kirjutas Paulus muistsete tunnistajate usutegudest?

⁹ On huvitav tähele panna, kuidas Paulus Jumala vaimust juhituna heebrea kristlasi tugevdada püüdis. Oma kirja 10. peatükis ütleb ta, et Seadus oli vaid „tulevaste heade asjade vari”, ja rõhutab Kristuse lunastusohvri väärtust. Selle peatüki lõpus paneb Paulus oma lugejatele südamele: „Teil on vaja vastupidavust, et te, olles täitnud Jumala tahet, saaksite kätte tõotatu. Sest veel „väga natuke aega”, ja „saabub see, kes on tulemas, ja ta ei viivita”” (Heebr. 10:1, 36, 37).

¹⁰ Heebrealastele 11. peatükis selgitab Paulus oskuslikult, mis on tõeline usk Jumalasse. Ta illustreerib seda ajalooliste näidetega usumeestest ja -naistest. Kas nende meenutamine oli Paulusel vaid tarbetu kõrvalepõige? Sugugi mitte. Apostel teadis, et tema usukaaslastel on vaja mõista, et usk nõuab julget tegutsemist ja vastupidavust. Minevikus elanud ustavate Jehoova teenijate suurepärane eeskuju pidi andma heebrealastele jaksu tulla toime katsumuste ja raskustega. Seega võis Paulus pärast vana aja ustavate jumalateenijate usutegude loetlemist öelda: „Kuna meie ümber on nii suur pilv tunnistajaid, siis heitkem meiegi endalt ära kõik, mis meid koormab, ja see patt, millesse me kergesti takerdume, ning jookskem vastupidavalt meie ette seatud võidujooksu” (Heebr. 12:1).

„Suur pilv tunnistajaid”

11. Kuidas mõjutab meid mõtlemine ’suurele pilvele tunnistajatele’?

¹¹ „Suur pilv tunnistajaid” polnud mitte lihtsalt kõrvalseisjad, kes tulevad vaid vaatama võidujooksu või seda, kuidas nende  lemmiksportlasel või -võistkonnal läheb. Pigem olid nad võidujooksust osavõtnud. Nad olid edukad olnud ja finišisse jõudnud. Ehkki nad olid juba surnud, võis neid pidada jooksuveteranideks, kes said uusi võidujooksjaid ergutada. Kujutle, mida üks võistleja tunneks, kui ta teaks, et tema „ümber on” ehk teda vaatavad mõned tõelised meisterjooksjad. Kas ei õhutaks see teda endast parimat andma või end isegi ületama? Need vana aja tunnistajad olid kinnituseks, et seda piltlikku võidujooksu, olgu see nii vaevanõudev kui tahes, on võimalik võita. Niisiis, kui esimese sajandi heebrea kristlased ’suure pilve tunnistajate’ eeskuju kindlalt meeles hoidsid, võisid nad saada julgust ja ’joosta võidujooksu vastupidavalt’ – ja nii on see ka meie puhul tänapäeval.

12. Miks on hea mõelda nende jumalateenijate peale, kellest Paulus rääkis?

¹² Paljud ustavad, keda Paulus mainis, olid samasugustes olukordades nagu meie. Näiteks Noa elas veeuputuseelse ajastu lõpus. Meie elame praeguse ajastu lõpus. Aabraham ja Saara pidid Jehoova kummardamise pärast oma kodumaa maha jätma ning neil tuli tema tõotuse täitumist oodata. Meilgi tuleb end maha salata ning otsida Jehoova heakskiitu ja õnnistusi, mis tal meile varuks on. Mooses rändas läbi kardetava kõrbe Tõotatud Maa poole. Meie oleme läbi praeguse sureva asjadesüsteemi teel tõotatud uude maailma. Nende jumalateenijate läbielamised, nende kordaminekud ja luhtumised, nende tugevused ja nõrkused on tõesti väärt mõtisklemist (Rooml. 15:4; 1. Kor. 10:11).

Miks saatis neid kordaminek?

13. Millised keerulised ülesanded Noa ees seisid ja mis aitas tal nendega toime tulla?

¹³ Kuidas suutsid need Jehoova teenijad võidujooksus vastu pidada ja edukad olla? Pangem tähele, mida Paulus kirjutas Noa kohta. (Loe Heebrealastele 11:7.) Kõike liha hävitav veeuputus oli midagi, „mida polnud [Noale] veel näha” (1. Moos. 6:17). Samuti ei olnud midagi niisugust varem juhtunud, see oli täiesti enneolematu. Ometi ei pidanud Noa veeuputuse tulemist võimatuks ega isegi mitte ebatõenäoliseks. Miks? Kuna ta uskus, et ükskõik mida Jehoova ütleb, seda ta ka teeb. Noa ei tundnud, et see, mida Jumal tal teha palus, on liiga raske. Ei, „nõnda nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi” (1. Moos. 6:22). Kui mõelda, mida kõike Noa pidi korda saatma – laeva ehitama, loomad kokku koguma, inimestele ja loomadele laeva toitu varuma, hoiatussõnumit kuulutama ja oma pere vaimsuse eest hoolt kandma –, saame aru, et ’nõnda teha’ polnud sugugi väike asi. Kuid Noa usk ja vastupidavus tõid elu ja õnnistusi temale ja ta perele.

14. Milliseid raskusi Aabraham ja Saara kohtasid ja mida võime meie neilt õppida?

¹⁴ Aabraham ja Saara olid järgmised, keda Paulus ’meie ümber olevast suurest pilvest tunnistajatest’ mainis. Nad pidid jätma maha oma harjumuspärase elu Uuris ja nende tulevik näis ebakindel. Nad andsid hea eeskuju oma kõikumatu usuga ja valmidusega kuuletuda ka proovilepanevatel aegadel. Pidades silmas kõiki ohvreid, mida Aabraham oli valmis õige jumalakummardamise pärast tooma, on teda õigustatult nimetatud „kõigi nende isaks, kes usuvad” (Rooml. 4:11). Pauluse lugejad olid Aabrahami eluga hästi kursis, niisiis puudutas Paulus oma kirjas ainult silmapaistvamaid seiku selle usumehe elust. Sellegipoolest on Pauluse antud õpetus väga jõuline; ta kirjutas: „Usus need kõik [sealhulgas Aabraham ja tema pere] surid, saamata siiski kätte, mida oli tõotatud, vaid nägid seda  kaugelt ja tervitasid seda ning tunnistasid avalikult, et nad on võõrad ja ajutised elanikud sellel maal” (Heebr. 11:13). On selge, et usk Jumalasse ja lähedased suhted temaga aitasid neil joosta vastupidavalt.

15. Mis ajendas Moosest elama nii, nagu ta elas?

¹⁵ Mooses on veel üks ustav Jehoova teenija ’suure pilve tunnistajate’ hulgas. Ta loobus elust täis rikkust ja privileege, „tehes valiku lasta end koos Jumala rahvaga pigem halvasti kohelda”. Mis ajendas Moosest nii toimima? Paulus vastab: „Ta vaatas keskendunult tasu poole. ... ta jäi kindlaks, otsekui nähes Teda, kes on nähtamatu.” (Loe Heebrealastele 11:24–27.) Moosest ei ahvatlenud „ajutine nauding”, mida patustamine oleks võinud tuua. Jumal ja tema tõotused olid Moosesele täiesti reaalsed ning selle tõttu oli ta harukordselt julge ja vastupidav. Ta tegi väsimatuid jõupingutusi, kui juhtis iisraellasi Egiptusest Tõotatud Maale.

16. Miks ei langenud Mooses meeleheitesse, kui tal ei lubatud Tõotatud Maale minna?

¹⁶ Nagu Aabraham, nii ei näinud ka Mooses oma eluajal Jumala tõotuse täitumist. Kui iisraellased olid Tõotatud Maa piiril, ütles Jumal Moosesele: „Sa näed küll eemalt seda maad, aga sa ei pääse sinna, maale, mille ma annan Iisraeli lastele!” Põhjus oli selles, et Mooses ja Aaron olid vihastunud rahva mässumeelsuse tõttu ja „ei olnud truud ... [Jumalale] Iisraeli laste keskel Meriba vee juures” (5. Moos. 32:51, 52). Kas Mooses langes Jumala sõnade peale meeleheitesse või sai pahaseks? Ei. Ta õnnistas rahvast ja ütles lõpetuseks: „Oh, väga õnnis oled sa, Iisrael! Kes on su sarnane? Rahvas, kes abi saab Jehoova käest, kes su abi kilp ja kes su kõrge au mõõk on” (5. Moos. 33:29, P 1938–40).

 Õpetus meile

17., 18. a) Mida me võime elu võidujooksu kohta õppida ’suurelt pilvelt tunnistajatelt’? b) Millest räägib järgmine artikkel?

¹⁷ Ülevaade nende mõnede jumalateenijate elust, kes on osa ’meie ümber olevast suurest pilvest tunnistajatest’, näitab selgelt, et võidujooksu lõpuni jooksmiseks peab meil olema kõigutamatu usk Jumalasse ja tema tõotustesse (Heebr. 11:6). Usk ei tohiks olla meie elus tagaplaanil, vaid sel peaks olema keskne koht. Erinevalt neist, kel pole usku, näeme meie kui Jehoova teenijad praegusest ajast kaugemale. Me suudame ’näha Teda, kes on nähtamatu’ ja nõnda joosta võidujooksu vastupidavalt (2. Kor. 5:7).

¹⁸ Kristlik võidujooks pole kerge. Sellegipoolest on meil võimalik edukalt finišisse jõuda. Järgmises artiklis arutame, mis meid selles veel aitab.

Kas oskad selgitada?

• Miks kirjutas Paulus pikalt vana aja ustavatest tunnistajatest?

• Kuidas võib see, kui näeme vaimusilmas ’enda ümber suurt pilve tunnistajaid’, ergutada meid vastupidavalt jooksma?

• Mida sa õppisid selliste ustavate tunnistajate nagu Noa, Aabrahami, Saara ja Moosese eeskujust?

[Küsimused]

[Pilt lk 19]

Aabraham ja Saara olid valmis jätma maha Uuri mugavused