Piibli lugemine – minu igapäevane jõu allikas

Jutustanud Marceau Leroy

„ALGUSES lõi Jumal taevad ja maa” olid esimesed sõnad, mida lugesin oma toa vaikses üksinduses. Miks ma lugesin salaja? Sest mu isale, veendunud ateistile, poleks mingil juhul meeldinud raamat, mis mul käes oli – Piibel.

Ma polnud kunagi varem Piiblit lugenud ja olin neist 1. Moosese raamatu avasõnadest lausa rabatud. Mõistsin, et siin ongi selgitus füüsikaseaduste harmoonia kohta, mis on mind alati hämmastanud. Kütkestunult lugesin kella kaheksast õhtul kuni neljani hommikul. Nii sai alguse minu eluaegne harjumus lugeda Jumala Sõna. Lubage ma selgitan, kuidas on Piibli lugemine olnud mulle jõu allikaks terve mu elu.

„Pead lugema seda iga päev”

Olen sündinud aastal 1926 Põhja-Prantsusmaal söekaevanduskülas Vermelles’is. Teise maailmasõja ajal oli kivisüsi suure sisemajandusliku tähtsusega. Kaevurina olin niisiis sõjaväeteenistusest vabastatud. Kuid et oma elujärge parandada, läksin õppima raadiotehnikuks ja elektrikuks ning õpingute käigus avaldas mulle muljet füüsikaseaduste harmoonia. Kui olin 21-aastane, andis üks klassikaaslane mulle mu esimese Piibli, öeldes: „Seda raamatut tasub lugeda.” Kui olin Piibli läbi lugenud, olin veendunud, et see on Jumala Sõna, tema ilmutus inimkonnale.

Uskudes, et ka mu naabritele meeldiks Piiblit lugeda, hankisin kaheksa eksemplari. Minu üllatuseks kohtasin pilget ja vastuseisu. Ebausklikud sugulased hoiatasid: „Kord selle raamatuga algust teinud, pead lugema seda iga päev.” Nii olen ma ka teinud ning pole seda kunagi kahetsenud. Sellest on saanud mu eluaegne harjumus.

Kui mõned mu naabrid nägid, et tundsin Piibli vastu huvi, andsid nad mulle Jehoova tunnistajate väljaandeid, mis nad olid saanud. Sellised brošüürid, nagu näiteks „Üks maailm, üks valitsus” * (pildil prantsuse keeles), selgitasid, miks on Piibli järgi inimkonna ainus lootus Jumala kuningriik (Matt. 6:10). Olin kindlam kui eales varem, et tahan rääkida sellest lootusest ka teistele.

Üks esimesi, kes minu käest Piibli vastu võttis, oli mu lapsepõlvesõber Noël. Aktiivse katoliiklasena leppis ta meile kokkusaamise  mehega, kes õppis preestriks. Olin hirmul, kuid teadsin tänu piiblitekstidele Laul 115:4–8 ja Matteuse 23:9, 10, et Jumal mõistab hukka ebajumalakujude kummardamise ja vaimulike poole religioossete tiitlitega pöördumise. See andis mulle julguse kaitsta oma vastleitud usku. Tulemuseks oli see, et Noël võttis tõe vastu ning ta on siiani ustav tunnistaja.

Külastasin ka oma õde. Tema abikaasal oli spiritistlikke raamatuid ja teda kimbutasid deemonid. Ehkki tundsin esialgu end üsna võimetuna teda aitama, veensid sellised piiblitekstid, nagu näiteks Heebrealastele 1:14, et mind toetavad Jehoova inglid. Kui mu õemees hakkas toimima Piibli põhimõtete järgi ja loobus kõigest, mis oli seotud okultismiga, sai ta deemonite mõjust lahti. Nii tema kui ka mu õde said innukateks tunnistajateks.

Aastal 1947 külastas mind ameerika tunnistaja Arthur Emiot. Sellest vaimustunud, küsisin talt, kus tunnistajad koos käivad. Ta ütles mulle, et üks grupp saab kokku umbes 10 kilomeetri kaugusel Liévinis. Kuna isegi jalgrattaid oli tollal raske saada, käisin mitu kuud koosolekutel jalgsi. Jehoova tunnistajate tegevus oli Prantsusmaal kaheksa aastat keelu all olnud. Terves riigis oli vaid 2380 tunnistajat, kellest paljud olid Poola immigrandid. Kuid 1947. aasta 1. septembrist hakati Jehoova tunnistajate tööd Prantsusmaal jälle seaduslikult tunnustama. Pariisis Villa Guibertil taasavati harubüroo. Kuna Prantsusmaal polnud ühtki pioneeri, esitati 1947. aasta „Teatajas” (praegu „Meie Kuningriigiteenistus”) üleskutse alustada üldpioneerteenistust, mis tähendas tollal kuulutamist 150 tundi kuus. (1949. aastal vähendati tundide määra 100-ni.) Olles täiesti päri Jeesuse sõnadega „[Jumala] sõna on tõde” tekstis Johannese 17:17, lasin end aastal 1948 ristida ja detsembris 1949 hakkasin pioneeriks.

Vanglast Dunkerque’i

Minu teenistus esimesel territooriumil, Lõuna-Prantsusmaal Agenis, osutus lühiajaliseks. Kuna olin kaevandusest lahkunud, olin sõjaväekohuslane. Ma keeldusin sõjaväkke minemast, niisiis saadeti mind vanglasse. Kuigi mul ei tohtinud olla Piiblit, õnnestus mul saada mõned lehed Laulude raamatust. Nende lugemine julgustas mind. Kui mind vabaks lasti, pidin tegema otsuse, kas jätkata täisajalist teenistust või lõpetada see, et enda elu sisse seada. Jällegi aitas mind Piibli lugemine. Ma mõtisklesin Pauluse sõnade üle tekstis Filiplastele 4:11–13: „Ma suudan kõike tänu temale, kes annab mulle jõudu.” Tegin otsuse jätkata pioneerteenistust. Aastal 1950 määrati mind uuele territooriumile, Dunkerque’i linna, kus ma varem olin kuulutanud.

Dunkerque’i elama asudes olin puruvaene. Linn oli Teises maailmasõjas tugevasti kannatada saanud ja raske oli elamispinda leida. Otsustasin külastada perekonda, kellele olin varem kuulutanud. Perenaine oli ülirõõmus ja hüüatas: „Oi, härra Leroy, teid on vabaks lastud! Minu abikaasa ütleb, et kui teiesuguseid mehi oleks rohkem, poleks sõda üldse olnudki.” Neil oli külalistemaja ja nad pakkusid mulle seal peavarju kuni turismihooaja alguseni. Samal päeval pakkus Arthur Emioti vend Evans * mulle tööd. Ta oli sadamas tõlk ja otsis ühele laevale öövalvurit. Ta tutvustas mind vanemtüürimehele. Pärast vanglat olin peenike kui piitsavars. Kui Evans selle põhjust selgitas, ütles tüürimees mulle, et ma külmikust ise julgelt toitu võtaksin. Tolsamal päeval sain endale elamise, töö ja toidu. See tugevdas veelgi minu usaldust Jeesuse sõnade vastu tekstis Matteuse 6:25–33.

Kui turismihooaeg algas, tuli meil pioneeritöökaaslase  Simon Apolinarskiga uus eluase leida, kuid olime otsustanud jääda oma ülesande juurde. Saime ulualuse vanas hobusetallis, kus magasime õlgmatil. Päeviti olime kuulutamas. Andsime tunnistust talli omanikule ja temast sai üks paljudest, kes tõe vastu võtsid. Ei läinud kuigi palju aega, kui kohalikus ajalehes ilmus artikkel, mis hoiatas Dunkerque’i elanikke „Jehoova tunnistajate tegevuspuhangu [eest] selles piirkonnas”. Samas olime Simon, mina ja mõned kuulutajad ainsad sealsed tunnistajad. Raskusi kohates julgustas meid mõtisklemine kristliku lootuse üle ja keskendumine sellele, kuidas Jehoova oli meie eest hoolt kandnud. 1952. aastal, kui mulle uus ülesanne anti, oli Dunkerque’is umbes 30 korrapärast kuulutajat.

Tugevdatud uuteks ülesanneteks

Pärast lühiajalist viibimist Amiensi linnas sain määramise eripioneeriks Pariisi eeslinna Boulogne-Billancourti. Mul oli palju uurimisi ja mõned mu piibliõpilased alustasid aja möödudes täisajalist teenistust, sealhulgas misjonitööd. Üks noor mees nimega Guy Mabilat võttis tõe vastu ja teenis hiljem ringkonna- ja siis piirkonnaülevaatajana. Pärastpoole oli ta trükikoja ehituse ülevaataja praeguses Peetelis Louviers’s Pariisi lähedal. Sagedased piibliteemalised arutelud kuulutustööl kinnitasid Jumala sõnad veelgi tugevamalt mu meelde ning see täitis mu südame rõõmuga ja parandas mu õpetamisoskust.

Aastal 1953 määrati mind ühtäkki ringkonnaülevaatajaks Alsace-Lorraine’i, piirkonda, mille Saksamaa oli vahemikus 1871–1945 kaks korda annekteerinud. Niisiis tuli mul väheke saksa keelt õppida. Kui alustasin ringkonnatööd, polnud seal kandis kuigi paljudel autot, telerit ega kirjutusmasinat ning transistorraadioid ja personaalarvuteid polnud üldse. Kuid mu elu polnud kurb ega askeetlik. Tegelikult oli see väga õnnelik aeg. Kuna Jehoova teenimist segavaid ahvatlusi oli vähem kui tänapäeval, oli mul kergem hoida ’selget silma’ (Matt. 6:19–22).

1955. aasta „Võidutseva kuningriigi” kokkutulek Pariisis on jäänud mulle eredalt meelde. Seal tutvusin oma tulevase naise Irène Kolanskiga, kes oli alustanud täisajalist teenistust aasta enne mind. Tema vanemad olid poolakad ja olid juba kaua innukalt Jehoovat teeninud. Prantsusmaal oli neid külastanud Adolf Weber, kes oli olnud vend Russelli aednik ja oli tulnud Euroopasse head sõnumit kuulutama. Abiellusime  Irène’iga aastal 1956 ja jätkasime koos ringkonnatööd. Milliseks suureks toeks on Irène mulle läbi aastate küll olnud!

Kaks aastat hiljem ootas mind ees veel üks üllatus: mind määrati piirkonnaülevaatajaks. Kuna oli vähe pädevaid vendi, kes oleksid saanud teenida, külastasin mõningaid kogudusi ringkonnaülevaatajana ikka edasi. See oli väga kiire aeg. Lisaks kuulutamisele 100 tundi kuus pidin iga nädal kõnesid esitama, kolme raamatu-uurimist külastama, koguduse pabereid kontrollima ja aruandeid koostama. Kuidas õnnestus mul osta välja aega Jumala Sõna lugemiseks? Ma nägin ainult üht lahendust – lõikasin ühest oma vanast Piiblist lehed välja ja kandsin mõningaid neist kaasas. Mil iganes pidin kedagi ootama, võtsin lehed välja ja lugesin. Need vaimse värskenduse hetked tugevdasid mu otsustavust jääda oma ülesande juurde.

1967. aastal kutsuti meid Irène’iga Boulogne-Billancourtis asuva Peeteli alalisteks liikmeteks. Mina hakkasin töötama teenistusosakonnas, ja praegu, rohkem kui 40 aastat hiljem, on mul ikka veel eesõigus seal teenida. Selle töö üks toredamaid külgi on see, et saan vastata inimeste kirjadele, kus esitatakse piibliteemalisi küsimusi. Kuidas mulle küll meeldib süüvida Jumala Sõnasse ja ’kaitsta head sõnumit’! (Filipl. 1:7.) Mul on ka suur rõõm juhatada piibliteemalisi arutelusid hommikusel kummardamisel enne hommikusööki. 1976. aastal määrati mind Prantsusmaa harubürookomitee liikmeks.

Parim viis elada

Ehkki mul on elus olnud katsumusrohkeid aegu, on kõige raskem aeg praegu, kui vanadus ja tervisehädad piiravad seda, mida me Irène’iga teha suudame. Kuid üheskoos Jumala Sõna lugemine ja uurimine hoiab meie lootuse elavana. Meile meeldib sõita bussiga oma koguduse territooriumile inimestega sellest lootusest rääkima. Oleme olnud täisajalises teenistuses ühtekokku rohkem kui 120 aastat ja julgeme seetõttu soovitada sellist eluviisi kõigile, kes ihkavad põnevat, rõõmsat ja mõttekat elu. Kui kuningas Taavet kirjutas sõnad Laulus 37:25, oli ta ’saanud vanaks’, kuid nagu polnud tema, ei ole ka mina „näinud õiget hüljatuna”.

Kogu mu elu on Jehoova mind oma Sõna kaudu tugevdanud. Mu sugulased ennustasid rohkem kui 60 aastat tagasi, et Piibli lugemisest saab mulle eluaegne harjumus. Neil oli õigus. Seda on see olnud – igapäevane harjumus, mida ma pole kunagi kahetsenud.

[Allmärkused]

[Pilt lk 5]

Simon ja mina

[Pilt lk 5]

Piirkonnaülevaatajana teenides

[Pilt lk 5]

Piibel, mis sarnaneb minu esimese Piibliga

[Pilt lk 6]

Meie pulmapäeval

[Pilt lk 6]

Meile Irène’iga meeldib lugeda ja uurida Jumala Sõna