Jehoova teenimine on olnud mu rõõm

Jutustanud Fred Rusk

Juba varases eas kogesin Laulus 27:10 olevate Taaveti sõnade paikapidavust. Seal öeldakse: „Sest mu isa ja ema hülgasid mind, aga Jehoova koristab mind!” Lubage, et selgitan, kuidas need sõnad minu puhul tõeks osutusid.

KASVASIN üles vanaisa puuvillafarmis USA-s Georgia osariigis 1930. aastatel Suure Depressiooni ajal. Minu isa, keda vapustas mu ema ja vastsündinud venna surm, jättis mind maha oma lesestunud isa juurde ja kolis ühte kaugel asuvasse linna, kus ta tööd leidis. Hiljem kutsus ta mind mitmel korral enda juurde elama, kuid need püüdlused ei andnud tulemusi.

Vanaisa majapidamise eest hoolitsesid tema vanemad tütred. Ehkki vanaisa ise polnud usklik mees, olid tema tütred ranged lõunabaptistid. Nad sundisid mind peksmise ähvardusel igal pühapäeval kirikusse minema. Niisiis ei pidanud ma lapseeast alates religioonist kuigi palju lugu. Küll aga meeldis mulle koolis käia ja sporti teha.

Külastus, mis muutis mu elu

1941. aastal, kui oli viieteistkümnene, külastas ühel pärastlõunal meid üks vanem mees oma naisega. Teda tutvustati kui minu vanaonu Talmadge Ruski. Ma polnud temast kunagi varem kuulnud. Sain teada, et tema ja ta naine on Jehoova tunnistajad. Erinevalt sellest, mida kirikus räägiti, oli tema selgituse kohaselt Jumala eesmärk inimestega see, et nad elaksid igavesti maa peal. Enamik perekonnast ei võtnud vastu – lausa põlgas – seda, mida onu ja tema naine rääkisid. Neil ei lubatud enam kunagi meie majja jalga tõsta. Kuid mu tädi Mary, kes oli minust kõigest kolm aastat vanem, võttis neilt vastu Piibli koos mõnede seda selgitavate väljaannetega.

Mary veendus kiiresti, et ta on leidnud Piibli tõe, ning aastal 1942 ristiti ta kui Jehoova tunnistaja. Ta koges ka seda, kui tõesed on Jeesuse prohvetlikud sõnad „Inimese vaenlasteks saavad ta omad pereliikmed” (Matt. 10:34–36). Perekonna vastuseis oli tugev. Üks Mary vanem õde, kes oli maakonnas tähtis tegelane, pidas linnapeaga salanõu ja lasi onu Talmadge arreteerida. Onu süüdistati loata müügitegevuses ning mõisteti süüdi.

Meie kodulinna ajaleht kirjutas, et linnapea, kes oli ühtlasi kohtunik, ütles linnakohtus viibijaile: „Kirjandus, mida see mees levitab ..., on ohtlik nagu mürk.” Mu onu kaebas asja edasi ja teda süüdimõistev otsus  tühistati, kuid vahepeal oli ta kümme päeva vanglas.

Kuidas tädi Mary mind aitas

Peale selle, et Mary rääkis oma vastleitud uskumustest mulle, hakkas ta tunnistust andma ka naabritele. Läksin temaga kaasa piibliuurimisele, mis tal oli ühe mehega, kes oli võtnud vastu raamatu „Uus maailm” *. Tolle naine ütles, et abikaasa oli terve öö üleval olnud ja seda raamatut lugenud. Ehkki ma ei tahtnud lasta kiiresti end millelgi religioossel kaasa tõmmata, äratas õpitu minus huvi. Kuid selles, et tunnistajad on Jumala rahvas, ei veennud mind eeskätt mitte Piibli õpetused, vaid hoopis see, kuidas tunnistajaid koheldi.

Näiteks tulles ühel päeval Maryga tomateid kõplamast, leidsime suitsevast jäätmepõletusahjust tõendeid selle kohta, et Mary kolm õde olid seal põletanud kirjandust, samuti grammofoni ja Piibli sõnumiga salvestisi. Minu suure pahameele peale kostis üks tädidest üleolevalt: „Sa veel tänad meid hiljem selle eest, mida me tegime.”

Kuna Mary polnud nõus oma uuest usust loobuma ja naabritele kuulutamist lõpetama, oli ta sunnitud aastal 1943 kodust lahkuma. Selleks ajaks olin õppinud mitte ainult seda, et Jumalal on nimi Jehoova, vaid ka seda, et ta on armastav ja kaastundlik Jumal, mitte aga selline, kes inimesi põrgutules piinab. Ja kuigi ma polnud veel ühelgi koosolekul käinud, sain teada, et Jehooval on armastav organisatsioon.

Ükskord hiljem, kui niitsin parajasti muru, sõitis maja ette aeglaselt üks auto ja kahest autos olevast mehest üks küsis minult, kas ma olen Fred. Kui kuulsin, et nad on tunnistajad, tegin ettepaneku: „Lubage mul autosse tulla ja lähme sõidame mõnda ohutusse kohta, kus saame rääkida.” Mary oli palunud neil mind külastada. Üks meestest oli reisiv ülevaataja Shield Toutjian, kes andis mulle julgustust ja vaimset juhatust just siis, kui seda kõige enam vajasin. Perekonna vastuseis koondus nüüd minule, kes ma Jehoova tunnistajate uskumusi kaitsesin.

Mary oli kolinud Virginiasse ja kirjutas mulle sealt, et kui olen võtnud nõuks Jehoovat teenida, võin minna tema juurde elama. Tegin kohe otsuse minna. Ühel reede õhtul 1943. aasta oktoobrikuus panin hädavajalikumad asjad kasti ja sidusin selle ühe kodust veidi kaugemal asuva puu külge. Laupäeval võtsin oma kasti, läksin vargsi naabrite maja  juurde ning sealt edasi linna. Jõudnud Roanoke’i linna, otsisin üles Mary, kes elas Edna Fowlkesi juures.

Vaimne kasv, ristimine, Peetel

Edna oli kaastundlik võitud tunnistaja – tänapäeva Lüüdia –, kes oli üürinud suure elamispinna ja võtnud peale tädi Mary enda katuse alla oma vennanaise ja tema kaks tütart. Need tüdrukud, Gladys ja Grace Gregory, said hiljem misjonärideks. Gladys on praegu üle 90 aasta vana ja teenib ikka ustavalt Jaapani harubüroos.

Edna pool elades käisin korrapäraselt koosolekutel ja sain väljaõpet teenistuses. See, et sain vabalt Jumala Sõna õppida ja kristlikel koosolekutel käia, rahuldas mu kasvavat vaimset isu. 1944. aasta 14. juunil mind ristiti. Mary ja õed Gregoryd alustasid pioneeritööd ja võtsid vastu ülesande teenida Põhja-Virginias. Seal oli neil oluline roll koguduse moodustamisel Leesburgis. 1946. aasta alguses hakkasin pioneeriks ja läksin teenima naabermaakonda. Tolle aasta suvel sõitsime koos meeldejäävale rahvusvahelisele konvendile, mis toimus 4.–11. augustini Ohios Clevelandis.

Sel konvendil rääkis Nathan Knorr, kes oli organisatsioonis eestvedaja, plaanidest laiendada Brooklyni Peetelit. Kavas oli ehitada uus elumaja ja trükikoja juurdeehitus. Appi oli vaja palju noori vendi. Otsustasin, et see on koht, kus ka mina tahaksin Jehoovat teenida. Niisiis andsin avalduse ja mõne kuu pärast, 1946. aasta 1. detsembril, läksin Peetelisse.

Umbes aasta hiljem tuli minu töölaua juurde postitusosakonnas trükikoja ülevaataja Max Larson. Ta teatas, et mind määratakse teenistusosakonda. Selles osakonnas teenides õppisin palju Piibli põhimõtete ellurakendamise ja Jumala organisatsiooni toimimisviisi kohta ning seda eriti osakonna ülevaataja Thomas Sullivaniga koos töötades.

Mu isa tuli mulle Peetelisse mitmel korral külla. Vanemas eas oli ta usklikuks saanud. Kui ta mind viimane kord aastal 1965 külastas, ütles ta mulle: „Sina võid tulla minu juurde külla, kuid mina ei tule sind siia enam kunagi vaatama.” Ma külastasingi teda mõned korrad, enne kui ta suri. Mu isa oli kindel, et läheb taevasse. Loodan, et ta on Jehoova mälestuses, ja kui see on nii, siis pole ta ülestõusmise ajal mitte seal, kus ta arvas end olevat, vaid siin maa peal, kus tal on lootus elada igavesti taastatud paradiisis.

 Teised meeldejäävad konvendid ning ehitus

Konvendid olid alati nii minu kui ka kogu Jehoova rahva vaimse kasvu verstapostideks. Eriti olid seda 1950-ndatel New Yorgis Yankee staadionil toimunud rahvusvahelised konvendid. 1958. aastal oli ühel päeval nii Yankee staadion kui ka Polo Grounds pilgeni rahvast täis: ühtekokku oli kohal 253 922 inimest 123 maalt. Ühte vahejuhtumit sel konvendil ei unusta ma kunagi. Kui olin parasjagu konvendibüroos abiks, tuli vend Knorr kiirel sammul minu juurde. „Fred,” ütles ta, „kuidagi juhtus, et mul jäi otsimata vend, kes peaks kõne pioneeridele, kes on kogunenud lähedalasuvasse üüritud banketisaali. Kas sa ruttaksid sinna ja esitaksid neile ühe hea kõne, mille sa tee peal välja mõtled?” Ma palvetasin palju, enne kui hingetuna kohale jõudsin.

Kuna koguduste arv kasvas New Yorgi linnas 1950-ndatel ja 1960-ndatel väga kiiresti, jäid kuningriigisaalidena kasutatud üüritud ruumid kitsaks. Niisiis aastatel 1970–1990 osteti kolm ehitist Manhattanil ja kohandati sobivateks koosolekupaikadeks. Mina olin nende projektide juures ehituskomitee esimees. Mul on palju meeldivaid mälestusi sellest, kuidas Jehoova õnnistas rikkalikult asjaga seotud koguduste pingutusi finantseerida ehitustööd ja teha valmis need hooned, mis teenivad siiani väga hästi kui tõelise jumalakummardamise keskused.

Muutused elus

Ühel päeval aastal 1957, kui ma läksin läbi Peeteli-kodu ja trükikoja vahelise pargi tööle, hakkas vihma sadama. Nägin enda ees üht ilusat blondi tüdrukut, uut peetellast. Kuna tal ei olnud vihmavarju, kutsusin ta enda vihmavarju alla. Nii kohtasin ma esimest korda Marjoried ning alates meie abiellumisest aastal 1960 oleme käinud koos õnnelikult Jehoova teenistuses nii vihmas kui ka päikesepaistes. 2010. aasta septembris tähistasime oma 50. pulma-aastapäeva.

Vaevalt jõudsime pärast pulmareisilt tulekut oma kohvrid lahti pakkida, kui vend Knorr teatas mulle, et mind on määratud Gileadi kooli õpetajaks. Milline eriline eesõigus see küll oli! Aastatel 1961–1965 korraldati viis pikemaajalist kursust peamiselt harubüroode vendadele, kellele anti väljaõpet harubüroo töö juhtimiseks. 1965. aasta sügisest olid kursused jälle viiekuulised ja tähelepanu koondus taas misjonäride koolitamisele.

1972. aastal paluti mul Gileadi kooli õpetaja kohalt üle minna kirjatalitusse, kus ma  teenisin ülevaatajana. Erinevate küsimuste ja probleemide käsitlemiseks vajamineva uurimistöö tegemine on aidanud mul paremini mõista Jumala Sõna õpetusi ja seda, kuidas meie Jumala ülevaid põhimõtteid teiste aitamiseks kasutada.

Seejärel, aastal 1987, määrati mind uude osakonda, milleks oli haiglainfoteenistus. Haiglasidekomiteedes teenivatele kogudusevanematele korraldati seminare, õpetamaks neile seda, kuidas pöörduda arstide, kohtunike ja sotsiaaltöötajate poole ning arutada nendega meie pühakirjalist seisukohta vere suhtes. Üks suur probleem oli see, et arstid tegid tunnistajate lastele meelevaldselt vereülekandeid, saades selleks tihtipeale kohtumääruse.

Kui soovitasime arstidel kasutada vereülekande asemel teisi ravivõimalusi, oli tavaliseks vastuseks, et neil pole võimalik sellist ravi pakkuda või et see on liiga kallis. Niisugusele kirurgile ütlesin sageli: „Sirutage palun oma käsi välja.” Kui ta seda tegi, lisasin: „Teate, see ongi teil üks parimaid alternatiive verele.” See kompliment tuletas kirurgile meelde tõsiasja, millest ta oli hästi teadlik: skalpelli hoolikas kasutamine hoiab verekao miinimumis.

Kahe viimase aastakümne jooksul on Jehoova rikkalikult õnnistanud niisuguseid pingutusi arste ja kohtunikke harida. Kui nad on meie seisukohta paremini tundma õppinud, on nende hoiakud märkimisväärselt muutunud. Nad on teada saanud, et meditsiinialaste uurimuste kohaselt on vereülekande alternatiivid tõhusad ning et on olemas palju koostöövalmis arste ja ka haiglaid, kuhu patsiente võib suunata.

1996. aastast oleme Marjoriega teeninud New Yorgis Pattersonis Vahitorni ühingu koolituskeskuses, mis jääb Brooklynist umbes 110 kilomeetrit põhja poole. Siin töötasin lühikest aega teenistusosakonnas ning seejärel andsin mõnda aega väljaõpet harubüroode vendadele ja reisivatele ülevaatajatele. Viimased 12 aastat olen ma taas teeninud ülevaatajana kirjatalituses, mis viidi Brooklynist üle Pattersoni.

Kõrge ea väljakutsed

Nüüd, olles üle 80 aasta vana, on teenistusülesannete täitmine Peetelis muutunud mulle raskemaks. Olen rohkem kui kümme aastat vähiga võidelnud. Tunnen end nagu Hiskija, kelle elu Jehoova pikendas (Jes. 38:5). Ka minu naisel on nõrgenev tervis ning me püüame üheskoos tema Alzheimeri tõvega toime tulla. Marjorie on Jehoova teenistuses palju teinud, ta on olnud noortele vaimne ema ja mulle ustav abiline ning truu kaaslane. Ta on alati olnud hea piibliõpilane ja -õpetaja. Paljud vaimsed lapsed hoiavad meiega siiani ühendust.

Minu tädi Mary suri 87-aastasena märtsis 2010. Ta oli suurepärane Jumala Sõna õpetaja ning aitas teistel õige jumalakummardamise poolel kindlat seisukohta võtta. Ta teenis palju aastaid Jehoovat täisajaliselt. Ma olen talle väga tänulik, kuna ta aitas mul Jumala Sõna tõde tundma õppida ja saada nagu temagi meie armastava Jumala Jehoova teenijaks. Mary on maetud oma abikaasa kõrvale; Mary kaasa teenis varem misjonärina Iisraelis. Ma olen kindel, et nad on Jehoova mälestuses ja ootavad ülestõusmist.

Vaadates tagasi 67 aastale Jehoova teenistuses, olen tänulik nende rikkalike õnnistuste eest, mida olen saanud. Jehoova tahte täitmine on tõesti olnud mu rõõm! Ma olen lootnud Jumala ärateenimata heldusele ja ihkan väga saada osa tema Poja tõotusest „Igaüks, kes on maha jätnud majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab tagasi palju kordi rohkem ja pärib igavese elu” (Matt. 19:29).

[Allmärkus]

[Pilt lk 19]

Vanaisa puuvillafarmis USA-s Georgias aastal 1928

[Pilt lk 19]

Tädi Mary ja onu Talmadge

[Pilt lk 20]

Mary, Gladys ja Grace

[Pilt lk 20]

Minu ristimine 14. juunil 1944

[Pilt lk 20]

Teenistusosakonnas Peetelis

[Pilt lk 21]

Maryga 1958. aasta rahvusvahelisel konvendil Yankee staadionil

[Pilt lk 21]

Mina ja Marjorie meie pulmapäeval

[Pilt lk 21]

Koos aastal 2008