Miks on nii tähtis ’püsida valvel’?

„MIS on sinu juuresoleku ja selle ajastu lõpulejõudmise tundemärk?” (Matt. 24:3.) Sellele küsimusele vastates andis Jeesus oma jüngritele selge, detailse, kergesti äratuntava ja üheti mõistetava tundemärgi, mis on kirjas Matteuse 24., Markuse 13. ja Luuka 21. peatükis. Jeesus ütles veel: „Püsige valvel” (Matt. 24:42).

Kui see tundemärk pidi juba iseenesest nii äratuntav olema, siis milleks veel manitsus valvel püsida? Mõelgem kahele võimalikule põhjusele. Esiteks võib miski jumalateenija tähelepanu sedavõrd köita, et ta ei pane Jeesuse antud tundemärki enam tähele ning kaotab niiviisi oma vaimsuse ja valvsuse. Teiseks võib kristlane küll nõustuda, et viimsete päevade tundemärk on ilmne, kuid oma elupaigast sõltuvalt siiski tunda, et see teda otseselt ei puuduta. Niisiis võib ta järeldada, et „suur viletsus”, Jeesuse ennustatud sündmuste haripunkt, on võrdlemisi kaugel ja seepärast pole praegu veel vaja ’valvel püsida’ (Matt. 24:21).

’Nad ei pööranud toimuvale tähelepanu’

Jeesus rääkis oma järelkäijatele Noa kaasaegsetest. Noa kuulutustöö, tohutu suure laeva ehitamine ja kõikjal lokkav vägivald lihtsalt ei saanud tolle aja inimestele märkamata jääda. Sellegipoolest enamik neist „[ei] pööranud toimuvale tähelepanu” (Matt. 24:37–39). Tänapäeval suhtutakse hoiatustesse sama moodi. Näiteks sõidukiirust piiravad liiklusmärgid edastavad selge sõnumi, kuid ometi paljud juhid eiravad neid. Linnavõimud näevad tihtipeale vajadust paigaldada tänavatele teekünnised, et sundida autojuhte kiirust vähendama. Nõnda võib ka kristlane olla teadlik viimsete päevade tundemärgist, kuid ikkagi toimida viisil, mis pole selle teadmisega kooskõlas. Just nii juhtus teismelise tüdruku Arielle’iga Lääne-Aafrikast.

Arielle’ile meeldis vaadata telerist naiste käsipalli. Ning kui tema koolis hakati käsipallivõistkonda kokku panema, siis soovis ta sinna nii väga pääseda, et kaotas valvsuse võimaliku vaimse ohu suhtes. Arielle’ist sai väravavaht. Kuidas asjad edasi läksid? Ta jutustab: „Mõnedel mu võistkonnakaaslastel olid poiss-sõbrad, kes tarvitasid narkootikume ja suitsetasid. Kuna mina olin teistsugune, tegid mu kaaslased minu üle nalja, kuid ma mõtlesin, et tulen selle olukorraga toime. Ootamatult hakkas aga mäng ise mu vaimsust õõnestama. Käsipall täitis mu meele ja südame. Koosolekute ajal rändasid mu mõtted tihtipeale kuningriigisaalist käsipalliväljakule. Võistlemisel oli halb mõju ka minu kristlikule isiksusele. Armastus mängimise vastu asendus võiduihaga. Tegin selle uue himu rahuldamise nimel kõvasti trenni. Stress kasvas.  Tõin käsipalli tõttu ohvriks isegi oma sõprussuhted teistega.

Üks mäng tõi olukorda muutuse. Kohtunik määras vastaste kasuks karistusviske. Mina kaitsesin väravat. Ilma et isegi oleksin taibanud, mida ma teen, palvetasin Jehoova poole, et ta aitaks mul viset tõrjuda. Mõistsin selle vahejuhtumi tõttu, kuivõrd mu vaimsus oli kahju saanud. Kuidas ma oma vaimsuse jälle korda sain?

Olin varem näinud meie filmi „Noored küsivad: mida ma tahan oma elus saavutada?” *. Otsustasin seda uuesti vaadata ja seekord tõsise suhtumisega. Olin ju samasuguses keerulises olukorras nagu noor mees André selles filmis. Eriti jäi mulle silma, mida kogudusevanem Andrél teha soovitas: lugeda kirjakohta Filiplastele 3:8 ja mõtiskleda selle üle. Sellest piisas mulle otsuse tegemiseks. Ma tulin võistkonnast ära.

Mu elu muutus täielikult. Minu võistlusvaim ja sellega kaasnenud stress haihtusid. Tundsin end õnnelikumana ja lähedasemana oma kristlike sõpradega. Vaimne tegevus sai mulle tähendusrikkamaks. Tundsin koosolekutest jälle rõõmu ja keskendusin räägitavale. Tegin edusamme ka kuulutöös. Nüüd teenin alaliselt abipioneerina.”

Kui miski haarab sinu tähelepanu sedavõrd, et sa ei tee enam märkama Jeesuse antud tundemärki, siis võta midagi otsustavat ette, nagu tegi Arielle. Sa võiksid proovida mõnd järgnevat soovitust. Kasuta teabe otsimiseks Jehoova tunnistajate väljaannete registrit, mida on nimetatud ka aardekaardiks. Sa leiad sealt viiteid väärt nõuannetele ja kogemustele jumalateenijatest, kes samuti ahvatlustega silmitsi seisid. Valmistu kristlikeks koosolekuteks hästi ja tee seal räägitava kohta märkmeid, et neist kogunemistest suurimat kasu saada. Mõned on leidnud, et kui nad saalis eespool istuvad, on neil kergem keskenduda. Kui programmiosas on ette nähtud kuulajaskonna osavõtt, püüa vastata kohe alguses. Hoia end vaimselt ärksana ka sellega, et kõrvutad uudistes kajastatavaid sündmusi Jeesuse antud tundemärgiga ja teiste „viimsete päevade” erijoontega (2. Tim. 3:1–5; 2. Peetr. 3:3, 4; Ilm. 6:1–8).

„Olge ... valmis”

Viimsete päevade tundemärk puudutab kõiki rahvaid, „kogu asustatud maad” (Matt. 24:7, 14). Miljonid inimesed elavad piirkondades, mida räsivad katkud, näljahädad, maavärinad ja muud ennustatud sündmused. Teiste elupaigas aga on suhteliselt rahulik. Kui sa pole mõningaid lõpuaja tundemärke omal nahal kogenud, kas siis peaksid järeldama, et suur viletsus ei tule veel niipea? Seda teha poleks tark.

Mõtle näiteks sellele, mida Jeesus ennustas seoses „katkude ja näljahädadega” (Luuka 21:11). Esiteks ta ei öelnud, et need hädad tabavad kõiki piirkondi samal ajal või samal määral. Jeesus ütles hoopis, et neid tuleb „ühes paigas teise järel”. Seega ei saa me oodata, et samad sündmused toimuksid igal pool ühel ajal. Teiseks, varsti pärast näljahädade mainimist osutas Jeesus sellele,  et mõningaid tema järelkäijaid varitseb hoopis liigsöömise oht. Ta ütles: „Pange iseennast tähele, et te ei koormaks kunagi oma südant liigsöömisega” (Luuka 21:34). Niisiis ei pea kõik kristlased ootama, et nad kogevad isiklikult viimast kui üht lõpuaja tundemärki. Ei, Jeesus sõnas: „Kui te näete seda kõike toimumas, teadke, et Jumala kuningriik on lähedal” (Luuka 21:31). Nüüdisaegsed massiteabevahendid võimaldavad meil näha tundemärgi igat osa, olgu meie enda kodukohas olukord milline tahes.

Pea ka meeles, et Jehoova on juba määranud kindlaks ’päeva ja tunni’, millal suur viletsus algab (Matt. 24:36). Sündmuste areng maa peal ei muuda seda aega.

Jeesus õhutas kõikjal elavaid kristlasi: „Olge ... valmis” (Matt. 24:44). Me peaksime olema kogu aeg valmis. Muidugi mõista ei saa me olla hõivatud teokraatliku tegevusega iga päev hommikust õhtuni. Liiatigi ei tea keegi meist, millega ta on ametis sel ajal, kui suur viletsus algab: mõned võib-olla töötavad põllul või teevad koduseid toimetusi (Matt. 24:40, 41). Kuidas me saame siis ’valmis olla’?

Emmanuel, Victorine ja nende kuus tütart elavad ühes Aafrika piirkonnas, kus ei ilmne kõik tundemärgi osad. Kuid et vaimselt ’valmis olla’, otsustasid nad iga päev usulistel teemadel vestelda. Emmanuel selgitab: „Oli raske ühist aega leida. Viimaks otsustasime pooltunni kasuks hommikul kella kuuest poole seitsmeni. Pärast päevateksti arutamist valmistame koos ette mõned lõigud koguduses parasjagu uuritavast väljaandest.” Kas sellised hommikused arutelud on aidanud neil vaimselt ärksad olla? Seda kindlasti. Emmanuel on koguduses vanematekogu koordineerija. Victorine teenib tihti abipioneerina ja on aidanud mitmel inimesel tõe juurde tulla. Kõik nende tütred teevad häid vaimseid edusamme.

Jeesus kutsub meid üles: „Vaadake ette, püsige ärkvel” (Mark. 13:33). Ära lase millelgi kahandada oma valvsust! Selle asemel pane hoopis tähele neid häid nõuandeid, mida antakse meie väljaannetes ja koosolekutel, just nagu tegi Arielle. Ning nii nagu Emmanueli pere, püüa teha iga päev midagi selleks, et ’olla valmis’ ja ’püsida valvel’.

[Allmärkus]

[Pilt lk 4]

Igapäevased arutelud vaimsetel teemadel aitavad Emmanuelil ja tema perel ’valmis olla’