„Ajutised elanikud” kurjas maailmas
„Ajutised elanikud” kurjas maailmas
„Usus need kõik ... tunnistasid avalikult, et nad on võõrad ja ajutised elanikud sellel maal.” (HEEBR. 11:13)
1. Milline hoiak pidi Jeesuse sõnul tema järelkäijatel maailma suhtes olema?
„NEMAD on maailmas,” ütles Jeesus oma jüngrite kohta. Kuid ta täpsustas: „Nad ei kuulu maailma, nii nagu mina ei kuulu maailma” (Joh. 17:11, 14). Nii näitas Jeesus selgelt, milline hoiak on tema tõelistel järelkäijatel „selle maailma” suhtes, mille jumal on Saatan (2. Kor. 4:4). Elades kurjas maailmas, ei pidanud jüngrid sellesse kuuluma. Nad pidid olema otsekui „võõramaalased ja ajutised elanikud” (1. Peetr. 2:11).
Nad olid nagu „ajutised elanikud”
2., 3. Miks võib öelda, et Eenok, Noa ning Aabraham ja Saara elasid kui „võõrad ja ajutised elanikud”?
2 Inimajaloo algusest peale on ustavad Jehoova teenijad erinenud neid ümbritseva jumalakartmatu maailma inimestest. Enne veeuputust elanud Eenok ja Noa ’kõndisid ühes Jumalaga’ (1. Moos. 5:22–24; 6:9). Nad mõlemad kuulutasid julgelt kohtuotsuseid, mis Jehoova oli Saatana kurja maailma üle langetanud. (Loe 2. Peetruse 2:5; Juuda 14, 15.) Kuna nad kõndisid jumalakartmatus maailmas ühes Jumalaga, ütleb Piibel, et Eenok ’oli Jumalale meelepärane’ ja Noa „täiesti vaga oma rahvapõlve seas” (Heebr. 11:5; 1. Moos. 6:9).
3 Jumala käsule kuuletudes loobusid Aabraham ja Saara Kaldea Uuri linnaelu mugavustest ja olid valmis elama nomaadidena võõral maal (1. Moos. 11:27, 28; 12:1). Apostel Paulus kirjutas: „Usu tõttu kuuletus Aabraham, kui teda kutsuti, minnes paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja, kuigi ta ei teadnud, kuhu ta läheb. Usu tõttu jäi ta muulasena tõotatud maale otsekui võõrale maale ning elas telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad” (Heebr. 11:8, 9). Paulus lisas selliste ustavate Jehoova teenijate kohta: „Usus need kõik surid, saamata siiski kätte, mida oli tõotatud, vaid nägid seda kaugelt ja tervitasid seda ning tunnistasid avalikult, et nad on võõrad ja ajutised elanikud sellel maal” (Heebr. 11:13).
Hoiatus iisraellastele
4. Millise hoiatuse said iisraellased enne Tõotatud Maale elama asumist?
4 Aabrahami järeltulijad iisraellased said arvukaks ning Jumal tegi neist lõpuks rahva, kellel oli oma seaduskogu ja maa (1. Moos. 48:4; 5. Moos. 6:1). Iisraeli rahvas ei tohtinud kunagi unustada, et nende maa tegelik omanik on Jehoova (3. Moos. 25:23). Nad olid kui üürnikud, kes olid kohustatud arvestama omaniku soovidega. Peale selle tuli neil meeles pidada, et „inimene ei ela ükspäinis leivast”; nad ei võinud lubada materiaalsel õitsengul panna end unustama Jehoovat (5. Moos. 8:1–3). Enne Tõotatud Maale minemist said iisraellased järgmise hoiatuse: „Kui Jehoova, su Jumal, viib sind sellele maale, mille ta vandega su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, on tõotanud sulle anda – suured ja head linnad, mida sa pole ehitanud, ja kojad täis kõike head, mida sa pole täitnud, ja raiutud kaevud, mida sa pole raiunud, viinamäed ja õlipuud, mida sa pole istutanud – ja kui sa oled söönud ja su kõht on täis saanud, siis hoia, et sa ei unusta Jehoovat” (5. Moos. 6:10–12).
5. Miks hülgas Jehoova Iisraeli ja millisele uuele rahvale ta oma heakskiidu andis?
5 See hoiatus polnud asjatu. Nehemja päevil tuletasid mõned leviidid häbiga meelde, mis oli juhtunud pärast seda, kui Iisraeli rahvas oli Tõotatud Maa oma valdusse saanud. Kui iisraellased olid asunud elama mugavatesse majadesse ja kui neil oli ohtralt toitu ja veini, siis „nad sõid, nende kõht sai täis, nad läksid lihavaks”. Nad tõstsid mässu Jumala vastu, tappes isegi prohveteid, keda ta oli saatnud neid hoiatama. Seepeale Jehoova jättis nad nende vaenlaste kätte. (Loe Nehemja 9:25–27; Hoosea 13:6–9.) Hiljem, Rooma võimu all olles, läksid ustavusetud juudid koguni niikaugele, et tapsid tõotatud Messia. Jehoova hülgas nad ja andis oma heakskiidu uuele rahvale, vaimsele Iisraelile (Matt. 21:43; Ap. t. 7:51, 52; Gal. 6:16).
„Ei kuulu maailma”
6., 7. a) Mida ütles Jeesus selle kohta, kuidas tema järelkäijad maailma suhtuvad? b) Mida sellist ütles Peetrus, mis näitas, et tõelised kristlased ei tohtinud Saatana maailma osaks saada?
6 Nagu selle artikli alguses mainiti, ütles kristliku koguduse pea Jeesus Kristus selgelt, et tema järelkäijad hoiavad end Saatana kurjast maailmast lahus. Veidi enne surma lausus Jeesus oma jüngritele: „Kui te kuuluksite maailma, siis maailm oleks omadesse kiindunud. Aga kuna te nüüd ei kuulu maailma, vaid mina olen teid maailmast välja valinud, siis maailm vihkab teid” (Joh. 15:19).
7 Kas kristlased pidid kristluse levides maailmaga muganduma, võtma omaks selle teguviisid ja saama selle osaks? Ei. Kus tahes nad elasid, pidid nad Saatana maailmast selgesti eristuma. Umbes 30 aastat pärast Kristuse surma kirjutas apostel Peetrus Rooma impeeriumi eri osades elavatele kristlastele: „Armsad, ma kutsun teid üles kui võõramaalasi ja ajutisi elanikke: hoiduge edaspidigi lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu. Käituge alati hästi rahvaste hulgas” (1. Peetr. 1:1; 2:11, 12).
8. Kuidas kirjeldas üks ajaloolane algkristlaste suhet maailmaga?
8 Kinnitades tõsiasja, et tõelised kristlased elasid Rooma impeeriumis kui „võõramaalased ja ajutised elanikud”, kirjutas ajaloolane Kenneth Scott Latourette: „On teada-tuntud ajalooline fakt, et esimese kolme sajandi jooksul kohtasid kristlased püsivat ja tihti ränka tagakiusamist ... Süüdistusi oli erinevaid. Kuna kristlased keeldusid paganlikel tseremooniatel osalemast, tembeldati nad ateistideks. Kuna enamasti nad hoidusid ühiskondlikust elust – paganlikest pidudest, samuti avalikust meelelahutusest, mis oli nende arvates läbi imbunud paganlikest uskumustest ja tavadest ning ebamoraalsusest –, siis mõnitati neid kui inimsoo vihkajaid.”
’Ei kasuta maailma täiel määral’
9. Mis tõendab, et meie kui tõelised kristlased pole „inimsoo vihkajad”?
9 Kuidas on lood tänapäeval? Meil on „praeguse kurja süsteemi” suhtes samasugune hoiak, nagu oli algkristlastel (Gal. 1:4). Seetõttu mõistavad paljud meid vääriti ja mõned koguni vihkavad. Kuid kindlasti pole me „inimsoo vihkajad”. Armastusest ligimeste vastu me käime majast majja ning teeme pingutusi, et jõuda „hea sõnumiga [Jumala] kuningriigist” kõigi majaelanikeni (Matt. 22:39; 24:14). Meid ajendab seda tegema veendumus, et Jehoova kuningriigivalitsus Kristuse juhtimise all teeb peagi lõpu ebatäiuslikele inimvalitsustele ja toob selle asemele õiglase uue maailma (Taan. 2:44; 2. Peetr. 3:13).
10., 11. a) Kuidas me maailma kasutame? b) Mis mõttes valvsad kristlased ei kasuta maailma täiel määral?
10 Pidades silmas, kui lähedal on praeguse maailma lõpp, mõistame Jehoova teenijatena, et praegu ei ole aeg end selles kaduvas maailmas mugavalt sisse seada. Me võtame kuulda apostel Pauluse sõnu „[Ma] ütlen seda, vennad, et vähe aega on järele jäänud. Nüüdsest peale [olgu] need, ... kes ostavad, nagu need, kes midagi ei oma, ja kes seda maailma kasutavad, nagu need, kes ei kasuta seda täiel määral; sest selle maailma näitelava muutub” (1. Kor. 7:29–31). Aga kuidas tänapäeva kristlased siis maailma kasutavad? Näiteks võtavad nad appi kaasaja tehnika ja kommunikatsioonivahendid, et anda Piiblist teadmisi inimestele üle maailma sadades keeltes. Teatud määral kasutavad nad maailma ka selleks, et elatist teenida. Nad ostavad eluks vajalikke asju ja tarbivad teenuseid. Kuid nad ei kasuta maailma täiel määral selles mõttes, et nad ei tähtsusta üle ainelist vara ega ilmalikku tööd. (Loe 1. Timoteosele 6:9, 10.)
11 Valvsad kristlased hoiduvad maailma täielikult kasutamast ka siis, kui asi puudutab kõrgharidust. Paljud inimesed selles maailmas näevad kõrghariduses eeldust prestiiži ja jõukuse saavutamiseks. Kuid meie, kristlased, oleme kui ajutised elanikud ja püüdleme teistsuguste eesmärkide poole. Me ei ’nõua enesele suuri asju’ (Jer. 45:5; Rooml. 12:16). Jeesuse järelkäijatena võtame kuulda tema hoiatust „Hoidke oma silmad lahti ja hoiduge igasuguse saamahimu eest, sest isegi kui inimesel on kõike külluses, ei taga talle elu see, mis tal on” (Luuka 12:15). Seega on noori kristlasi julgustatud taotlema vaimseid eesmärke; neil oleks hea omandada haridust vaid niipalju, et nad suudaksid rahuldada oma põhivajadused, ning samal ajal keskenduda sellele, kuidas valmistada end ette teenima Jehoovat ’kogu oma südame, hinge, jõu ja mõistusega’ (Luuka 10:27). Nii tehes võivad nad saada „rikkaks Jumala silmis”. (Luuka 12:21; loe Matteuse 6:19–21.)
Ärgem koormakem end elumuredega
12., 13. Kuidas eristab meid maailma inimestest see, et me võtame kuulda kirjakohas Matteuse 6:31–33 olevaid Jeesuse sõnu?
12 Jehoova teenijad erinevad ilmalikest inimestest oma suhtumise poolest materiaalsetesse asjadesse. Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Ärge olge siis kunagi mures ega öelge: „Mida me sööme?” või „Mida me joome?” või „Mida me selga paneme?” Sest kõike seda taotlevad agarasti rahvad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Otsige siis alati esmalt Jumala kuningriiki ja tema õigust, ning kõike seda antakse teile lisaks” (Matt. 6:31–33). Paljud meie usukaaslased on isiklikult kogenud, kuidas meie taevane Isa on andnud neile, mida nad vajavad.
13 „Jumalale andumus [on] suur tuluallikas, kui inimene rahuldub sellega, mis tal on” (1. Tim. 6:6). See Piibli seisukoht on sootuks erinev tänapäeva maailma inimeste omast. Näiteks kui noored abielluvad, siis paljud neist soovivad saada kõike ja kohe: kõigi mugavustega möbleeritud maja või korterit, ilusat autot ning uusimaid elektroonikaseadmeid. Seevastu kristlased, kes elavad kui ajutised elanikud, kontrollivad oma soove ja ei osta seda, mis pole mõistlik ega taskukohane. On tõesti kiiduväärne, et paljud kuningriigikuulutajad on loobunud mõnedest materiaalsetest mugavustest, et pühendada rohkem aega ja energiat Jehoova teenimisele. Teised saavad olla pioneerid või misjonärid, teenida Peetelis või teha reisivat tööd. Kui kõrgelt me küll selliste kaaskristlaste südamesttulevat teenistust hindame!
14. Mida me võime õppida Jeesuse tähendamissõnast külvaja kohta?
14 Tähendamissõnas külvajast ütles Jeesus, et „selle ajastu mured ja rikkuse petlik veetlus” võivad Jumala sõna meie südames ära lämmatada, nii et me muutume vaimselt viljatuks (Matt. 13:22). Nii aga ei juhtu, kui elame nagu ajutised elanikud ja oleme rahul sellega, mis meil on. Selline suhtumine aitab meil hoida silma „selge” ehk „fookuses”, „suunatud ühele asjale”, Jumala kuningriigile, ja pidada kuningriigihuve elus esmatähtsaks (Matt. 6:22, allm.).
„Maailm on kadumas”
15. Millised apostel Johannese sõnad mõjutavad suuresti tõeliste kristlaste tulevikunägemust ja käitumist?
15 Üks peamisi põhjusi, miks meie kui tõelised kristlased peame end selles maailmas „võõramaalasteks ja ajutisteks elanikeks”, on meie veendumus, et selle maailma päevad on otsakorral (1. Peetr. 2:11; 2. Peetr. 3:7). See teadmine paneb paika meie valikud, meie soovid ja püüdlused. Apostel Johannes andis usukaaslastele nõu ’mitte armastada maailma ega seda, mis on maailmas’, kuna „maailm on kadumas ja samuti selle himu, aga kes täidab Jumala tahet, püsib igavesti” (1. Joh. 2:15–17).
16. Kuidas me saame näidata, et oleme Jumala eraldatud rahvas?
16 Jehoova ütles iisraellastele, et kui nad talle kuuletuvad, saavad nad tema eriliseks „omandiks kõigi rahvaste hulgast” (2. Moos. 19:5). Kui iisraellased olid ustavad, erinesid nad kõigist teistest rahvastest oma jumalakummardamise ja eluviisi poolest. Samamoodi on Jehoova tänapäeval eraldanud endale rahva, kes on silmapaistvalt erinev Saatana maailmast. Piibel ergutab meid „tõrjuma jumalakartmatust ja ilmalikke himusid ning elama terve mõistusega ja õigesti ja Jumalale andunult keset seda praegust süsteemi, samal ajal kui me ootame õnneliku lootuse täitumist ja suure Jumala ning meie Päästja, Kristus Jeesuse aulist avalikuks saamist; ta andis enese meie eest, et vabastada meid kõiksugusest seadusetusest ja puhastada endale rahvaks, kes on tema eriline omand, innukas tegema häid tegusid” (Tiit. 2:11–14). See „rahvas” koosneb võitud kristlastest ja miljonitest Jeesuse „teistest lammastest”, kes võituid aitavad ja toetavad (Joh. 10:16).
17. Miks ei kahetse võitud ega nende kaaslased kunagi seda, et nad on elanud selles kurjas maailmas kui ajutised elanikud?
17 Võitute „õnnelik lootus” on valitseda koos Kristusega taevas (Ilm. 5:10). Teised lambad ootavad aga igavest elu maa peal; kui see lootus täitub, pole nad enam ajutised elanikud kurjas maailmas. Siis on neil kaunid kodud ning külluslikult toitu ja jooki (Laul 37:10, 11; Jes. 25:6; 65:21, 22). Erinevalt iisraellastest ei unusta nad iial, et see kõik on Jehoovalt, „kogu maailma Jumalalt” (Jes. 54:5). Ei võitud ega teised lambad kahetse kunagi, et nad on selles kurjas maailmas elanud kui ajutised elanikud.
Kuidas sa vastaksid?
• Mis mõttes elasid vana aja ustavad nagu ajutised elanikud?
• Kuidas algkristlased kurjas maailmas elasid?
• Mis mõttes kasutavad tõelised kristlased maailma piiratud määral?
• Miks ei kahetse me kunagi seda, et oleme elanud selles kurjas maailmas nagu ajutised elanikud?
[Küsimused]
[Pilt lk 18]
Algkristlased hoidusid vägivaldsest ja ebamoraalsest meelelahutusest
