Lugejate küsimusi

Kas on võimalik teha kindlaks Jeesus Kristuse postilelöömise täpset tundi?

Niisugune küsimus kerkib seetõttu, et evangeeliumikirjutajate Markuse ja apostel Johannese aruannetes Jeesuse surma kohta tundub olevat vasturääkivus. Markus kirjutab: „Nüüd oli kolmas tund, ja nad [sõdurid] lõid ta postile” (Mark. 15:25). Kuid Johannese sõnade järgi oli „umbes kuues tund”, kui Pilatus andis Jeesuse juutide kätte postilelöömiseks (Joh. 19:14–16). Piiblikommentaatorid on pakkunud selle näilise vasturääkivuse lahendamiseks erinevaid selgitusi. Pühakirjas aga pole piisavalt informatsiooni, et selgitada nende kahe aruande erinevust. Siiski saame mõningast selgust, kui uurime, kuidas inimesed noil päevil aega määrasid.

Meie ajaarvamise esimesel sajandil jagasid juudid päevaaja 12 tunniks, alustades lugemist päikesetõusust (Joh. 11:9). „Kolmas tund” oli seega hommikul kaheksast üheksani ja „kuues tund” lõppes umbes keskpäeval. Muidugi olid päikesetõusu ja -loojangu aeg ja järelikult ka päevaaja pikkus aastaajati erinevad. Pealegi tehti päevatund kindlaks päikese asukoha järgi. Niisiis on viited ajale ligikaudsed. Piibli kreekakeelses osas öeldakse tavaliselt, et miski toimus kolmandal, kuuendal või üheksandal tunnil – mis tähendab tihti umbkaudset aega (Matt. 20:3, 5; Ap. t. 10:3, 9, 30). Ajale viidatakse spetsiifilisemalt – näiteks nagu „seitsmes tund” – ainult siis, kui see on seoses mingi sündmusega tõesti oluline (Joh. 4:52).

Mis puudutab Jeesuse maise elu viimase päeva sündmuste toimumisaega, siis on evangeeliumite aruanded kooskõlalised. Kõik neli näitavad, et preestrid ja vanemad said kokku hommiku saabudes ja andsid seejärel Jeesuse Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse kätte (Matt. 27:1; Mark. 15:1; Luuka 22:66; Joh. 18:28). Nii Matteus, Markus kui ka Luukas annavad teada, et kuuendal tunnil, kui Jeesus oli juba piinapostil, laskus üle kogu maa pimedus, „mis kestis üheksanda tunnini” (Matt. 27:45, 46; Mark. 15:33, 34; Luuka 23:44).

Üks tegur, mis võib seoses Jeesuse postilelöömise ajaga tähtsust omada, on see, et piitsutamist vaadeldi kui postilelöömise osa. Mõnikord oli piitsutamine sedavõrd ränk, et ohver suri juba selle ajal. Ka Jeesuse puhul pidi see olema küllalt julm, kuna pärast seda, kui Jeesus oli mõnda aega ise oma piinapuud kandnud, tuli ühel teisel mehel selle kandmine üle võtta (Luuka 23:26; Joh. 19:17). Kas siis piitsutamist peeti postilelöömise alguseks või mitte, pidi sellest igal juhul mööduma mõni aeg, enne kui Jeesus tegelikult piinapostile naelutati. Niisiis võisid eri inimesed anda Jeesuse postilelöömise kohta erineva aja, sõltuvalt sellest, millist kogu sündmuse etappi nad aega ära märkides silmas pidasid.

Apostel Johannes kirjutas oma jutustuse aastakümneid pärast teisi evangeeliumikirjutajaid. Selle tõttu olid talle teised evangeeliumid kättesaadavad. Tõsi, Johannes paistab mainivat teistsugust postilelöömise aega kui Markus. See on aga selgeks tõendiks, et Johannes ei kirjutanud lihtsalt Markuse ülestähenduse pealt maha. Nii Johannes kui ka Markus kirjutasid Jumala vaimu mõjutusel. Kuigi Pühakiri ei anna piisavalt informatsiooni, et kõnealust erinevust selgitada, võime evangeeliumijutustusi usaldada.