Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Kas on olemas vanuse alampiir, millest alates võib kristlikku meest soovitada koguduses teenistusabilise ametisse?

Ei, Piibel ei kehtesta selles suhtes mingit vanuse alampiiri.

Muistses Iisraelis sätestas Jumal mõnel juhul kindlad vanusepiirid. Mehed, kes võeti arvele sõjaväeteenistuseks, pidid olema 20-aastased; poisikesi lahinguväljale ei saadetud, nagu tänapäeval mõnel pool tehakse. Vanus omas tähtsust ka leviitide puhul. Kogudusetelgi juures teenivad kehatlased pidid olema 30–50-aastased. Miks? Seda vanusemäära on mainitud seoses nendega, kelle ülesandeks oli „teenistuse toimetamine ja kandetöö kogudusetelgis” (4. Moos. 4:3, 47). Paistab, et leviidid võisid hakata tegema kergemaid töid alates 25. eluaastast, kuid selleks et asuda raskemate tööde ja vastutusrikkamate ülesannete kallale, mis olid seotud kogudusetelgi lahtivõtmise, transportimise ja kokkupanemisega, ei saanud nad olla nooremad kui 30-aastased (4. Moos. 8:24–26). Niisugust rasket tööd polnud hiljem, templi ajal, enam vaja teha, seepärast astusid leviidid siis teenistusse 20-aastaselt (1. Ajar. 23:24).

Ent kui Jehoova jättis kõrvale lihaliku Iisraeli ja võttis oma rahvaks vaimse Iisraeli, kas määras ta siis vanuse alampiiri kristliku koguduse teenistusabiliste (diakonite) jaoks?

Hilisemate sajandite ülestähenduste põhjal võidakse nii arvata. Roomakatoliku kirikus on diakon „ametissepühitsetud teenija, Jumala sisse seatud kirikuhierarhias preestrist seisuse poolest astme võrra allpool”. Kirikuajaloolane Bingham märgib oma teoses „Antiquities of the Christian Church”: „Piiskoppe ja presbütereid [vanemaid] ... ei võinud tavaliselt enne kolmekümnendat eluaastat ametisse pühitseda; diakoneid aga oli lubatud pühitseda ametisse kahekümne viie aastaselt, ja mitte enne. See piir kinnistus nii tsiviil- kui ka kanoonilises õiguses ... Kogu kiriku ajaloost võib vaevalt et leida ühtki juhtumit, kus kedagi oleks pühitsetud ametisse enne kahekümne viie aastaseks saamist.”

Kuid millised nõuded on kirjas Piiblis? Ainsad sobivusnõuded on need, mida on mainitud 1. Timoteosele 3:8–10, 12, 13: „Teenistusabilised peavad samuti olema tõsised, mitte kahekeelsed; sellised, kes ei joo palju veini, kes pole ahned ebaausa kasu peale, vaid kes hoiavad usu pühast saladusest kinni puhta südametunnistusega. Kuid ka nende sobivust kontrollitagu esmalt, seejärel asugu nad teenima, kui neile ei saa midagi süüks panna. Teenistusabilised olgu ühe naise mehed, kes juhatavad hästi oma lapsi ja peret. Sest need, kes tublilt teenivad, saavad endale hea maine ja suure vabaduse rääkida usust Kristus Jeesusesse.”

Sellest on näha, et teenistusabiliste ametissemääramiseks ei ole seatud vanuse alampiiri. Seega, kui vanemad saavad kokku, et arutada koguduse meesliikmete vastavust neile nõuetele, siis peavad nad meeles, et Piibel ei anna mingit alust nõuda, et kristlik mees oleks 20-, 25- või 30-aastane, enne kui teda võidakse soovitada ja ta võib ametisse asuda. Kuna aga Piibel räägib teenistusabilistest kui meestest, siis vaevalt võiksid nad olla varases või keskmises teismeeas. Viimatiöeldut kinnitab ka Piibli mõte, et teenistusabilisel võivad olla naine ja lapsed.

Peale selle on öeldud, et teenistusabiliseametisse soovitatavate meeste „sobivust kontrollitagu esmalt”, et võiks saada tõendeid tema vastutustundlikkuse kohta. See ei tähenda, et neile tuleks määrata katseaeg, vaid pigem tähendab see seda, et nad peavad olema näidanud üles kristlikku küpsust mõistliku aja jooksul (ristitud vähemalt aasta) ning olema mehed, kes on valmis ja võimelised täitma neile antud ülesandeid. Kui „tõsine” noor mees ilmutab niisuguseid omadusi ja on alandlik ning vastab ka teistele sobivusnõuetele, siis võivad vanemad soovitada ta ametisse määrata, isegi kui ta pole veel 20-aastane. Teised võivad olla palju vanemad, enne kui nende puhul on selgelt näha, et nad vastavad nõuetele, et ’tublilt teenida’ ning ’saada endale hea maine ja suur vabadus rääkida’.

(Ilmunud „Vahitornis” 1.7.89, inglise keeles.)