„Olen väeti, kuid mitte alatiseks”

Jutustanud Sara van der Monde

Mulle öeldakse tihti: „Sara, sul on nii armas naeratus. Kuidas sa alati nii rõõmsameelne oled?” Ma selgitan neile, et mul on üks eriline lootus. Lühidalt võiks selle kohta öelda: „Olen väeti, kuid mitte alatiseks.”

OLEN sündinud aastal 1974 Prantsusmaal Pariisis. Minu ilmaletulek oli vaevaline ja hiljem diagnoositi mul ajuhalvatus. Mul oli jäsemete liigutamine piiratud ja mu jutust oli raske aru saada. Samuti arenes mul epilepsia ja ma olin väga vastuvõtlik nakkustele.

Kui olin 2-aastane, kolisime perega Austraaliasse Melbourne’i. Kaks aastat hiljem jättis isa minu ja ema maha. See oli esimene kord, mida ma mäletan, kui end Jumalaga lähedasena tundsin. Minu ema, kes on Jehoova tunnistaja, võttis mind regulaarselt kaasa kristlikele koosolekutele, kus õppisin, et Jumal armastab mind ja hoolib minust. See teadmine ning ema armastus ja julgustus aitasid mul end turvaliselt tunda hoolimata meie muutunud olukorrast.

Ema õpetas mind ka Jehoova poole palvetama. Tegelikult tunnengi, et palvetada on palju kergem kui end kõneldes väljendada. Palvetamise ajal ei pea ma sõnaseadmisega heitlema, vaid ma justkui kuulen oma peas sõnu, mis on selged ja arusaadavad. Kuna minu jutust on raske aru saada, on nii rahustav teada, et Jehoova mõistab mind, ükskõik kas ma räägin temaga mõttes või väljendan end oma takerduvas kõnes (Laul 65:3).

Toimetulek tagasilöökidega

Selleks ajaks, kui olin saanud 5-aastaseks, oli mu halvatus arenenud sinnamaale, et vajasin kõndimiseks metallist tugevduslahaseid oma jalgade ümber. Tegelikult oli minu liikumine pigem vaarumine kui kõndimine. 11-aastaselt ei suutnud ma enam üldse käia. Hiljem halvenes mu seisund veelgi, nii et ma ei saa enam voodisse heita ega sealt üles tõusta ilma elektritõstuki abita, mis tõstab mind elektrilisse ratastooli, mida ma käsikangiga manööverdan.

Pean tunnistama, et ajuti mu puue masendab mind. Kuid siis ma meenutan meie pere juhtmõtet „Ära muretse selle pärast, mida sa ei saa teha. Keskendu sellele, mida sa saad teha”. Tänu sellele olen suutnud proovida selliseid asju nagu ratsutamine, purjetamine, kanuutamine, telkimine ja isegi autoringrajasõit. Peale selle ma maalin, õmblen, tepin, tikin ja valmistan keraamilisi esemeid ning saan nii oma kunstiandi väljendada.

 Minu raske puude tõttu on mõned kahelnud, kas olen ikka võimeline tegema otsust jumalakummardamise suhtes. Kui olin 18-aastane, õhutas mu õpetaja mind kodust lahkuma ja põgenema nii oma ema religiooni eest. Ta koguni pakkus, et aitab mul elamispinda leida. Kuid ma ütlesin talle, et ei jäta oma usku iial maha ja lahkun kodust alles siis, kui suudan paremini iseseisvalt toime tulla.

Mitte kaua pärast seda vahejuhtumit õpetajaga lasin end ristida. Kaks aastat hiljem kolisin väikesesse korterisse omaette elama. Siin tunnen rõõmu sellest, et mul on olemas vajalik abi ja samas ka suhteline sõltumatus.

Ootamatu ettepanek

Aastate jooksul olen kohanud teisigi usku proovilepanevaid olukordi. Näiteks ühel päeval tegi mu koolikaaslane – kellel on samuti puue – minu täielikuks üllatuseks mulle abieluettepaneku. Algul olin meelitatud. Nagu enamik noori naisi, igatsen minagi kaaslast. Kuid see, et kahel inimesel on mõlemal puue, ei garanteeri veel õnnelikku abielu. Pealegi polnud see noormees sama usku mis mina. Meie uskumused, ettevõtmised ja eesmärgid olid täiesti erinevad. Mis oleks siis meie ühisest elust välja tulnud? Samuti olin kindlalt otsustanud järgida Jumala selget juhist abielluda ainult usukaaslasega (1. Kor. 7:39). Niisiis ütlesin sellele noormehele lahkelt, et ma ei saa tema ettepanekut vastu võtta.

Olen tänaseni veendunud, et tegin õige otsuse. Mul pole mingit kahtlust, et Jumala tõotatud uues maailmas olen õnnelik (Laul 145:16, UM; 2. Peetr. 3:13). Seni olen otsustanud Jehoovale ustavaks jääda ja oma olukorraga rahul olla.

Igatsen aega, kui saan oma ratastoolist üles hüpata ja vabalt joosta. Siis võin hüüda: „Ma olin väeti, aga nüüd olen täies tervises – ja seda igavesti!”