Ära lase haigusel röövida oma rõõmu

KUJUTLE, et ärkad üles ja soovid, et see päev juba lõppeks, ehkki see pole veel alanudki. Sul tuleb taluda füüsilist või emotsionaalset valu veel ühe päeva. Võib-olla tunned koguni samamoodi nagu Iiob, kes ütles: „Pigemini surm, kui suured kannatused!” (Iiob 7:15.) Aga mida teha, kui selline olukord kestab, isegi aastaid?

Niisuguses olukorras oli Mefiboset, kuningas Taaveti sõbra Joonatani poeg. Kui Mefiboset oli viieaastane, siis ta „kukkus maha ja jäi lonkama” (2. Saam. 4:4). Tema vigastusega seotud valusid suurendas kahtlemata ka emotsionaalne piin, kui teda hiljem kuninga reetmises vääralt süüdistati ja ta seetõttu materiaalset kahju kannatas. Siiski oli ta alati suurepäraseks eeskujuks, kuidas toime tulla puude, laimu ja pettumustega, laskmata neil oma rõõmu röövida. (2. Saam. 9:6–10; 16:1–4; 19:25–31.)

Teiseks näiteks on apostel Paulus. Ta kirjutas kord, et talle on antud „liha sisse okas”, millega ta pidi võitlema (2. Kor. 12:7). See mainitud okas võis olla mingi püsiv puue, aga see võis kujutada ka inimesi, kes seadsid kahtluse alla tema apostliameti. Mis see ka polnud, probleem igatahes püsis ja ta pidi toime tulema kas füüsilise või emotsionaalse valuga, mida see põhjustas (2. Kor. 12:9, 10).

Tänapäevalgi vaevavad mõningaid Jumala teenijaid kurnavad kroonilised haigused või emotsionaalsed pinged. Magdalenal diagnoositi 18-aastaselt süsteemne erütematoosne luupus, haigus, mille tõttu keha immuunsüsteem näib ründavat omaenda organeid. „Ma olin väga hirmul,” ütleb ta. „Ajapikku mu seisund halvenes ja selle tegid raskemaks seedehäired, suuhaavandid ja kilpnäärmeprobleemid.” Izabela seevastu peab taluma olukorda, mis ei ole nii silmanähtav. Ta selgitab: „Lapsepõlvest alates olen ma kannatanud depressiooni all. Seetõttu on mul olnud paanikahooge, hingamisraskusi ja kõhukrampe. Tunnen end enamjaolt rampväsinuna.”

Silmitsi tegelikkusega

Haigus või nõrk tervis võib su elu segi paisata. Kui nii juhtub, on abi sellest, kui istud maha ja annad oma olukorrale ausa hinnangu. Oma piiride tunnistamine ei pruugi kerge olla. Magdalena ütleb: „Mu haigus on süvenev. Sageli tunnen end nii jõuetuna, et ei suuda voodistki tõusta. Kuna mu haiguse loomus on ettearvamatu, on plaanide tegemine väga raske. Kõige rohkem tekitab minus masendust see, et ma ei saa enam teha Jehoova teenistuses nii palju kui varem.”

 Zbigniew räägib: „Aasta-aastalt on reumatoidartriit vähendanud mu jõuvarusid, kahjustades üht liigest teise järel. Mõnikord, kui põletik on äge, ei suuda ma teha lihtsamaidki asju. Tunnen end seepärast rõhutuna.”

Mõned aastad tagasi diagnoositi Barbaral progresseeruv ajukasvaja. „Mu kehas on toimunud järsud muutused,” märgib ta. „Tunnen end loiuna, mul on sageli peavalud ja raske keskenduda. Oma uue olukorra tõttu tuli mul kõik ümber hinnata.”

Kõik need inimesed on pühendunud Jehoova teenijad. Nende jaoks on Jumala tahte täitmine esmatähtis. Nad panevad kogu oma lootuse Jumala peale ja kogevad tema toetust (Õpet. 3:5, 6).

Jehoova aitab, aga kuidas?

Kui meid tabavad raskused, ei peaks me arvama, et see on märk Jumala meelepahast (Nutul. 3:33). Mõtle, mida Iiob pidi läbi elama, ehkki ta oli „vaga ja õiglane” (Iiob 1:8). Jumal ei pane kedagi kurjaga proovile (Jaak. 1:13). Kõik haigused, sealhulgas kroonilised ja emotsionaalsed, on masendav pärand meie esivanematelt Aadamalt ja Eevalt (Rooml. 5:12).

Jehoova ja Jeesus ei jäta aga õigeid abita (Laul 34:16). Eriti just rasketel hetkedel kogeme, et Jumal on meie ’varjupaik ja kindel mäelinnus’ (Laul 91:2). Mis võib aidata sul rõõmu säilitada, kui olukorrale ei leidu kerget lahendust?

Palve: Järgides vanaaja ustavate jumalateenijate eeskuju, võid palves heita oma koorma meie taevase Isa peale (Laul 55:23). Nii võid sa tunda „Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted”. Selline seesmine rahu ’kaitseb sinu südant ja mõistust’ (Filipl. 4:6, 7). Toetudes palve kaudu Jumalale, tuleb Magdalena oma kurnava haigusega toime. Ta ütleb: „Kui valan oma südame Jehoova ette, toob see mulle kergendust ja taastab mu rõõmu. Nüüd ma tõesti mõistan, mida tähendab toetuda Jumalale päevast päeva.” (2. Kor. 1:3, 4.)

 Vastuseks sinu palvetele võib Jehoova anda sulle jõudu püha vaimu, oma Sõna ja kristliku vennaskonna kaudu. Kahtlemata sa ei oota, et Jumal parandab su tervise imeväel. Siiski võid sa olla kindel, et ta annab sulle vajaminevat tarkust ja jõudu, et iga raskusega hakkama saada (Õpet. 2:7, UM). Ta võib teha sind tugevaks, andes sulle „jõudu, mis ületab tavapärase” (2. Kor. 4:7).

Perekond: Armastav ja kaastundlik õhkkond kodus võib aidata sul haigust taluda. Ära siiski unusta, et ka su lähedased kannatavad. Nad võivad tunda end sama abituna kui sina. Ometi on nad su kõrval, seda ka rasketel aegadel. Koos nendega palvetamine aitab sul säilitada südamerahu (Õpet. 14:30).

Barbara ütleb oma tütre ja teiste koguduse noorte õdede kohta: „Nad toetavad mind teenistuses. Nende innukus soojendab mu südant.” Zbigniewi jaoks on tema naise toetus hindamatu väärtusega. „Ta teeb ära enamiku kodutöid. Samuti aitab ta mul riietuda ja kannab sageli mu kotti, kui läheme koosolekule või teenistusse.”

Usukaaslased: Kui oleme koos oma usukaaslastega, julgustab ja lohutab see meid. Aga mida teha siis, kui sa ei saa haiguse tõttu minna koosolekutele? Magdalena sõnab: „Kogudus on kandnud hoolt selle eest, et ma saaksin koosolekutest osa helisalvestiste kaudu. Usukaaslased helistavad mulle tihti ja küsivad, mida nad veel võiksid minu heaks teha. Nad saadavad mulle ka julgustavaid kirju. Kui mõtlen sellele, et olen neil meeles ja et nad on huvitatud minu heaolust, aitab see mul vastu pidada.”

Izabela, kes kannatab depressiooni all, jutustab: „Koguduses on mul palju „isasid” ja „emasid”, kes mind kuulavad ja püüavad mõista. Kogudus on mu perekond – siin valdab mind rahu ja rõõm.”

Neil, kes kohtavad katsumusi, poleks hea ’ennast teistest eraldada’. Pigemini peavad nad väga väärtuslikuks võimalust  kogudusega läbi käia (Õpet. 18:1). Nii saab neist teistele suur julgustuse allikas. Võib-olla sa kõhkled esialgu vendadele ja õdedele oma vajadustest teada anda. Aga usukaaslased hindavad su avameelsust. See annab neile võimaluse osutada „silmakirjatsematut vennalikku kiindumust” (1. Peetr. 1:22). Miks mitte neile teada anda, kui vajad abi koosolekule sõiduks, sooviksid minna koos teenistusse või tahaksid usalduslikult vestelda? Mõistagi ei peaks me olema nõudlikud, vaid hindama teiste abi.

Ole positiivne: Võti, tulemaks toime kroonilise haigusega, ilma et kaotaksid rõõmu, on sageli sinu enda käes. Rusutud meel ja lootusetuse tunne võivad viia negatiivse mõtteviisini. Piibel ütleb: „Mehine meel talub haigust, aga kes võiks kannatada rusukspekstud vaimu?” (Õpet. 18:14).

Magdalena märgib: „Ma pingutan kõvasti, et mitte keskenduda oma probleemidele. Püüan rõõmu tunda neist päevadest, kui tunnen end paremini. Mind julgustab see, kui loen nende elulugusid, kes on kroonilisest haigusest hoolimata ustavaks jäänud.” Izabelale annab jõudu teadmine, et Jehoova armastab teda ja peab väärtuslikuks. Ta ütleb: „Ma tunnen end vajalikuna ja mul on keegi, kelle nimel elada. Lisaks sellele on mul imeline tulevikuväljavaade.”

Zbigniew ütleb: „Mu haigus õpetab mulle alandlikkust ja kuulekust. See õpetab mind olema mõistev, ilmutama head otsustusvõimet ja kogu südamest andestama. Olen õppinud Jehoova teenimisest rõõmu tundma, ilma et tunneksin enesehaletsust. Tegelikult on see motiveerinud mind tegema jätkuvalt vaimseid edusamme.”

Pea meeles, et Jehoova näeb hästi su vastupidavust. Ta tunneb sulle kaasa, kui sa kannatad, ja hoolib sinust. Ta ei ’unusta ära sinu tööd ja armastust, mida sa oled osutanud tema nimele’ (Heebr. 6:10). Hoia oma südames tõotust, mille ta on andnud kõigile, kes teda kardavad: „Kindlasti ei jäta ma sind maha ega hülga sind mingil juhul” (Heebr. 13:5).

Kui sul on mõnikord meel mõru, siis keskendu imelisele lootusele elada uues maailmas. Aeg, mil sa näed oma silmaga Jumala kuningriigi õnnistusi maa peal, läheneb kiiresti!

[Kast/pildid lk 28, 29]

Nad jätkavad kuulutustööd kroonilisest haigusest hoolimata

„Kuna ma ei suuda enam liikuda ilma kõrvalise abita, siis osalen teenistuses koos oma naise või mõne teise venna või õega. Ma jätan esitlused ja piiblikohad meelde.” (Jerzy, kellel on nägemispuue.)

„Lisaks telefoni teel kuulutamisele kirjutan ma kirju ja pean mõne huvilisega korrapäraselt kirjavahetust. Haiglas olles panen Piibli ja teised väljaanded alati oma voodi kõrvale. See on aidanud mul alustada palju toredaid vestlusi.” (Magdalena, kellel diagnoositi süsteemne erütematoosne luupus.)

„Mulle meeldib ukselt uksele teenistus, aga kui tunnen, et ma ei suuda seda, siis annan tunnistust telefoni teel.” (Izabela, kannatab kliinilise depressiooni all.)

„Mulle meeldib teha korduskülastusi ja olla abiks piibliuurimistel. Siis kui tunnen end paremini, võtan meelsasti osa majast majja tunnistustööst.” (Barbara, kellel on ajukasvaja.)

„Ma jaksan kanda ainult väga kerget ajakirjakotti. Olen väljas niikaua, kui mu valutavad liigesed seda lubavad.” (Zbigniew, kellel on reumatoidartriit.)

[Pilt lk 30]

Julgustuse allikaks võivad olla nii väiksed kui ka suured