Muudatuste tegemine on andnud häid tulemusi

Jutustanud James A. Thompson

Kui ma aastal 1928 Ameerika Ühendriikide lõunaosas sündisin, nõudis seadus valgete ja mustanahaliste eraldamist. Selle seaduse rikkumine võis viia vangistuse või hullemani.

TOL ajal pidid mõnel pool Ühendriikides valgetel ja mustanahalistel Jehoova tunnistajatel olema eraldi kogudused, ringkonnad ja piirkonnad. Aastal 1937 sai mu isa kompaniisulaseks (praegu nimetatakse vanematekogu koordineerijaks) Tennessees asuvas Chattanooga mustanahaliste koguduses. Valgete koguduses oli selleks Henry Nichols.

Mul on meeldivad mälestused ajast, kui olin nooruk ja istusin õhtul meie hoovipoolsel verandal, kuulates isa ja vend Nicholsit omavahel vestlemas. Ehkki ma ei saanud aru kõigest, mida nad rääkisid, tundsin siiski rõõmu võimalusest olla isa kõrval, kui nad omavahel arutasid, kuidas oleks kõige parem teha kuulutustööd tolle aja oludes.

Mõni aeg varem, aastal 1930, oli meie peret tabanud tragöödia. Ema suri, olles kõigest 20-aastane. Isal tuli hoolitseda mu nelja-aastase õe Dorise ja minu eest, kes ma olin vaid kaheaastane. Ehkki isa oli alles hiljaaegu ristitud, edenes ta vaimselt hästi.

Eeskujud, kes on mõjutanud mu elu

Aastal 1933 kohtus mu isa toreda kristliku õega, kelle nimi oli Lillie Mae Gwendolyn Thomas, ning peagi nad abiellusid. Nii isa kui ka ema olid Dorisele ja mulle heaks eeskujuks, teenides Jehoovat lojaalselt.

Jehoova tunnistajate kogudustel paluti  1938. aastal toetada ühisotsust, et kohalike koguduste vanemad määratakse ametisse meie New Yorgis Brooklynis asuvast peakorterist, mitte ei valita kohapeal. Ehkki mõned Chattanoogas kõhklesid selle muudatusega kaasa minna, teatas isa, et toetab tingimusteta seda organisatsioonilist ümberkorraldust. Tema lojaalsuse eeskuju ja see, et ema tegi kogu südamest isaga koostööd, on olnud mulle abiks kuni tänase päevani.

Ristimine ja täisajaline teenistus

Aastal 1940 üüris osa meie kogudusest bussi ja sõitis konvendile, mis toimus Michiganis Detroitis. Mõned meie bussigrupist käisid seal ristimisel. Oli neid, kes imestasid, miks mina ei käinud, sest olin teinud kuulutustööd alates sellest ajast, kui olin viiene, ja olin teenistuses väga aktiivne.

Kui minult selle kohta küsiti, siis vastasin: „Ma ei mõista veel kõike, mis on ristimisega seotud.” Isa kuulis seda ning oli üllatunud. Sellest alates tegi ta lisapingutusi, et aidata mul aru saada ristimise tähendusest ja tähtsusest. Neli kuud hiljem ühel väga külmal päeval, 1. oktoobril 1940, ristiti mind ühes tiigis Chattanooga lähedal.

Kui olin 14-aastane, hakkasin kooli suvevaheaegadel teenima pioneerina. Kuulutasin väikestes linnades Tennessees ja naaberosariigis Georgias. Ma tõusin hommikul vara, pakkisin kaasavõtmiseks lõunasöögi ning sõitsin kella kuuese rongi või bussiga territooriumile. Tagasi jõudsin kella kuue paiku õhtul. Kaasavõetud toit sai tihti juba ammu enne lõunat otsa. Ehkki mul oli raha, ei saanud ma minna kohalikku poodi, et toitu juurde osta, sest olin mustanahaline. Kord astusin kauplusse, et osta üks jäätisetuutu, kuid mul paluti lahkuda. Üks valgenahaline naine tõi selle lahkelt mulle välja.

Kui astusin keskkooli, oli kodanikuõiguste liikumine riigi lõunaosas hoogu kogumas. Organisatsioonid nagu NAACP (värvilise elanikkonna heaolu eest võitlev ühendus) ergutasid õpilasi aktiivsusele. Ka meid innustati saama selle liikmeteks. Mitmed mustanahaliste koolid, sealhulgas see, kus mina käisin, seadsid eesmärgiks, et eranditult kõik õpilased astuksid selle liikmeks. Mulle avaldati survet, et „toetaksin oma rassi”, nagu seda nimetati. Aga ma keeldusin ja selgitasin, et Jumal on erapooletu ega eelista üht rassi teisele. Seepärast ma loodan Jumala peale, et tema kõrvaldab sellise ülekohtu (Joh. 17:14; Ap. t. 10:34, 35).

Peagi pärast keskkooli lõpetamist otsustasin kolida New Yorki. Kuid teel sinna peatusin Pennsylvanias Philadelphias, et külastada sõpru, kellega olin varem konvendil tutvunud. Sealses koguduses olid eri rassid koos ja see oli minu jaoks esmakordne kogemus. Reisiv ülevaataja kutsus mind oma külastuse ajal kõrvale ja ütles, et mulle määratakse osa järgmisel koosolekul. See tegi mulle lihtsamaks otsustada, et jään sinna.

Üks neist, kellega ma Philadelphias sõbraks sain, oli noor õde nimega Geraldine White ehk Gerri, nagu ma teda kutsuma hakkasin. Ta tundis hästi Piiblit ja vestles inimestega ukselt uksele teenistuses vilunult.  Eriti oluline oli minu jaoks see, et ka tema eesmärgiks oli teenida pioneerina. Me abiellusime 23. aprillil 1949.

Kutse Gileadi

Algusest peale oli meie eesmärgiks pääseda Gileadi kooli ja teenida misjonäridena välismaal. Tegime rõõmuga oma elus mõningaid muudatusi, et saaksime minna Gileadi. Peagi paluti meil kolida Lawnside’i New Jerseys, seejärel Chesterisse Pennsylvanias ja lõpuks Atlantic Citysse New Jerseys. Atlantic Citys elades täitus meie pulmapäevast kaks aastat ja see tähendas, et vastasime Gileadi kooli nõuetele. Aga kutse saamine lükkus edasi. Mis oli põhjus?

Paljud noored mehed kutsuti 1950ndate alguses tegevteenistusse ja saadeti käimasolevasse Korea sõtta. Kutsealuste komisjonil Philadelphias tundus olevat eelarvamus Jehoova tunnistajate suhtes meie erapooletuse tõttu. Lõpuks andis kohtunik mulle teada, et FBI oli mu tausta kontrollinud ja minu erapooletus oli kinnitust leidnud. Niisiis sain ma 11. jaanuaril 1952 riiklikult apellatsiooninõukogult 4-D klassifikatsiooni, mis anti jumalateenijatele.

Sama aasta augustis saime Gerriga kutse Gileadi kooli 20. kursusele, mis algas septembris. Õpingute ajal lootsime, et meid saadetakse teenima välismaale. Mu õde Doris oli lõpetanud Gileadi 13. kursuse ja teenis nüüd Brasiilias. Kui üllatunud me Gerriga olime, kui meid määrati hoopis ringkonnatööle külastama mustanahaliste kogudusi lõunaosariigis Alabamas! Tundsime seetõttu mõningast pettumust, sest meie südames oli suur soov teenida välismaal.

Esimene kogudus, mida me külastasime, oli Huntsville. Sinna saabudes läksime ühe õe juurde, kes meile öömaja pakkus. Laadisime parasjagu oma asju maha, kui kuulsime teda telefonis ütlemas: „Lapsed jõudsid kohale.” Olime kõigest 24-aastased ja nägime välja veelgi nooremad. Hüüdnimi Lapsed jäi meile külge selles ringkonnas teenides.

Lõunapoolset osa nimetati sageli Piiblivööndiks, sest enamik sealseid inimesi hindas Piiblit kõrgelt. Seetõttu alustasime sageli vestlusi kolmeosalise esitlusega:

1) Lühike kommentaar maailma olukorra kohta.

2) Lahendus, mida pakub Piibel.

3) Mida Piibel käsib meil teha.

Seejärel pakkusime mõnda sobivat väljaannet, mille abil Piiblit uurida. Kuna selline meetod oli väga edukas, siis anti mulle 1953. aastal osa „Uue maailma ühiskonna” kokkutulekul New Yorgis. Seal ma demonstreerisin seda kolmeosalist esitlust.

Varsti pärast seda, 1953. aasta suvel,  määrati mind teenima lõunasse piirkonnaülevaatajana mustanahaliste ringkondades. Meie territoorium hõlmas kogu maa-ala Virginiast kuni Floridani ja lääne pool Alabamat ning Tennesseed. Reisivad ülevaatajad pidid tõepoolest olema kohanemisvõimelised. Sageli ööbisime kodudes, kus polnud veevärki, ning pesime end plekist vannis köögiahju taga. Õnneks oli see majas kõige soojem koht!

Rassieraldusest tingitud raskused

Teenimiseks lõunas oli vaja ettenägelikkust ja leidlikkust, et asjad tehtud saaksid. Mustanahalised ei võinud kasutada selvepesulaid. Enamasti läks Gerri sinna ja selgitas, et need riided kuuluvad „missis Thompsonile”. Tundus, et paljud pidasid teda „missis Thompsoni” teenijaks. Kui piirkonnaülevaatajad näitasid filmi „Uue maailma ühiskond tegutseb” („The New World Society in Action”), helistasin ma laenutusse ning panin kinni suure kinoekraani „mister Thompsoni” jaoks. Hiljem käisin sellel laenutuses järel. Olime alati viisakad ning enamasti ei olnud meil teenistuses ebameeldivusi.

Lisaks esines ka piirkondlikke eelarvamusi, nimelt nende suhtes, kes tulid põhja poolt. Kohalikus ajalehes oli kord teadaanne, et James A. Thompson jun New Yorgi Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingust esitab kokkutulekul kõne. Mõned said sellest aru nii, et ma olen pärit New Yorgist, ja meie leping kooli auditooriumi kasutamiseks tühistati. Seega läksin ma kooli juhtkonna juurde ja selgitasin, et ma olin käinud koolis Chattanoogas. Siis anti meile ringkonnakokkutuleku korraldamiseks luba.

Rassilised pinged ägenesid taas 1950ndate keskel ja vahel esines ka vägivalda. Aastal 1954 olid mõned tunnistajad solvunud, et mitme piirkonnakokkutuleku programmis ei osalenud mustanahalisi kõnepidajaid. Õhutasime oma mustanahalisi vendi olema kannatlikud. Järgmisel suvel määrati minule kõne. Pärast seda osales programmides ka teisi mustanahalisi vendi.

Aja möödudes rassiline vägivald lõunas vähenes ja kogudused hakkasid järk-järgult integreeruma. See tähendas, et kuulutajad tuli kogudustesse uuesti määrata ning koguduse territooriumid ja vastutavate vendade kohustused üle vaadata. Mõnedele, kelle seas oli nii mustanahalisi kui ka valgeid, see uus korraldus ei meeldinud. Kuid enamik oli erapooletu, nagu on ka meie taevane Isa. Tegelikult olid paljud olenemata nahavärvist omavahel head sõbrad. Meie pere oli seda kogenud 1930ndatel ja 1940ndatel, kui ma laps olin.

Uus ülesanne

Jaanuaris 1969 saime Gerriga kutse minna Lõuna-Ameerikasse Guyanasse ja me võtsime selle rõõmsalt vastu. Kõigepealt läksime New Yorki Brooklynisse, kus ma sain Guyanas kuulutustöö korraldamiseks väljaõpet. Jõudsime sinna 1969. aasta juulis. Pärast 16 aastat reisival tööl olemist oli paikseks jäämine suur muudatus. Gerri veetis misjonärina  suurema osa ajast kuulutustööl ja mina töötasin harubüroos.

Minu töö hõlmas mida iganes alates muru niitmisest ja lõpetades 28 kogudusele vajamineva kirjanduse eest hoolitsemisega, samuti pidasin ühendust Brooklynis asuva peakorteriga. Töötasin 14 kuni 15 tundi päevas. See töö nõudis meilt mõlemalt suuri pingutusi, aga me tundsime oma ülesandest rõõmu. Meie saabudes oli Guyanas 950 kuulutajat, aga praegu on neid üle 2500.

Ehkki me nautisime meeldivat temperatuuri ja eksootilisi puu- ja köögivilju, tundsime tõelist rõõmu sellest, et Piibli tõe järele janunevad alandlikud inimesed said teadmisi Jumala kuningriigist. Gerri juhatas sageli 20 piibliuurimist nädalas ja paljud, keda ta õpetas, edenesid ristimiseni. Mõned said aja jooksul pioneerideks ja kogudusevanemateks ning käisid isegi Gileadis, et samuti misjonärideks saada.

Tervisega seotud raskused

Aastal 1983 vajasid mu Ühendriikides elavad vanemad abi. Seetõttu oli meil Dorise ja Gerriga perekondlik nõupidamine. Doris, kes oli 35 aastat Brasiilias misjonärina teeninud, otsustas vanemate hooldamiseks koju naasta. Ta ütles, et miks peaksid põllult ära tulema kaks misjonäri, kui selle ülesandega saaks hakkama üks? Pärast meie vanemate surma jäi Doris Chattanoogasse ja teenib seal eripioneerina.

Minul diagnoositi aastal 1995 eesnäärmevähk ja ma pidin Ühendriikidesse tagasi pöörduma. Asusime elama Põhja-Carolinas asuvasse Goldsborosse, kuna sealt oli umbes sama pikk tee nii minu pere juurde Tennessees kui ka Gerri pere juurde Pennsylvanias. Vähk on nüüd taandunud ja me teenime Goldsboro koguduses vaegjõuliste eripioneeridena.

Vaadates tagasi 65 aastale täisajalises teenistuses, olen ma ülimalt tänulik, et Jehoova on Gerrit ja mind õnnistanud, kuna oleme teinud muudatusi, et teda teenida. Kui õiged on Taaveti sõnad: ’Lojaalse suhtes tegutseb Jehoova lojaalselt’! (2. Saam. 22:26, UM.)

[Pildid lk 3]

Minu isa ja vend Nichols olid mulle heaks eeskujuks

[Pildid lk 4]

Koos Gerriga enne Gileadi aastal 1952

[Pildid lk 5]

Pärast Gileadi lõpetamist määrati meid reisivale tööle lõunas

[Pilt lk 6]

Reisivad ülevaatajad ja nende abikaasad valmistumas integreeritud piirkonnakonvendiks aastal 1966

[Pilt lk 7]

Misjoniteenistus Guyanas oli rõõmuküllane