”Sa mõistad Seaduses leiduvate teadmiste ja tõe põhiolemust.” (ROOML. 2:20)

1. Miks peaks Moosese seaduse tähendus meile huvi pakkuma?

ILMA apostel Pauluse kirjutisteta, mis ta Jumala vaimu mõjutusel kirja pani, oleks meil raske mõista paljude Moosese seaduse sätete tähendust. Näiteks oma kirjas heebrealastele selgitab ta, kuidas Jeesus kui ”ustav ülempreester” sai tuua ühe korra ja alatiseks ”lepitusohvri”, mille kaudu neil, kes sellesse usku üles näitavad, on võimalik saada ”igavene vabastus” (Heebr. 2:17; 9:11, 12). Paulus ütles, et kogudusetelk oli kõigest ”taevaste asjade ... vari” ja et Jeesusest sai ”parema lepingu” Vahemees, kui oli olnud see, mis anti Moosese vahendusel (Heebr. 7:22; 8:1—5). Niisugused selgitused Seaduse kohta olid Pauluse päevil elanud kristlastele väga kasulikud ning on seda ka meile. Need aitavad meil paremini hinnata kõike seda, mida Jumal on meie heaks teinud.

2. Mille poolest olid juudikristlased võrreldes mittejuutidega eelisolukorras?

² Pauluse kirjas Rooma kristlastele leidub mõtteid, mis on suunatud juudi soost koguduseliikmetele, kellele oli õpetatud Moosese seadust. Ta märkis, et nad on võrreldes teistega eelisolukorras, kuna nad tunnevad Jumala seadust ning saavad seega aru Jehoova ja tema õigete põhimõtetega seotud ”teadmiste ja tõe põhiolemusest”. Selle ”tõe põhiolemuse” mõistmine ja siiras hindamine võimaldasid juudikristlastel, niisamuti nagu varasemal ajal elanud ustavatel juutidel, jagada juhatust, õpetust ja vaimset valgust neile, kes ei tundnud Seadust, mille Jehoova oli oma rahvale andnud. (Loe Roomlastele 2:17—20.)

 JEESUSE OHVRI ”VARI”

3. Miks on kasulik lähemalt uurida, milliseid ohvreid tõid juudid vanal ajal?

³ Tõe põhiolemus, millest Paulus rääkis, on Jehoova eesmärkide mõistmiseks seniajani oluline. Põhimõtted, mis on Moosese seaduse aluseks, pole minetanud oma tähtsust ega väärtust. Seda meeles pidades vaadelgem üht selle seaduse külge — seda, kuidas erinevad ohvrid juhtisid alandlikud juudid Kristuse juurde ning aitasid neil aru saada, mida Jumal neilt ootab. Kuna Jehoova põhinõuded oma teenijatele ei muutu kunagi, siis näeme ka seda, kuidas Jumala seadused, mis ta iisraellastele ohvrite toomise kohta andis, võivad aidata meil analüüsida, milline on meie püha teenistuse kvaliteet (Mal. 3:6).

4., 5. a) Mida Moosese seadus Jumala rahvale meelde tuletas? b) Mida kujutasid ettetähenduslikult Jumala seaduses nõutud ohvrid?

⁴ Kindlasti ei jäänud vana aja juutidele märkamata, et paljud Moosese seaduse sätted rõhutavad nende patusust. Näiteks pidi inimene, kes puudutas surnukeha, ennast puhastama. Selleks tuli tappa ja põletada veatu punane lehm. Looma tuhka säilitati ”puhastusvee” valmistamiseks, mida piserdati niisuguse inimese peale kolmandal ja seitsmendal päeval pärast tema rüvetumist (4. Moos. 19:1—13). Ja meeldetuletusena selle kohta, et soojätkamisega kanduvad edasi ebatäius ja patt, tuli sünnitanud naist pidada teatud aja jooksul ebapuhtaks ning siis pidi ta tooma ohvri, millega tema eest lepitust toimetati (3. Moos. 12:1—8).

⁵ Loomohvreid tuli pattude lepitamiseks tuua ka paljudes teistes igapäevaelu olukordades. Olenemata sellest, kas jumalateenija seda adus või mitte, olid need ohvrid — ning ka hilisemal ajal Jehoova templis toodud ohvrid — Jeesuse täiusliku ohvri ”vari” (Heebr. 10:1—10).

OHVRITOOJA HOIAK

6., 7. a) Millisele nõudele pidid iisraellased ohvreid valides tähelepanu pöörama ja mida see ettetähenduslikult kujutas? b) Mida me võiksime endalt küsida?

⁶ Üldreegel, mis puudutas kõiki Jehoovale ohverdamiseks mõeldud loomi, oli see, et nad pidid olema igas mõttes ”veatud”: nad ei tohtinud olla pimedad, vigased ega haiged (3. Moos. 22:20—22). Kui iisraellased tõid Jehoovale ohvriks aiasaadusi või teravilja, siis pidid need olema ”uudseviljast”, ”kõige parem osa” nende saagist (4. Moos. 18:12, 29). Teisejärguline ohver ei olnud Jehoovale meelepärane. See loomohvreid puudutav oluline nõue kujutas ettetähenduslikult seda, et Jeesuse ohver on puhas ja veatu ning et inimkonna lunastamiseks ohverdab Jehoova parima ja kalleima, mis tal on (1. Peetr. 1:18, 19).

⁷ Kui ohvritooja oli Jehoovale kogu tema headuse eest tõesti tänulik, siis oli tal kindlasti hea meel anda endale kuuluvast parim. Igaüks sai ise otsustada, millise kvaliteediga ohvri ta  toob. Kuid ta teadis, et vigane ohver ei oleks Jumalale meelepärane, sest see näitaks, et ta peab ohverdamist pelgalt formaalsuseks, isegi koormaks. (Loe Malakia 1:6—8, 13.) See peaks ajendama meid mõtisklema selle üle, kuidas me Jumalat teenime. Võiksime endalt küsida: ”Millise hoiakuga mina Jehoovat teenin? Kas mul oleks vaja üle vaadata oma teenistuse kvaliteet ja motiivid?”

8., 9. Miks tasub mõelda selle peale, millise hoiakuga iisraellased ohvreid tõid?

⁸ Kui iisraellane tõi vabatahtlikult ohvri, et väljendada Jehoovale oma siirast tänu, või põletusohvri, soovides leida tema heakskiitu, siis polnud sobiva looma valimine talle ilmselt raske. Ta andis Jehoovale hea meelega oma parima. Kristlased ei too tänapäeval sõnasõnalisi ohvreid, mida nõudis Moosese seadus, kuid siiski toovad nad ohvreid selles mõttes, et kasutavad Jehoova teenimiseks oma aega, jõudu ja vara. Apostel Paulus ütles, et need, kes ”tunnistavad avalikult” kristlikust lootusesõnumist ning ’teevad head ja jagavad teistega seda, mis neil on’, toovad Jumalale meelepäraseid ohvreid (Heebr. 13:15, 16). See, millise suhtumisega Jehoova rahvas nendes tegevustes osaleb, näitab, kui tänulikud nad on kõige selle eest, mida Jumal on neile andnud. Seega võime näha paralleeli tänapäeva kristlaste ja vanal ajal vabatahtlikke ohvreid toonud iisraellaste hoiakute ja motiivide vahel.

⁹ Mida aga öelda olukorra kohta, kus Moosese seadus nõudis inimeselt patu- või süüohvri toomist, kuna ta oli milleski eksinud? Kas see, et inimene oli kohustatud ohvri tooma, mõjutas tema soovi seda teha ja tema suhtumist? Kas selliseid ohvreid toodi vastumeelselt? (3. Moos. 4:27, 28.) Sellisel juhul mitte, kui ohvritoojal oli siiras soov Jehoovaga häid suhteid hoida.

10. Milliseid ”ohvreid” tuleb kristlastel ehk tuua, et rikutud suhted korda seada?

¹⁰ Tänapäeval võib tulla ette midagi sarnast. Võid märgata, et oled kogemata või hooletusest oma venda solvanud. Südametunnistus võib sulle märku anda, et su käitumine jättis soovida. Igaüks, kes võtab Jehoova teenimist tõsiselt, tahab kindlasti teha kõik, mis tema võimuses, et eksimus heastada. See võib tähendada solvatud inimese ees siiralt vabandamist või tõsise väärteo korral vaimse abi otsimist armastavatelt kristlikelt ülevaatajatelt (Matt. 5:23, 24; Jaak. 5:14, 15). Niisiis tuleb meil ligimese või Jumala enda vastu tehtud patu heastamiseks  midagi ette võtta. Ent kui me toome selliseid ”ohvreid”, taastame suhted Jehoova ja oma vennaga ning saame puhta südametunnistuse. See omakorda kinnitab meile, et Jehoova teab, mis on parim toimimisviis.

11., 12. a) Mida kujutasid endast osalusohvrid? b) Milline tähendus on osalusohvritel, kui mõelda nüüdisaja puhta jumalateenimise peale?

¹¹ Moosese seaduses oli ette nähtud ka osalusohvrite toomine. Need ohvrid tähistasid rahumeelseid suhteid Jehoovaga. Inimene, kes sellise ohvri tõi, sõi koos oma pereliikmetega ohvrilooma liha ning see söömaaeg võis toimuda ühes templi söögiruumidest. Nii preester, kes looma ohverdas, kui ka teised templis teenivad preestrid said osa lihast endale (3. Moos. 3:1; 7:31—33; UM). Osalusohver toodi puhtalt soovist olla Jumalaga heades suhetes. See oli ohver, mille puhul jumalateenija, tema pereliikmed, preestrid ja Jehoova ise otsekui viibisid üheskoos rõõmsal ning rahumeelsel söömaajal.

¹² Kas võis olla veel suuremat au kui esitada Jehoovale piltlikus mõttes kutse sellisele söömaajale ning siis temaga koos sellel viibida? Loomulikult soovis võõrustaja pakkuda sedavõrd auväärsele külalisele parimat, mis tal oli. Osalusohvrid, mis kuulusid Seaduse tõe põhiolemuse juurde, viitasid tõsiasjale, et Jeesuse suurema ohvri kaudu on kõigil inimestel, kes soovivad oma Loojaga lähedasi ja rahumeelseid suhteid, võimalik need saavutada. Tänapäeval saame olla Jehoova sõbrad ja kaaslased, kui me nii-öelda ohverdame tema teenistuses vabatahtlikult oma vara ja jõudu.

HOIATAVAD NÄITED

13., 14. Miks polnud ohver, mille kuningas Saul kavatses tuua, Jehoovale meelepärane?

¹³ Mõistagi pidid Moosese seaduses ette nähtud ohvrid olema toodud õige hoiaku ja südameseisundiga, et need oleksid Jehoovale vastuvõetavad. Ent Piiblis leidub hoiatavaid näiteid ohvrite kohta, mis polnud Jumalale vastuvõetavad. Miks Jumal need tagasi lükkas? Võtame vaatluse alla kaks juhtumit.

¹⁴ Prohvet Saamuel ütles kuningas Saulile, et käes on aeg, mil Jehoova tahab viia täide kohtuotsuse amalekkide üle. Seepärast pidi Saul hävitama nii selle vaenlasrahva kui ka nende kariloomad. Võidu järel lubas aga Saul oma sõduritel amalekkide kuninga Agagi ellu jätta. Samuti säästis ta parima osa nende karjast, et ohverdada seda Jehoovale  (1. Saam. 15:2, 3, 21). Kuidas Jehoova sellele reageeris? Ta hülgas Sauli tema sõnakuulmatuse pärast. (Loe 1. Saamueli 15:22, 23.) Mida me sellest õpime? Seda, et ohver on Jumalale vastuvõetav vaid juhul, kui sellega kaasneb kuulekus tema käskudele.

15. Mida näitas mõnede Jesaja päevil ohvreid toonud iisraellaste halb käitumine?

¹⁵ Samalaadne näide on kirjas Jesaja raamatus. Jesaja päevil iisraellased küll ohverdasid Jehoovale, kuid nende halva käitumise tõttu olid nende ohvrid kõlbmatud. ”Milleks mulle teie tapaohvrite hulk?” küsis Jehoova. ”Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast! Värsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle! ... Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt!” Milles oli probleem? Jumal ütles neile: ”Kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte — teie käed on täis verd! Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast!” (Jes. 1:11—16).

16. Mis määrab selle, kas ohver on Jumalale vastuvõetav?

¹⁶ Mittekahetsevate patustajate ohvrid polnud Jehoovale meelepärast. Küll aga olid talle vastuvõetavad nende palved ja ohvrid, kes siiralt püüdsid elada tema käskude järgi. Seaduse põhiolemus õpetas niisugustele inimestele, et nad on patused ning vajavad andeksandi (Gal. 3:19). Selle mõistmine tõi inimese südames esile kahetsuse. Niisamuti peame meie tänapäeval tunnustama seda, et vajame Kristuse ohvrit, mis tõesti võib meie patud lepitada. Kui me seda mõistame ja Kristuse ohvrit hindame, meeldib Jehoovale kõik, mida me tema pühendunud teenijatena talle ohverdame. (Loe Laul 51:19, 21.)

NÄIDAKEM ÜLES USKU JEESUSE OHVRISSE

17.—19. a) Kuidas me saame Jehoovale Jeesuse lunastusohvri eest oma tänulikkust väljendada? b) Mida arutatakse järgmises artiklis?

¹⁷ Võrreldes nendega, kes elasid kristluse-eelsel ajal, oleme meie eelisolukorras, kuna enam pole vaja rahulduda kõigest Jumala eesmärkide ”varjuga” (Heebr. 10:1). Ohvreid puudutavad seadused innustasid juute arendama endas õigeid hoiakuid, mis olid Jumalaga heade suhete saavutamise eelduseks — ehtsat tänulikkust tema vastu, soovi anda talle oma parim ja lunastusvajaduse tunnustamist. Tänu Piibli kreekakeelses osas antud selgitustele võime mõista, et lunastuse kaudu kõrvaldab Jehoova patu mõju jäädavalt ning et juba praegu võimaldab ta meil olla tema ees puhta südametunnistusega. Jeesuse lunastusohver on tõesti suurepärane kingitus! (Gal. 3:13; Heebr. 9:9, 14.)

¹⁸ Muidugi ei piisa lunastusohvrist kasu saamiseks pelgalt selle mõistmisest, mida see tähendab. ”Seadus [on] saanud meie kasvatajaks, mis juhatab Kristuse juurde, et meid mõistetaks õigeks usu alusel,” kirjutas apostel Paulus (Gal. 3:24). Ja niisugust usku peavad toetama teod (Jaak. 2:26). Seega ergutas Paulus esimese sajandi kristlasi, kes said aru Moosese seaduse kaudu edasi antud teadmiste põhiolemusest, neid teadmisi ellu rakendama. Nii toimides said nad viia oma käitumise kooskõlla Jumala põhimõtetega, mida nad teistele õpetasid. (Loe Roomlastele 2:21—23.)

¹⁹ Olgugi et kristlastelt ei oodata tänapäeval Moosese seaduse järgimist, tuleb neil siiski tuua Jehoovale meelepäraseid ohvreid. Kuidas me saame seda teha? Sellest räägib järgmine artikkel.

[Küsimused]

[Väljavõte lk 17]

Jehoova põhinõuded oma teenijatele ei muutu kunagi

[Pilt lk 18]

Kumma looma oleksid sina Jehoovale ohvriks viinud?

[Pilt lk 19]

Neil, kes ohverdavad Jehoovale meelepäraseid ohvreid, on tema heakskiit