”Püsige valvel koos minuga.” (MATT. 26:38)

1.—3. Millest ilmneb, et apostlid kaotasid Jeesuse maise elu viimasel õhtul valvsuse, ja mis näitab, et nad õppisid oma veast?

KUJUTLE olukorda Jeesuse maise elu viimasel õhtul. Jeesus on tulnud ühte oma lemmikpaika, Ketsemani aeda, mis asub Jeruusalemmast idas. Tema ustavad apostlid on koos temaga. Jeesuse meel on rõhutud ja süda raske, seepärast vajab ta üksildast paika, kus palvetada (Matt. 26:36; Joh. 18:1, 2).

² Kolm apostlit — Peetrus, Jaakobus ja Johannes — lähevad ühes Jeesusega aias tahapoole. Jeesus ütleb neile: ”Jääge siia ja püsige valvel koos minuga,” ning läheb ise eemale palvetama. Kui ta tagasi tuleb, leiab ta oma sõbrad sügavasti magamas. Ta anub neid taas: ”Püsige valvel.” Ometi jäävad nad veel kaks korda magama. Hiljem samal ööl uinuvad kõik apostlid ka vaimses mõttes. Mõelda vaid, nad isegi jätavad Jeesuse maha ja põgenevad! (Matt. 26:38, 41, 56.)

³ Apostlid kindlasti kahetsesid seda, et nad ei olnud valvel püsinud. Need ustavad mehed õppisid kiiresti oma veast. Apostlite tegude raamat Piiblis näitab, kuivõrd head eeskuju nad valvsana püsimises edaspidi andsid. Oma ustavusega innustasid nad kahtlemata ka usukaaslasi valvsusele. Meil tänapäeval on valvsust vaja rohkem kui kunagi varem (Matt. 24:42). Räägime nüüd kolmest asjast, mida me võime Apostlite tegude raamatust valvsuse kohta õppida.

VALVSAD JÄRGIMA JUHATUST SELLES SUHTES, KUS KUULUTADA

4., 5. Kuidas kogesid Paulus ja tema reisikaaslased püha vaimu juhatust?

⁴ Kõigepealt võime õppida seda, et apostlid panid valvsalt tähele juhatust selle kohta, kus kuulutada.  Üht jutustust lugedes saame teada, kuidas Jeesus kasutas püha vaimu — mille Jehoova oli tema käsutusse andnud —, et suunata apostel Paulust ja tema reisikaaslasi ühe äärmiselt ebatavalise rännaku ajal (Ap. t. 2:33). Ühinegem nendega sellel rännakul. (Loe Apostlite teod 16:6—10.)

⁵ Paulus, Siilas ja Timoteos olid jätnud seljataha Lüstra linna Lõuna-Galaatias. Mõned päevad hiljem jõudsid nad ühele Rooma teele, mis viis lääne pool asuvasse Aasia provintsi kõige tihedama asustusega piirkonda. Rändajad tahtsid mööda seda teed edasi minna, et käia läbi linnad, kus elas tuhandeid inimesi, kes vajasid sõnumit Kristusest. Kuid miski peatas neid. Apostlite teod 16:6 ütleb: ”[Nad] läksid ... läbi Früügia ja Galaatiamaa, sest püha vaim keelas neil rääkida sõna Aasia provintsis.” Mingil teadmata moel takistas püha vaim neid rännumehi, et nad Aasia provintsis ei kuulutaks. Ilmselgelt tahtis Jeesus — Jumala vaimu kaudu — juhatada Paulust ja ta kaaslasi minema mingis teises suunas.

6., 7. a) Mis juhtus Pauluse ja tema kaaslastega Bitüünia lähedal? b) Millise otsuse jüngrid tegid ja mis oli tulemus?

⁶ Kuhu need innukad kuulutajad läksid? 7. salm annab teada: ”Kui nad siis alla Müüsiasse jõudsid, üritasid nad minna Bitüüniasse, aga Jeesuse vaim ei lubanud.” Kuna nad ei saanud kuulutada Aasias, suundus Paulus oma kaaslastega põhja poole ja mõtles kuulutada Bitüünia linnades. Ent kui nad Bitüüniale lähenesid, tõkestas Jeesus püha vaimu abil jälle nende tee. Selleks ajaks võisid mehed juba päris segaduses olla. Nad teadsid, mida kuulutada ja kuidas kuulutada, aga nad ei teadnud, kus kuulutada. Olukord oli umbes selline: nad olid nii-öelda koputanud Aasia uksele — ei mingit vastust. Nad olid koputanud Bitüünia uksele — jälle vaikus. Kas nad lõpetasid koputamise? Ei, need innukad kuulutajad küll mitte!

⁷ Nüüd tegid mehed otsuse, mis võis näida kummaline. Salm 8 jätkab: ”Siis rändasid nad läbi Müüsia ja tulid alla Troasesse.” Seega suundusid nad lääne poole ja kõndisid umbes 550 kilomeetrit, möödudes ühest linnast teise järel, kuni nad jõudsid Troase sadamasse, mille kaudu tihti Makedooniasse mindi. Troases koputasid Paulus ja tema kaaslased uksele kolmandat korda — ja uks läks pärani lahti! Salm 9 ütleb, mis juhtus edasi: ”Öösel sai Paulus nägemuse: keegi Makedoonia mees seisis ja anus teda: ”Tule üle Makedooniasse ja aita meid!”” Lõpuks ometi teadis Paulus, kus kuulutada. Viivitamata purjetasid mehed Makedooniasse.

8., 9. Mida me võime õppida jutustusest, mis räägib Pauluse reisist?

⁸ Mida me võime sellest jutustusest õppida? Pane tähele, et Jumala vaim sekkus alles siis, kui Paulus oli juba Aasia poole teele asunud. Samuti sekkus Jeesus alles siis, kui Paulus juba Bitüüniale lähenes. Ja lõpuks, Jeesus juhatas ta Makedooniasse alles siis, kui ta juba Troases oli. Koguduse peana võib Jeesus tegeleda meiega tänapäeval sama moodi (Kol. 1:18). Näiteks oled sa võib-olla mõelnud, et tahaksid teenida pioneerina või kolida suurema vajadusega piirkonda. Kuid võib juhtuda, et alles siis, kui sa oled oma eesmärkide saavutamiseks midagi teinud, koged, kuidas Jeesus sind Jumala vaimu kaudu juhatab. Mõtle sellise näite peale: autojuht saab pöörata autot vasakule või paremale, aga seda ainult siis, kui auto liigub. Samamoodi võib Jeesus meid juhtida, kui soovime oma teenistust laiendada, aga seda ainult siis, kui me liigume — kui võtame oma eesmärgi saavutamiseks midagi ette.

 ⁹ Aga mida teha siis, kui sinu pingutused kohe vilja ei kanna? Kas peaksid järeldama, et sind Jumala vaim ei juhi, ja alla andma? Tuleta meelde, et ka Paulusel ei läinud kõik libedalt. Ometi jätkas ta otsimist ja koputamist, kuni leidis ukse, mis avanes. Kui sinagi otsid visalt ”suurt ust tegutsemiseks”, võib ka sind tasu oodata (1. Kor. 16:9).

ÄRKSAD PALVETAMA

10. Mis näitab, et valvsuse seisukohalt on ärgas palvetamine väga oluline?

¹⁰ Räägime nüüd teisest asjast, mida me saame valvsuse kohta õppida esimese sajandi kristlikelt vendadelt: nad olid ärksad palvetama (1. Peetr. 4:7). Püsivalt palvetada on väga oluline, kui tahame valvsaks jääda. Meenutagem, et Jeesus ütles oma kolmele apostlile Ketsemani aias veidi aega enne vahistamist: ”Püsige valvel ja palvetage üha” (Matt. 26:41).

11., 12. Miks ja kuidas tegi Herodes halba kristlastele, sealhulgas Peetrusele?

¹¹ Peetrus, kes oli tol korral koos Jeesusega, sai pärastpoole ise kogeda, kui suur vägi on tungivatel palvetel. (Loe Apostlite teod 12:1—6.) Apostlite tegude 12. peatüki avasalmidest saame teada, et Herodes hakkas juutide poolehoiu võitmiseks kristlastele ’halba tegema’. Ta arvatavasti teadis, et Jaakobus on apostel, kes oli olnud Jeesusega väga lähedane. Niisiis lasi Herodes Jaakobuse mõõgaga tappa (2. salm). Kogudus kaotas seeläbi armastatud apostli. Milline katsumus see vendadele küll oli!

¹² Mida Herodes järgmisena tegi? Salm 3 ütleb: ”Nähes, et see juutidele meeldis, arreteeris ta ka Peetruse.” Kuid ükskord varemgi oli juhtunud, et vanglamüürid polnud suutnud apostleid, sealhulgas Peetrust, kinni pidada (Ap. t. 5:17—20). Herodes võis olla sellest kuulnud. Nii otsustas see kaval poliitik kindla peale välja minna. Ta andis Peetruse üle ”neljale neljamehelisele sõdurite rühmale, et need teda vahetustega valvaksid, kuna ta kavatses tema pärast paasapüha rahva ette tuua” (4. salm). Mõtle, milline olukord! Herodes lasi Peetruse kahe valvuri vahele aheldada ning käskis kuueteistkümnel sõduril teda vahetustega ööd ja päevad valvata, et apostlil poleks mitte mingit võimalust põgeneda. Herodes kavatses Peetruse pärast paasapüha rahva ette tuua ja surma mõista, et rahvahulkadele heameelt valmistada. Mida said Peetruse usukaaslased sellises kohutavas olukorras teha?

13., 14. a) Mida tegi kogudus pärast seda, kui Peetrus vangi pandi? b) Mida Peetruse usukaaslaste eeskuju meile palvetamise kohta õpetab?

¹³ Kogudus teadis täpselt, mida teha. 5. salm ütleb: ”Niisiis hoiti Peetrust vangis, kogudus aga palus tema pärast tuliselt Jumalat.” Jah, koguduseliikmete palved oma armsa venna eest olid tulised ja südamesttulevad. Järelikult ei olnud nad Jaakobuse surma tõttu meeleheitesse langenud ega hakanud arvama, et palvetamisest pole abi. Vastupidi, nad teadsid, et Jehoovale tähendavad tema ustavate kummardajate palved väga palju. Kui need on tema tahtega kooskõlas, vastab ta neile (Heebr. 13:18, 19; Jaak. 5:16).

¹⁴ Mida meie saame Peetruse usukaaslaste toimimisviisist õppida? Valvsana püsimine tähendab seda, et me ei palveta üksnes enda eest, vaid ka oma vendade ja õdede eest (Efesl. 6:18). Kas sa tead usukaaslasi, kellel on katsumusi? Mõned kogevad tagakiusamist või kannatavad sellepärast, et valitsus on meie töö keelustanud, teisi jälle on tabanud loodusõnnetus. Me võiksime neid kristlasi oma palvetes meeles pidada. Võib-olla tead ka selliseid vendi või õdesid, kelle raskused pole nii märgatavad. Vahest on  neil pereprobleemid, masendus või kehv tervis. Miks mitte mõelda konkreetsetele inimestele, keda võiksid mainida nimepidi, kui räägid Jehoovaga, kes ’kuuleb palvet’? (Laul 65:3.)

15., 16. a) Kirjelda, kuidas Jehoova ingel Peetruse vanglast vabastas. (Vaata allolevat pilti.) b) Miks on lohutav mõtiskleda selle üle, kuidas Jehoova Peetruse päästis?

¹⁵ Tuleme nüüd tagasi Peetruse juurde ja vaatame, mis temast edasi sai. Kui ta viimast ööd vanglas oli, juhtus järjest mitu hämmastavat asja. (Loe Apostlite teod 12:7—11.) Püüa tol korral juhtunut ette kujutada. Kui Peetrus kahe valvuri vahel sügavalt magas, täitis kongi äkitselt hele valgus. Seal seisis ingel, kes jäi ilmselt valvuritele nähtamatuks, ja ajas Peetruse kiiresti üles. Ahelad langesid apostli käte ümbert lihtsalt maha. Seejärel viis ingel Peetruse kongist välja, otse vahipostidest mööda ja läbi massiivse raudvärava, mis ”avanes neile iseenesest”. Kui nad vanglast väljas olid, siis ingel kadus. Peetrus oli vaba!

¹⁶ Kas ei tugevda see meie usku, kui mõtiskleme Jehoova päästejõu üle, mida ta oma teenijate heaks kasutada võib? Tõsi küll, me ei oota, et Jehoova meid tänapäeval ime läbi vabastaks. Siiski me usume kindlalt, et ta kasutab ka meie päevil jõudu oma rahva heaks (2. Ajar. 16:9). Oma võimsa püha vaimuga võib ta aidata meil hakkama saada iga katsumusega (2. Kor. 4:7; 2. Peetr. 2:9). Ja peagi toob Jehoova oma Poja kaudu vabastuse neile miljonitele inimestele, keda hoiab kinni kõige kindlam vangla — surm (Joh. 5:28, 29). Katsumuste ajal võib usk Jumala tõotustesse anda meile tohutu julguse.

PÕHJALIK TUNNISTUSE ANDMINE HOOLIMATA TAKISTUSTEST

17. Milles Paulus meile hea eeskuju jättis?

¹⁷ Apostlitelt võime õppida veel kolmandat asja valvsuse kohta: nad andsid põhjalikult tunnistust edasi, hoolimata takistustest. Valvsana püsimiseks on väga tähtis, et me kuulutaksime innukalt ja mõistaksime selle töö pakilisust. Apostel Paulus on meile selles heaks eeskujuks. Ta pingutas kuulutustöö nimel kõvasti: ta reisis palju ja rajas mitmeid kogudusi. Kuigi tal oli rohkesti raskusi, ei kaotanud ta kunagi oma indu ega pakilisustunnet (2. Kor. 11:23—29).

18. Kuidas jätkas Paulus tunnistuse andmist, kui ta Roomas vahi all oli?

¹⁸ Apostlite tegude raamat räägib Paulusest viimast korda 28. peatükis. Paulus jõudis Rooma, kus ta pidi ilmuma Nero ette. Ta võeti vahi alla ja võib-olla kinnitati ahelatega oma valvuri külge. Kuid ükski ahel ei suutnud selle innuka apostli suud lukus hoida. Paulus leidis ikka võimalusi tunnistuse andmiseks. (Loe Apostlite teod 28:17, 23, 24.) Kolm päeva hiljem kutsus ta kokku juutide tähtsamad  mehed, et neile kuulutada. Seejärel andis ta ühel kokkulepitud päeval veelgi rohkem tunnistust. 23. salm ütleb: ”Nüüd leppisid nad [kohalikud juudid] temaga kokku ühe päeva ja siis tulid nad veel suurema hulgana tema elukohta. Ja ta selgitas neile asja, andes hommikust õhtuni põhjalikult tunnistust Jumala kuningriigist ja esitades veenvaid argumente Jeesuse kohta nii Moosese seadusest kui ka Prohvetitest.”

19., 20. a) Miks oli Pauluse tunnistustöö nii tõhus? b) Kuidas reageeris Paulus sellele, kui osa inimesi head sõnumit kuulda ei võtnud?

¹⁹ Miks oli Pauluse tunnistustöö nii tõhus? Pane tähele, et salm 23 toob välja mitu põhjust. 1) Ta keskendus Jumala kuningriigile ja Jeesus Kristusele. 2) Ta püüdis oma kuulajates huvi äratada sellega, et ’esitas veenvaid argumente’. 3) Ta arutles Pühakirja põhjal. 4) Ta oli ennastohverdava hoiakuga, andes tunnistust ”hommikust õhtuni”. Pauluse kuulutustöö oli väga jõuline, kuid mitte igaüks ei võtnud teda kuulda. Salm 24 ütleb: ”Mõned hakkasid räägitut uskuma, teised aga ei uskunud.” See tõi kaasa erimeelsuse ja inimesed lahkusid.

²⁰ Kas Paulus masendus sellest, et kõik head sõnumit vastu ei võtnud? Sugugi mitte! Apostlite teod 28:30, 31 ütleb: ”Nii jäi ta tervelt kaheks aastaks oma üürielamusse ja võttis lahkesti vastu kõiki, kes tema juurde tulid, kuulutas neile Jumala kuningriiki ja õpetas Issand Jeesus Kristusest, kõneldes täie julgusega, ilma et miski oleks teda takistanud.” Selliste südantsoojendavate sõnadega Jumala inspireeritud Apostlite tegude raamat lõpeb.

21. Mida me võime õppida Pauluse eeskujust, mille ta jättis koduarestis olles?

²¹ Mida me võime Pauluse eeskujust õppida? Koduarestis olles polnud Paulusel võimalik majast majja kuulutamas käia. Ometi oli ta ikka positiivse hoiakuga ja andis tunnistust kõigile, kes tema juurde tulid. Samamoodi on ka tänapäeval. Paljud Jumala rahva liikmed jäävad ikka rõõmsaks ja jätkavad kuulutamist, kuigi nad peavad usu pärast ebaõiglaselt vangis olema. Kõrge ea või haiguse tõttu on mõned meie kallid vennad ja õed aheldatud koduseinte vahele ning mõned elavad isegi hooldekodus. Kui nad suudavad, siis kuulutavad nad arstidele ja muule personalile ning külastajatele, kes nende juurest läbi astuvad. Nad soovivad kogu südamest anda põhjalikult tunnistust Jumala kuningriigist. Kui väga me nende head eeskuju küll hindame!

22. a) Milline väljaanne aitab meil Piibli Apostlite tegude raamatust suuremat kasu saada? (Vaata ülaltoodud kasti.) b) Mida oled sina otsustanud selle vana maailma lõppu oodates teha?

²² Ilmselgelt on apostlitelt ja teistelt esimesel sajandil elanud kristlastelt, keda Apostlite tegude raamatus mainitakse, valvsuse kohta palju õppida. Järgigem nüüd, kui ootame selle vana maailma lõppu, otsusekindlalt nende esimese sajandi kristlaste eeskuju, tehes julgelt ja innukalt kuulutustööd. Praegu pole suuremat au kui ’anda põhjalikult tunnistust Jumala kuningriigist’ (Ap. t. 28:23).

[Küsimused]

[Kast lk 13]

”APOSTLITE TEGUDE RAAMAT POLE MINU SILMIS ENAM ENDINE”

Pärast seda, kui üks reisiv ülevaataja oli lugenud raamatut ””Andkem põhjalikult tunnistust” Jumala kuningriigist” (””Bearing Thorough Witness” About God’s Kingdom”), kirjeldas ta oma tundeid selliselt: ”Apostlite tegude raamat pole minu silmis enam endine. Olen mitu korda selle raamatu sündmustiku läbi kõndinud, kuid seda vaid küünlavalgel, ees määrdunud prillid. Nüüd tunnen, et mulle on osaks saanud imeline võimalus näha selle jutustuse toredust eredas päikesevalguses.”

[Pilt lk 12]

Ingel juhtis Peetruse läbi massiivse raudvärava