”Sinu sõna on tõde.” (JOH. 17:17)

1. Nimeta oma kogemuse põhjal üks oluline erinevus Jehoova tunnistajate ja teiste usurühmituste vahel.

MEENUTA oma esimest sügavamat vestlust Jehoova tunnistajatega. Mis sul sellest meeles on? Paljud vastaksid, et neile avaldas muljet see, et tunnistajad kasutasid kõigile nende küsimustele vastamisel Piiblit. Millist rõõmu me küll tundsime, kui saime teada, mis on Jumala eesmärk maaga, mis juhtub inimese surma korral ja milline tulevik ootab meie armsaid lähedasi, kes on surmaunes!

2. Mis põhjustel hakkasid sina Piiblit hindama?

² Kui me Piiblit edasi uurisime, mõistsime, et see raamat pakub enamat kui vastuseid küsimustele elu, surma ja tuleviku kohta. Me jõudsime arusaamisele, et Piibel on maailma kõige praktilisem raamat. Selle nõuanded on ajatud ning inimesi, kes neid hoolega järgivad, saadab elus õnn ja kordaminek. (Loe Laul 1:1—3.) Tõelised kristlased on alati pidanud Piiblit ”mitte inimeste sõnaks, vaid selleks, mis see tõepoolest on — Jumala sõnaks” (1. Tess. 2:13). Lühike ajalooline ülevaade toob välja selge erinevuse nende vahel, kes Jumala Sõna austavad ja kes seda ei tee.

KEERDKÜSIMUS LEIAB LAHENDUSE

3. Milline vaidlusküsimus ohustas esimese sajandi kristliku koguduse ühtsust ja mis oli kaalul?

³ Nende kolmeteistkümne aasta jooksul, mis möödusid esimese ümberlõikamata mittejuudi, Korneeliuse võidmisest püha vaimuga, tekkis üks vaidlusküsimus, mis ohustas kristliku koguduse ühtsust. Kristlikku usku pöördunud mittejuutide arv oli järjest kasvanud. Küsimus seisnes selles: kas mehed, kes soovivad lasta end ristida, tuleb juudi kombe kohaselt ümber lõigata? Juutidel polnud sellele küsimusele  kerge vastata. Seadust järgivad juudid poleks isegi mittejuudi majja sisse astunud, rääkimata siis veel lähedaste sõprussuhete loomisest mittejuudiga. Juudikristlasi oli oma endise religiooni hülgamise pärast niigi rängalt taga kiusatud. Kui nad oleksid nüüd veel võtnud endi sekka ümberlõikamata mittejuute, suurendanuks see lõhet aktiivsete juudiusuliste ja kristlaste vahel, nii et viimastele oleks saanud osaks veelgi suurem halvakspanu (Gal. 2:11—14).

4. Kes tulid kokku vaidlusküsimust lahendama ja milliseid küsimusi võinuks kõrvalseisjal tekkida?

⁴ Aastal 49 m.a.j ”tulid apostlid ja vanemad [kes ise olid ümberlõigatud juudid] kokku seda küsimust arutama” (Ap. t. 15:6). See, mis järgnes, polnud nüristav teoloogiline väitlus kuivade üksikasjade üle, vaid elav õpetuslik arutelu. Mõlema poole esindajad väljendasid jõuliselt oma seisukohta. Kas osutuvad sel päeval määravaks isiklikud eelistused ja eelarvamused? Kas vastutavad vanemad lükkavad otsuse tegemise edasi, kuniks religioosne õhkkond Iisraelis neile soodsamaks muutub? Või kas jõutakse mingisugusele kompromissile, mille puhul mõlemad pooled teevad järeleandmisi, nii et saavutatakse mingi üksmeel?

5. Milliseid olulisi erinevusi oli Jeruusalemmas toimunud koosoleku ja hilisematel sajanditel peetud kiriklike nõupidamiste vahel?

⁵ Tänapäeva kirikukogudes on kompromisside tegemine ja lobitöö üldlevinud. Kuid Jeruusalemmas peetud koosolekul ei mindud kompromissile, ka ei teinud keegi pooldajate võitmiseks kihutustööd. Pealegi suudeti langetada üksmeelne otsus. Kuidas oli see võimalik? Olenemata sellest, kui tugev oli iga osaleja isiklik seisukoht, austasid nad kõik Jumala Sõna, ja just neil pühadel kirjutistel oli selle küsimuse lahendamisel võtmeroll. (Loe Laul 119:97—101.)

6., 7. Kuidas aitas Pühakiri lahendada ümberlõikamist puudutavat vaidlusküsimust?

⁶ Kirjakoht, mis aitas vaidlusküsimust lahendada, oli Aamose 9:11, 12. Tsiteerituna tekstis Apostlite teod 15:16, 17 kõlab see: ”Ma tulen tagasi ja ehitan uuesti üles Taaveti lagunenud koja, ehitan üles selle varemed ja püstitan selle uuesti, et need, kes neist inimestest järele jäävad, võiksid tõsimeeli otsida Jehoovat koos teistest rahvastest inimestega, koos rahvaga, keda kutsutakse minu nime järgi, ütleb Jehoova.”

⁷ Mõni võib aga öelda, et see kirjakoht ei räägi ju sellest, et mittejuudist usklikke pole vaja ümber lõigata. See on õige, kuid juudikristlased mõistsid nende sõnade tähendust. Nad ei suhtunud ümberlõigatud mittejuutidesse kui ”teistest rahvastest inimestesse”, vaid pidasid neid oma vendadeks (2. Moos. 12:48, 49). Näiteks ütleb kirjakoht Ester 8:17 Bagsteri Septuagintas nõnda: ”Paljud paganatest lasid end ümber lõigata ja said juutideks.” Seega, kui Pühakiri oli ennustanud, et need, kes Iisraeli kojast järele jäävad (juudid ja ümberlõigatud juudi proselüüdid), koos ”teistest rahvastest inimestega” (ümberlõikamata mittejuutidega) saavad üheks rahvaks, keda kutsutakse Jumala nime järgi, siis oli selle sõnum selge: mittejuute, kes tahavad saada kristlaseks, ei pea ümber lõikama.

8. Miks nõudis eelpool kirjeldatud otsuse tegemine julgust?

⁸ Jumala Sõna ja vaim aitasid neil siirastel kristlastel ’jõuda üksmeelele’ (Ap. t. 15:25). Olgugi et langetatud otsus võis tuua kaasa juudikristlaste tagakiusamise ägenemise, toetasid ustavad täielikult seda Pühakirjal põhinevat otsust (Ap. t. 16:4, 5).

 MÄRKIMISVÄÄRNE ERINEVUS

9. Mis oli üks peamine põhjus, miks õige jumalateenimine rüvetus, ja milline oluline õpetus ei jäänud sellest puutumata?

⁹ Apostel Paulus ennustas, et pärast apostlite surma rüvetavad kristliku usu valeõpetused. (Loe 2. Tessalooniklastele 2:3, 7.) Nende hulgas, kes ”tervistavat õpetust” enam ei salli, pidid olema ka mõned vastutavad vennad (2. Tim. 4:3). Paulus hoiatas oma aja kogudusevanemaid: ”Teie endi seast tõusevad mehed, kes räägivad pööraseid asju, et vedada jüngreid enda järele” (Ap. t. 20:30). ”The New Encyclopædia Britannica” toob välja ühe peamise põhjuse, mis viis selliste pööraste arutlusteni: ”Kreeka filosoofiat õppinud kristlased hakkasid tundma vajadust väljendada oma usku ka sellekohaste terminitega, ja seda nii omaenda intellektuaalsete vajaduste rahuldamiseks kui ka haritud paganate uskupööramiseks.” Üks oluline õpetus, mis paganlike arutlustega kõveraks väänati, puudutas Jeesus Kristuse olemust. Piibel nimetab Jeesust Jumala Pojaks, kuid kreeka filosoofia armastajad väitsid, et ta on Jumal.

10. Kuidas oleks võinud Kristuse olemust puudutava tüliküsimuse lahendada?

¹⁰ Seda õpetust arutati mitmel kirikukogul. Jeesust puudutavat tüliküsimust oleks olnud üsna kerge lahendada, kui kirikujuhid oleksid Pühakirja küllalt tähtsaks pidanud, kuid enamik seda ei teinud. Tegelikult oli suurem osa neist juba enne kokkusaamist oma otsuse teinud ning lahkudes olid nad oma seisukohas veelgi kindlamad. Neil koosolekutel formuleeritud dogmadest ja seisukohtadest on raske leida isegi mingit viidet Pühakirjale.

11. Kui tähtsaks hakati pidama kirikuisade autoriteeti ja mispärast?

¹¹ Miks kirikujuhid Pühakirjaga nii vähe arvestasid? Õpetlane Charles Freeman selgitab, et need, kes pidasid Jeesust Jumalaks, ”leidsid olevat raske lükata ümber paljusid Jeesuse ütlusi, mis osutavad sellele, et ta allub Jumalale, Isale”. Seetõttu hakkasid kiriku traditsioonid ja hilisemate autoriteetide seisukohad evangeeliume asendama. Seniajani peavad paljud vaimulikud niinimetatud kirikuisade ütlusi Jumala Sõnast tähtsamaks. Kui oled arutlenud mõne vaimuliku seminari tudengiga kolmainuõpetuse üle, oled seda tõenäoliselt märganud.

12. Kuidas keiser kirikut mõjutas?

¹² Nendel kirikukogudel toimunud vaidluste juures oli tähelepanuväärne see, et neil osalesid Rooma keisrid. Professor Richard Rubenstein kirjutas selle kohta seoses Nikaia kirikukoguga: ”Constantinus oli soosinud ja rikastanud [piiskoppe] üle nende kõige pöörasemate unistuste. Vähem kui aastaga oli uus keiser tagastanud või taastanud peaaegu kõik kirikud, andnud vaimulikele tagasi nende ametikohad ja tiitlid, mis neilt ära olid võetud ... Ta oli andnud kristlikele vaimulikele privileege, mis varem olid kuulunud paganlikele preestritele.” Tulemuseks oli see, ”et Constantinus sai sündmuste käiku Nikaias tugevalt mõjutada — vahest isegi dikteerida”. Charles Freeman kinnitas: ”Nüüd oli olemas pretsedent, et keiser võib sekkuda kiriku asjadesse mitte ainult selleks, et kirikut tugevdada, vaid ka selleks, et mõjutada õpetusi.” (Loe Jaakobuse 4:4.)

13. Mis sinu arvates mõjutas hilisemate sajandite kirikujuhte, nii et nad hakkasid Piibli selgeid õpetusi ignoreerima?

¹³ Samas kui kõrgemate vaimulike meelest oli Jeesuse olemust raske määratleda, polnud see nii paljude tavainimeste  arvates. Kuna viimaste huviks ei olnud täita oma kukruid keisri kullaga ega end kirikuhierarhias ülespoole upitada, suutsid nad vaadata asjale objektiivsemalt, Piibli valguses. Ja nii nad teatavasti ka tegid. Tolle aja teoloog Gregorios Nyssast tegi selliste lihtsate inimeste kohta järgmise pilkava kommentaari: ”Riidekaupmehed, rahavahetajad ja vürtspoodnikud on kõik teoloogid. Kui sa pärid oma raha väärtuse kohta, selgitab mingi filosoof sulle, mille poolest Poeg erineb Isast. Kui sa küsid leiva hinda, vastatakse sulle, et Isa on suurem kui Poeg. Kui sa peaksid tahtma teada, kas kümblusvann on valmis, kuulutatakse sulle, et Poeg on loodud eimillestki.” Jah, erinevalt kirikuhierarhiasse kuulujatest toetusid paljud lihtsad inimesed oma järeldustes Jumala Sõnale. Gregorios ja tema kaaslased teinuks hästi, kui nad oleksid selliseid inimesi kuulanud.

”NISU” JA ”UMBROHI” KASVAVAD KOOS

14. Miks me võime järeldada, et alates esimesest sajandist on maa peal alati olnud tõelisi võitud kristlasi?

¹⁴ Ühes oma tähendamissõnas viitas Jeesus sellele, et nii esimesel sajandil kui ka pärast seda on maa peal alati võitud kristlasi. Ta võrdles neid ”nisuga”, mis kasvab ”umbrohu” seas (Matt. 13:30). Muidugi ei saa me kindlalt öelda, millised üksikisikud või rühmitused kuulusid võitutest koosneva nisuklassi hulka, kuid me saame olla kindlad, et alati on olnud neid, kes on kaitsnud julgelt Jumala Sõna ja paljastanud kiriku õpetusi, mis ei põhine Piiblil. Vaadelgem mõningaid näiteid.

15., 16. Nimeta mõningaid mehi, kes näitasid austust Jumala Sõna vastu.

¹⁵ Peapiiskop Agobard Lyonist Prantsusmaalt (779—840) kritiseeris ebajumalakujude ja -piltide kummardamist, kirikute pühendamist pühakutele ning kiriklikke liturgiaid ja tavasid, mis olid Piibliga vastuolus. Üks tema kaasaegseid, piiskop Claudius, hülgas samuti kiriklikud traditsioonid ning võttis sõna pühakute poole palvetamise ja pühakusäilmete austamise vastu. Ja 11. sajandil heideti kirikust välja ülemdiakon Berengar Toursist Prantsusmaalt selle eest, et ta hülgas katoliku kiriku transsubstantsiatsiooniõpetuse. Samuti pidas ta Piibli õpetusi kiriklikest traditsioonidest tähtsamaks.

¹⁶ Kaheteistkümnendast sajandist on teada kaks meest, kes armastasid Piibli tõde. Nendeks olid Pierre Bruis’st ja Henri Lausanne’ist. Pierre astus tagasi preestriametist, kuna ta ei suutnud  sobitada Pühakirjaga selliseid katoliku kiriku õpetusi ja tavasid nagu väikelaste ristimine, transsubstantsiatsioon, surnute eest palvetamine ja ristikummardamine. Aastal 1140 maksis Pierre oma uskumuste eest eluga. Henri, kes oli munk, võttis sõna kiriku kõlvatute tegude ning kiriklike liturgiate mittepiibellike aspektide vastu. Ta arreteeriti 1148. aastal ning kogu oma ülejäänud elu veetis ta vanglas.

17. Mida tähtsat tegid Valdus ja tema järgijad?

¹⁷ Umbes sel ajal, kui Bruis’ Pierre kiriku kritiseerimise pärast elusalt põletati, sündis mees, kes hiljem Piibli tõe levikule suurt mõju avaldas. Tema perekonnanimi oli Valdus või Waldo. * Erinevalt Bruis’ Pierre’ist ja Lausanne’i Henrist oli ta ilmik, kuid ta väärtustas Jumala Sõna nii väga, et loobus materiaalsest varast ja organiseeris mõningate Piibli osade tõlkimise keelde, mida Kagu-Prantsusmaal üldiselt räägiti. Mõned inimesed olid Piibli sõnumi kuulmisest omaenda keeles nii vaimustunud, et loobusid samuti oma varast ning pühendasid elu Piibli tõe kuulutamisele. Kirikut häiris selline asjade käik muidugi väga. Aastal 1184 heitis paavst need innukad mehed ja naised, keda hakati hiljem nimetama valdeslasteks, kirikust välja ning piiskop saatis nad maapakku. Tegelikult see vaid soodustas Piibli sõnumi levikut teistesse piirkondadesse. Lõpuks oli Valduse, Bruis’ Pierre’i ja Lausanne’i Henri järgijaid ning ka muid teisitimõtlejaid juba paljudes Euroopa osades. Järgmistel sajanditel tõusis esile teisigi Piibli tõe kaitsjaid, kelleks olid John Wycliffe (u 1330—1384), William Tyndale (u 1494—1536), Henry Grew (1781—1862) ja George Storrs (1796—1879).

”JUMALA SÕNA EI OLE AHELDATUD”

18. Selgita, millist uurimismeetodit kasutasid siirad piibliuurijad 19. sajandil ja miks oli see tõhus.

¹⁸ Kuidas vastased ka pole püüdnud, ei ole nad suutnud Piibli tõe levikut takistada. ”Jumala sõna ei ole aheldatud,” ütleb 2. Timoteosele 2:9. Aastal 1870 hakkas tõde otsima üks rühm siiraid piibliuurijaid. Millist uurimismeetodit nad kasutasid? Kõigepealt tõstatas keegi küsimuse. Seejärel arutati seda üheskoos. Vaadati järele kõik asjassepuutuvad kirjakohad ning kui jõuti üksmeelele kooskõlas nende tekstidega, tehti järeldus ja pandi see kirja. Kas pole uskukinnitav teada, et nagu apostlid ja vanemad esimesel sajandil, olid ka need 19. sajandi lõpul tegutsenud ustavad mehed, keda võib pidada meie vaimseteks esiisadeks, täis otsustavust rajada oma uskumused kindlalt Jumala Sõnale?

19. Mis on 2012. aasta tekst ja miks see on sobiv?

¹⁹ Piibel on siiani meie uskumuste aluseks. Sellele mõeldes on Jehoova tunnistajate juhtiv kogu valinud 2012. aasta tekstiks Jeesuse kinnituse ”Sinu sõna on tõde” (Joh. 17:17). Kuna igaüks, kes soovib Jumala heakskiitu, peab käima tões, siis laskem kõik end alati juhtida Jumala Sõnal.

[Allmärkus]

[Küsimused]

[Väljavõte lk 8]

Aastatekst 2012: ”Sinu sõna on tõde.” (Johannese 17:17)

[Pilt lk 7]

Waldo

[Pilt lk 7]

Wycliffe

[Pilt lk 7]

Tyndale

[Pilt lk 7]

Grew

[Pilt lk 7]

Storrs