Nad kuulutasid Jumala Sõna julgelt!

Julgus, isegi vaprus vastupanust hoolimata — need omadused iseloomustavad tõelisi kristlasi, nagu võib näha kaheosalisest videost ”Jehoova tunnistajad. Usk tegudes” ning lugeda väljaannetest ””Andkem põhjalikult tunnistust” Jumala Kuningriigist” ja ”Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad” (””Bearing Thorough Witness” About God’s Kingdom”; ”Jehovah’s Witnesses — Proclaimers of God’s Kingdom”). Sarnaselt meie esimese sajandi usukaaslastega palvetame meiegi Jehoova poole, et ta annaks meile oma vaimu ja aitaks tema sõna julgelt rääkida (Ap. t. 4:23—31).

Üks vend kirjutas Esimese maailmasõja aegse kuulutustöö kohta: ”Jumala teenijad levitasid tarmukalt ”Kirjauurimuste” (”Studies in the Scriptures”) seitsmendat köidet ”Lõpetatud saladus” (”The Finished Mystery”). Selle raamatu levik oli täiesti ainukordne. Aastal 1918 anti välja ”Kuningriigi sõnum” nr 1. Järgmisena ilmunud ”Kuningriigi sõnum” nr 2 selgitas, miks võimud üritasid takistada ”Lõpetatud saladuse” levikut. Seejärel nägi trükivalgust ”Kuningriigi sõnum” nr 3. Ustav võitute klass levitas neid trükiseid väga laialdaselt. ”Kuningriigi sõnumi” traktaatide jagamine nõudis usku ja julgust.

Tänapäeval saavad uued kuningriigikuulutajad tavaliselt kuulutusöö käigus väljaõpet, kuid see pole mitte alati nii olnud. Meenutades oma esimest korda põlluteenistuses aastal 1922, kirjutas üks poola vend Ameerika Ühendriikidest: ”Ilma igasuguste teadmisteta, kuidas kirjandust pakkuda, ja väga kesise inglise keele oskusega seisin üksi arstikabineti ukse taga ja koputasin. Ukse avas meditsiiniõde. Ma ei unusta seda kogemust kunagi, kuna olin väga põnevil ja ühtlasi hirmul. Kui avasin portfelli, kukkusid kõik raamatud õe jalge ette. Ma ei mäleta, mida ma ütlesin, kuid andsin talle ühe väljaande. Lahkumise ajaks olin julguse tagasi saanud ja tundsin Jehoova õnnistust. Jagasin tol päeval sel äritänaval palju brošüüre.”

”1933. aasta paiku kasutasid paljud vennad kuningriigisõnumi levitamiseks valjuhäälditega varustatud autosid,” ütles üks õde. Ühel korral kuulutas ta koos tunnistajatest abielupaariga mägises piirkonnas USA-s Californias. ”Vend sõitis autoga kõrgemale mägedesse ja meie jäime alla linna,” meenutas õde. ”Kui vend pani salvestatud sõnumi mängima, kõlas see nii, nagu tuleks hääl taevast. Linnarahvas püüdis venda leida, kuid alati tulutult. Kui salvestis oli ette mängitud, külastasime inimesi ja andsime neile tunnistust.  Olin kuulutusööl veel kahe teise helivõimendusautoga ja ma võin teile kinnitada, et enamik inimesi ei soovinud sõnumit kuulata. Kuid nad ei saanud midagi parata: nad lihtsalt olid sunnitud kuulama kõnesid, mis autost nende koduni kandusid. Nägime korduvalt, kuidas Jehoova juhatusel kasutati õiget meetodit õigel ajal. See meetod nõudis kogu oma julguse kokkuvõtmist, kuid täitis alati oma eesmärgi ning tõi au Jehoova nimele.”

1930-ndatel ja 1940-ndate algul kasutati teenistuses grammofone ja piibliteemaliste kõnede salvestisi. Üks kristlik õde meenutas: ”Noor õde tegi ukselt uksele tööd, kaasas grammofon. Pärast seda, kui ta pani ühel uksel plaadi mängima, sai peremees nii vihaseks, et lõi grammofoni verandalt jalaga minema. Ükski plaat ei läinud katki. Kolm meest, kes pargitud veoautos lõunat sõid ja juhtunut nägid, kutsusid õe enda juurde, palusid tal salvestise ette mängida ja võtsid talt kirjandust. See korvas kogu halva kohtlemise.” Niisugustes katsetes vastupidamiseks oli vaja julgust.

Sama õde lisas: ”Mulle tuleb meelde aasta 1940, kui tänaval hakati ajakirju pakkuma. Enne seda korraldati teadustusrongkäike. Vennad ja õed käisid hanereas kõnniteel ja kandsid plakateid, millel oli kirjas ”Religioon on püünis ja väljapressimine” ning ”Teeni Jumalat ja Kuningas Kristust”. Samal ajal jagati inimestele tasuta traktaate. Niisuguse töö tegemiseks läks vaja julgust, kuid see teenis head eesmärki — Jehoova nimi ja rahvas olid avalikkuse silme ees.”

”Väikestes linnades oli väga raske tänaval ajakirju pakkuda,” ütles üks teine õde. ”Tol ajal kohtasid tunnistajad tugevat vastupanu ... Oli vaja suurt julgust, et seista tänavanurgal, ajakirjad käes, ning hüüda soovitatud loosungeid. Ometi jäi meil haruharva mõni laupäev vahele. Mõnikord olid inimesed sõbralikud. Teinekord kogunes meie ümber aga hirmuäratav inimeste punt ning vahel pidime minema hiilima, vältimaks rahvahulga kallaletungi.”

Hoolimata tagakiusamisest Teise maailmasõja ajal jätkasid Jehoova tunnistajad julgelt kuulutustööd. 43-päevase hoogtöö jooksul, mis algas 1940. aasta 1. detsembril ja lõppes 1941. aasta 12. jaanuaril ning mida nimetati ”Julguse” tunnistustööperioodiks, levitasid umbes 50 000 kuulutajat Ameerika Ühendriikides peaaegu kaheksa miljonit brošüüri.

Paljud Jumala organisatsiooni eakad mäletavad eredalt minevikukatsumusi, mis nõudsid neilt julguse kokkuvõtmist. Mitmetel on meeles sageli korratud mõttetera ”Tõrjugem taplus väravasse!”, millega nad väljendasid aastaid oma julgust. Seda, mil viisil kuulutatakse Jumala antud sõnumit enne praeguse kurja maailmasüsteemi lõppu, näitab aeg. Kuid Jehoova abiga kuulutame tema sõna edaspidigi usu ja julgusega.

[Väljavõte lk 9]

Kuningriigi kuulutustöö tegemiseks on alati läinud vaja julgust