Kui täisajaline kuulutaja Charlotte White saabus Louisville’i, mis asub Ameerika Ühendriikides Kentucky osariigis, veeretades kohvrit ratastel, põhjustas see omajagu elevust.

OLI aasta 1908, kui õde White sai vaieldamatult linnarahva tähelepanu osaliseks uhiuue leiutisega, milleks oli Koidiku kohver. ”See tekitas mõningast kõneainet,” ütles ta, ”ja tegi mind üsna silmatorkavaks.”

Piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tollal kutsuti, nägid vajadust jagada teistega väärtuslikke tõdesid, mida nad olid Pühakirja hoolikalt uurides leidnud. Paljud olid õppinud Piiblit tundma raamatusarja ”Millenniumi koidiku” (”Millennial Dawn”) kaudu, mida hiljem tunti nime all ”Kirjauurimused” (”Studies in the Scriptures”). Need kristlased, kellel oli tahet ja võimalust, reisisid paljudesse paikadesse — linnadesse, küladesse ja maapiirkondadesse — ning pakkusid neid niinimetatud ”piibliuurijate abikäsi” teistelegi innukatele lugejatele.

Aastal 1908 pakkusid õde White ja teised agarad kuningriigikuulutajad seda kuuest riieköites raamatust koosnevat komplekti 1,65 dollari eest. Selle asemel et anda ”Koidiku” raamatud inimestele kohe kätte, võtsid nad tellimuse ja tulid hiljem tagasi — tavaliselt nende palgapäeval —, tuues neile tellitud raamatud tagasihoidliku trükikulusid katva summa eest. Üks vastane isegi kurtis selle üle, kui vähe inimesed nende raamatute eest annetasid!

Malinda Keefer mäletas, et talt telliti kakssada kuni kolmsada raamatut nädalas. Kuid suur huvi  ”Koidiku” raamatute vastu tõi kaasa ühe probleemi. Oli ju ainuüksi kuuendas köites 740 lehekülge! ”Vahitornis” mööndi: ”Viiskümmend raamatut kaalub nelikümmend naela” (18 kg), ja seega oli nende kättetoimetamine ”üsna suur jõupingutus”, eriti õdedele.

Selleks et lahendada ”Koidiku” raamatute kohaleviimise probleemi, konstrueeris vend James Cole kokkupandava kaherattalise raami, millele sai kruvidega kinnitada kohvri. Kuna enam polnud vaja kanda raskeid raamatukaste, märkis see vend ise: ”Nüüd ei pea ma enam oma õlgu koormama.” Ta esitles seda uut seadeldist rahvahulga rõõmuks aastal 1908 piibliuurijate konvendil Ohios Cincinnatis. Raami toru kummaski otsas asuvale nupule oli graveeritud ”Koidiku kohver”, kuna peamiselt veeti sellega ”Millenniumi koidiku” köiteid. Kõigest natuke harjutamist, ja kümnete raamatutega täidetud kohvrit oli võimalik imelihtsalt ühe käega lükata. Seadeldise kõrgust sai reguleerida ning seda oli hea edasi veeretada mööda vankrirataste jälgi. Pärast kuulutustööpäeva võis kummirattad vastu kohvri külge keerata ja siis jalgsi või trammiga koju naasta.

Õed, kes olid täisajalises teenistuses, võisid saada Koidiku kohvri tasuta. Muidu maksis see 2 dollarit ja 50 senti. Õde Keefer, kes on kõrvaloleval fotol, valdas Koidiku kohvri käsitsemistehnikat nii hästi, et oli võimeline ühe käega veeretama täislastis kohvrit ja lisaks kandma teises käes väiksemat raamatukotti. Leides ühes Pennsylvania osariigi kaevanduslinnas palju vastuvõtlikke inimesi, tegi ta raamatute kättetoimetamispäeval üle ühe jõesilla tavaliselt kolm-neli reisi.

1980-ndate lõpupoole leiutas üks lennukipiloot ratastega reisikohvri, mis on praegu nii tavaline nähtus lennujaamades ja sagimist täis linnatänavatel. Kuid umbes sada aastat tagasi tundsid innukad piibliuurijad ilmselt heameelt uudishimulike pealtvaatajate tähelepanu üle, kui nad oma Koidiku kohvriga edasi-tagasi sõitsid, külvates väärtuslikke Piibli tõe seemneid.

[Väljavõte lk 32]

Õde Keefer tegi raamatute kättetoimetamispäeval tavaliselt kolm-neli reisi

[Väljavõte lk 32]

See lahendas ”Koidiku” raamatute kohaleviimise probleemi