Jutustanud Lois Didur

Kas oled vahel juhtunud ütlema midagi umbes seesugust: ”Pidin ma sellise valiku tegema!”? Olles olnud 50 aastat täisajalises teenistuses, ei meenu mulle midagi, mis Jehoova paremal käel viibides oleks mulle kestvaid ebameeldivusi valmistanud. Lubage mul selgitada, miks võib nii öelda.

OLEN sündinud 1939. aastal ja kasvanud üles Kanadas Saskatchewani provintsi maakohas koos nelja õe ja ühe vennaga. Elu preeriatalus oli õnnelik. Ühel päeval külastasid mu isa Jehoova tunnistajad ja ma küsisin nende käest, kas Jumalal on nimi. Nad näitasid meile nime ”Jehoova” kirjakohast Laul 83:19. See äratas minus soovi saada rohkem teadmisi Jumala ja tema Sõna kohta.

Noil aastail käisid maalapsed 8-klassilises külakoolis, kus oli vaid üks klassiruum. Koolijõudmiseks tuli kas hobusel või jalgsi läbida hulk kilomeetreid. Õpetaja eest kandsid hoolt selle piirkonna pered. Ühel aastal jõudis minu vanemate kätte kord majutada uut õpetajat John Didurit.

Ma ei teadnud, et see noor mees on samuti huvitatud Jumala Sõnast. Kord ülistasin ma kommunismi ja sotsialismi, mida mu isa pooldas. John vastas tasasel häälel: ”Inimesel pole õigust inimese üle valitseda. Ainult Jumal võib seda teha.” Sellele järgnes hulk huvitavaid keskustelusid.

John, kes oli sündinud aastal 1931, oli kuulnud nii mõndagi sõjajubedustest. Kui 1950. aastal puhkes Korea sõda, küsis ta mitme kirikuõpetaja käest, miks usklikud on sõjategevusse segatud. Nad kõik väitsid, et see on igati vastuvõetav, kui kristlased relvad haaravad. Hiljem esitas ta sama küsimuse Jehoova tunnistajatele. Nemad näitasid  talle Pühakirjast, millise seisukoha algkristlased seoses sõjaga võtsid. John ristiti aastal 1955. Järgmisel aastal lasin ka mina end ristida. Meil mõlemal oli kindel teadmine, et tahame pühendada kogu oma elu ja energia Jehoova teenimisele (Laul 37:3, 4). 1957. aasta juulis me abiellusime.

Nii mitmelgi aastal viibisime oma pulma-aastapäeva aegu piirkonnakonvendil. Meil oli hea meel, et saime olla nende tuhandete seltsis, kes austavad abielukorraldust. Meie esimene rahvusvaheline konvent toimus 1958. aastal. Asusime viiekesi autoga Saskatchewanist New Yorgi poole teele. Reis kestis nädal aega. Päeval sõitsime, öösel magasime telgis. Kujutlege meie üllatust, kui üks vend, keda kohtasime Pennsylvanias Bethlehemas, kutsus meid üheks ööks enda poole. Tänu tema spontaansele külalislahkusele saabusime New Yorki puhaste ja korralikena. See suur konvent täitis meid ääretu rõõmuga, mida toob Jehoova teenimine. Nagu laulik kirjutas: ”Meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks” (Laul 16:11).

PIONEERITÖÖL

Järgmisel, 1959. aastal teenisime Saskatchewanis pioneeridena ja elasime väikeses haagiselamus ühel preeriakingul, kust pilk ulatus uitama kilomeetrite kaugusele. Osa sellest maa-alast oli meie kuulutustööterritoorium.

Ühel päeval saabus harubüroost huvitav kiri. Tõttasin Johni juurde, kes parajasti nokitses traktori juures. Kirjas paluti meil alustada eripioneerteenistust Ontario provintsis Red Lake’is. Me ei teadnud, kus see paik täpselt asub, seepärast otsisime kähku kaardid välja.

Kui erinevaks küll osutus see maastik ääretutest preeriatest! Nüüd ümbritsesid meid sügavad laaned ja kullakaevanduste lähistele ehitatud väikelinnad. Kui otsisime esimesel päeval ööbimispaika, juhtus üks väike tüdruk kuulma pealt meie vestlust tema naabrinaisega. Tüdruk lippas koju ema juurde, kes pakkus meile lahkelt öömaja. Meie voodi oli muldpõrandaga keldris. Järgmisel päeval asusime aga elama kahe toaga palkmajja, kus polnud veevärki ega mööblit, oli üksnes puuküttega plekkahi. Ostsime kasutatud asjade poest mõned esemed ja olime peagi oma eluoluga üpris rahul.

200 kilomeetri raadiuses ei olnud ühtegi kogudust. Paljud kullakaevanduse töölised olid tulnud Euroopast ja nad palusid, et hangiksime neile omakeelse Piibli. Lühikese ajaga saime 30 toredat piibliuurimist. Poole aasta pärast oli meil seal juba väike kogudus.

Uurisime Piiblit ühe naisega, kelle abikaasa helistas preestrile ning palus tal tulla ja naisele asjast õige pilt anda. Vestluse käigus ütles preester, et me peaksime lisaks muule õpetama kolmainsust. Naine võttis välja katoliku Piibli ja palus preestril sellega oma juttu kinnitada. Preester virutas Piibli lauale, öeldes, et tal pole vaja mitte midagi tõestada. Kui ta lahkus, nähvas ta ukraina keeles, et pere peaks meid majast välja viskama ja mitte kunagi enam meile ust avama. Tal polnud aimugi, et John saab ukraina keelest aru.

Peagi lahkusime Red Lake’ist, kuna John hakkas saama väljaõpet ringkonnatööks. Aasta pärast, kui John piirkonnakonvendil ristimiskõnet esitas, istus toosama mees aga ristitavate hulgas. Vahejuhtum preestriga oli ergutanud tedagi Piiblit kätte võtma.

 TEGUSAD REISIVAL TÖÖL

Ringkonnatööl valmistas meile erilist heameelt see, et meil oli võimalus ööbida paljude perede pool. Saime väga lähedaseks nendega, kes olid valmis avama meile oma koduukse ja südame. Kord ööbisime ühes ülakorruse toas, kus talvel oli üpris külm. Varahommikul kuulsime, kuidas eakas õde vargsi meie tuppa tuli ja väikeses ahjus tule läitis. Peagi naasis ta kausi ja kuuma veega, et saaksime end päevaks valmis seada. Selle õe vaiksest ja leebest olekust oli mul palju õppida.

Reisiv töö aitas mul Jehoovaga lähedasemaks saada. Kaugel põhjas ühes Alberta provintsi ringkonnas oli kaevanduslinn, kus elas üks õde. Kuidas suhtus Jehoova organisatsioon selle kandi ainsasse õesse? Lendasime sinna iga poole aasta tagant, et veeta koos temaga teenistuses terve nädal ja pidada koosolekuid, just nii nagu suure linnakoguduse puhul. Kui armas oli näha, et Jehoova kannab iga oma lambukese eest hella hoolt.

Hoidsime ühendust paljudega, kes olid meid majutanud. See tuletab mulle meelde üht esimest Johni tehtud kingitust mulle: värvikat karpi täis kirjapaberit. Kasutasime seda paberit selleks, et pidada sõpradega kirjavahetust, ja see tõi meile suurt rõõmu. See karp on mulle seniajani kallis.

Ajal, mil olime Torontos ringkonnatööl, helistas meile üks vend Kanada Peetelist ja küsis, kas meil oleks võimalik Peetelisse teenima tulla. Millal ta tahtis meie vastust kuulda? ”Homme, kui võimalik!” Võtsime kutse vastu.

PEETELI TEENISTUS

Iga järgmise teenistusülesandega kogesime Jehoova käest tulevate meeldivate asjade uusi külgi. Nõnda oli see ka siis, kui kolisime 1977. aastal Peetelisse. Suheldes mõningate sealsete võitud kristlastega, saime õppida tundma nende erisuguseid isiksusi, samas ka näha, kui kõrgelt nad hindavad Jumala Sõna.

Uus elukorraldus Peetelis oli mõnus. Näiteks saime nüüd panna oma riided kappi, mitte ei pidanud hoidma neid kohvris, ja me kuulusime ühte kindlasse kogudusse. Lisaks igapäevasele tööle meeldis mulle külalistele ekskursioone teha. Andsin selgitust Peetelis tehtava töö kohta, kuulasin küllatulnute mõtteavaldusi ja vastasin nende küsimustele.

Aastad möödusid kiiresti ja 1997. aastal kutsuti John harubürookomitee liikmete kooli New Yorki Pattersoni. Pärast seda küsiti meie käest, kas oleksime valmis kolima Ukrainasse. Meil soovitati asja üle hoolsalt ja palvemeelselt järele mõelda. Juba tolle päeva õhtuks teadsime, et meie vastus on jaatav.

JÄRJEKORDNE ELUMUUTUS — UKRAINA

Olime võtnud osa suurest rahvusvahelisest konvendist Peterburis 1992. aastal ja seejärel Kiievis 1993. aastal. Seal olles kiindusime Ida-Euroopa vendadesse. Meie uueks elupaigaks sai ühe vana maja teine korrus Lvivi linnas. Aknast avanes vaade hoovile koos väikese aiaga, kus siblis suur punane kukk ühes kanakarjaga. Oleksin viibinud otsekui kusagil Saskatchewani talus. Elasime selles majas kaheteistkümnekesi. Igal varahommikul sõitsime bussiga linna teise otsa Peetelisse tööle.

Kuidas meile tundus elada Ukrainas? See, et meil oli võimalus olla koos paljudega, kes olid üle elanud katsumusi, töö keelustamise ja vangistusi,  tegi meid alandlikuks. Need vennad ja õed olid kõigest hoolimata usus tugevaks jäänud. Kui neid kiitsime, ütlesid nad: ”Tegime seda Jehoova pärast.” Nad ei olnud kunagi tundnud, et nad on üksi. Isegi praegu, kui ma tänan kedagi ta lahkuse eest, kostab ta vastuseks: ”Tänu olgu Jehoovale!”, tunnustades seeläbi kõige hea allikat.

Ukrainas käivad paljud koosolekutel jala ja nii on neil aega omavahel vestelda ja üksteist julgustada. Mõningatel tuleb kõndida tund aega või rohkemgi. Lvivis on üle 50 koguduse ja 21 neist kasutavad suurt kuningriigisaalide kompleksi. Küll on tore vaadata pühapäeviti koosolekutele tulevate vendade ja õdede katkematut voolu!

Hakkasime end kohe tundma vabalt vendade ja õdede keskel, kes on leebed ja nii hoolitsevad. Kui mul on raske ukraina keelest aru saada, mida ikka ette tuleb, on nad minuga väga kannatlikud. Nende pilgud on sama väljendusrikkad nagu nende sõnad.

Näitena Jehoova rahva hulgas valitseva usalduse kohta võiks tuua juhtumi 2003. aasta rahvusvaheliselt konvendilt Kiievis. Olime just jõudnud rahvarohkele metrooplatvormile, kui meie ligi astus väike tüdruk ja sõnas vaikselt: ”Ma eksisin ära. Ma ei leia oma vanaema.” Tüdruk oli näinud meie rinnasilte ja teadis, et me oleme tunnistajad. Ta oli väga vapper ega nutnud. Ringkonnaülevaataja naine, kes oli koos meiega, viis tüdrukutirtsu abivalmilt konvendi leiubüroosse staadionil. Peagi sai tüdruk vanaemaga uuesti kokku. Mind liigutas sügavalt see, kui usaldav oli see väike tüdruk ka tuhandete inimeste keskel viibides.

Ukraina uue harubüroo pühitsemisele 2001. aasta mais tuli kokku palju vendi eri maadest. Pärast pühapäeval staadionil toimunud erikõnet voolas vendadest ja õdedest koosnev rahvameri uue Peeteli poole, et seal ekskursioon teha. Milline unustamatu vaatepilt! Oli südantliigutav näha vendi ja õdesid, kes olid nii tasased ja korralikud. See süvendas minus hindamist kõige meeldiva vastu, mis kaasneb Jehoova teenimisega.

RÄNK MUUTUS

Kahjuks diagnoositi Johnil 2004. aastal vähk. Naasime ravi saamiseks Kanadasse. Tal oli juba esimest keemiaraviseanssi raske taluda, nii et ta pidi olema mitu nädalat intensiivravi osakonnas. Õnneks tuli ta teadvusele. Kuigi ta rääkis väga vaevaliselt, väljendasid tema silmad tänumeelt nende vastu, kes olid teda vaatama tulnud.

John ei paranenud vähist ja suri sama aasta sügisel. Tundsin, et suur osa minust on kadunud. Üheskoos Jehoova teenimine oli toonud meile suurt rõõmu. Mida edasi teha? Otsustasin minna tagasi Ukrainasse. Olen Peeteli perele ja koguduseliikmetele sooja armastuse eest ääretult tänulik.

Tehtud valikuid ei kahetsenud me mitte kunagi. Mul on olnud meeldiv elu koos parima kaaslasega. Tean, et mul on Jehoova headuse kohta veel paljugi õppida, ja kuna ma olen tõesti saanud Jehoova paremast käest meeldivaid asju, loodan teenida teda igavesti.

[Väljavõte lk 6]

”Tehtud valikuid ei kahetsenud me mitte kunagi”

[Pilt lk 3]

Meie pulmapäeval

[Pilt lk 4]

Eripioneerina Ontarios Red Lake’is

[Pilt lk 5]

Koos Johniga Ukrainas aastal 2002