Lugejate küsimusi

Mis mõttes on ”Jehoova silmis tema ustavate surm” kallis?

▪ Jumalast inspireeritud laulukirjutaja sõnas: ”Kallis on Jehoova silmis tema ustavate surm” (Laul 116:15, UM). Jehoova peab väga väärtuslikuks iga oma ustava teenija elu. Kuid selles salmis Laulus 116 mõeldakse midagi enamat kui üksikisiku surma.

Surnud kristlase mälestuseks peetavas matusekõnes pole kohane seostada kirjakohta Laul 116:15 lahkunuga, ehkki ta suri Jehoovale ustavalt. Miks? Kuna laulukirjutaja sõnadel on laiem tähendus. Need tähendavad, et Jumala silmis oleks tema ustavatest teenijatest koosneva rahva surmal liiga kõrge hind, et ta saaks lasta sel juhtuda. (Vaata Laul 72:14; 116:8.)

Laul 116:15 kinnitab meile, et Jehoova ei lase oma ustavatest teenijatest koosnevat rahvast maa pealt täielikult kõrvaldada. Õigupoolest kõneleb meie lähiajalugu vastupidavusest ränkades katsumustes ja tagakiusamise all ning tõendab selgelt, et Jumal ei lase meil kui oma rahval kunagi hävida.

Kuna Jehooval on piiritu vägi ja tema eesmärk läheb alati täide, ei lase ta meid kui rahvast minema pühkida. Kui Jumal seda lubaks, võiks jääda mulje, et ta vaenlased on temast vägevamad, mis on aga võimatu! Jehoova eesmärk, et kogu maad asustaksid talle ustavad inimesed, ei läheks siis täide — seda ei saa aga juhtuda (Jes. 45:18; 55:10, 11). Kui poleks enam ühtegi inimest, kes teeniks Jehoovat tema suure vaimse templi maistes õuedes, lakkaks ju Jehoova püha teenistus maa peal. Siis poleks enam kedagi, kes moodustaks ”uue maa” ehk õiglase inimühiskonna aluse ja elaks maa peal ”uue taeva” alluvuses (Ilm. 21:1). Ilma maiste alamateta poleks mõtet ka Kristuse tuhandeaastasel valitsusel (Ilm. 20:4, 5).

Kui Jumal lubaks oma vaenlastel kogu oma rahva maa pealt minema pühkida, seaks see kahtluse alla tema positsiooni ja maine. Selline asjade käik oleks Jehoovale kui universumi Suveräänile häbiplekiks. Jehoova ei luba kogu oma ustavatest teenijatest koosneval rahval hävida ka lugupidamisest iseenda ja oma püha nime vastu. Mõtle ka sellele: kuna Jumalas ”pole väärust” ehk ülekohut, hoiab ta alati elus seda inimgruppi, kes teda ustavalt teenib (5. Moos. 32:4; 1. Moos. 18:25). Kui ta lubaks oma ustavad teenijad kui rahva hävitada, oleks see vastuolus Jumala Sõnaga, mis ütleb: ”Jehoova ei jäta maha oma rahvast oma suure nime pärast” (1. Saam. 12:22). Tõesti, ”Jehoova ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa” (Laul 94:14).

On tõepoolest lohutav teada, et Jehoova rahvas ei hävi maa pealt kunagi! Jäägem seega alati Jumalale ustavaks, usaldades tema tõotust: ”Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima! See on Jehoova sulaste pärisosa ja nende õigus minult!” (Jes. 54:17).

[Väljavõte lk 22]

Jumal ei lase oma rahval kunagi hävida