AASTAL 1886 saadeti USA-s Pennsylvania osariigis Alleghenys asuvast Piiblikojast Chicagosse Illinoisi sada eksemplari sarja ”Millenniumi koidik” (”Millennial Dawn”) esimest köidet. Charles Taze Russell lootis levitada seda uut väljaannet raamatukauplustes. Üks Ameerika Ühendriikide suurimaid religioosset kirjandust levitavaid firmasid oli nõustunud võtma ”Millenniumi koidiku” komisjonimüüki. Kuid kahe nädala pärast tuli kogu saadetis Piiblikotta tagasi.

Väidetavalt oli üks tuntud jutlustaja saanud väga pahaseks, kui nägi ”Millenniumi koidikut” kaupluses enda raamatute kõrval. Ta turtsus, et kui see raamat jääb riiulile, siis tema ja kõik ta kuulsad jutlustajatest sõbrad viivad oma raamatud mujale ja lõpetavad selle firmaga koostöö. Turustaja saatis ”Millenniumi koidiku” raamatud vastumeelselt tagasi. Samuti oli ajalehtedesse üles pandud raamatu reklaam, kuid vastased hoolitsesid selle eest, et reklaamilepingud tühistataks. Kuidas siis pidi see uus väljaanne tõeotsijateni jõudma?

Lahenduseks olid kolportöörid *. Aastal 1881 oli ”Siioni Vahitornis” esitatud üleskutse, et vajatakse tuhandet kuulutajat, kes levitaks piibliteemalist kirjandust täisajaliselt. Ehkki kolportööride arv ulatus vaid mõnesajani, levitasid nad trükitud tõeseemneid igal pool. Aastaks 1897 oli levitatud peaaegu miljon ”Millenniumi koidikut” ja suurema osa sellest tööst olid ära teinud kolportöörid. Enamus neist elatus väikesest tasust, mida nad said iga ”Vahitorni”-tellimuse või levitatud raamatu eest.

Kes olid need kartmatud kolportöörid? Mõned neist alustasid teismelisena, teised vanemas eas. Nende hulgas oli palju lasteta abielupaare ja vallalisi, kuid nende ridadega liitus ka mitmeid lastega peresid. Täisajalistel kolportööridel olid pikad tööpäevad ning osaajalised kolportöörid olid teenistuses tunni või paar päevas. Mitte igaühe tervis ja olud ei võimaldanud teha kolportööritööd. Kuid neile, kelle olud seda võimaldasid, öeldi 1906. aasta konvendil, et nad ei pea olema ”väga haritud, üliandekad ega rääkima nagu inglid”.

Peaaegu igal mandril tegid tavalised inimesed ära erakordse töö. Üks vend rehkendas, et ta levitas seitsme aastaga 15000 raamatut. Kuid ta sõnas: ”Ma ei alustanud kolportööritööd mitte selleks, et  raamatuid müüa, vaid et Jehoovast ja tema tõest tunnistust anda.” Kõikjal, kuhu kolportöörid läksid, hakkasid tõeseemned idanema ning piibliuurijate gruppe tuli järjest juurde.

Vaimulikud põlastasid kolportööre, kutsudes neid tühipaljasteks raamatukaupmeesteks. Aastal 1892 märkis ”Vahitorn”: ”Vaid vähesed peavad neid Issanda esindajateks ning mõistavad, kui auväärseks peab Issand nende alandlikkust ja ennastohverdavust.” Kolportööride elu polnud ”kaugeltki meelakkumine”, nagu üks neist endist seda väljendas. Peamisteks liikumisvahenditeks olid vastupidavad jalanõud ja jalgrattad. Kui inimestel raha polnud, vahetasid kolportöörid raamatuid toidu vastu. Teinud kogu päeva kuulutustööd, naasid väsinud, kuid õnnelikud kuulutajad oma telkidesse või üüritubadesse. Hiljem võeti kasutusele niinimetatud kolportöörivanker — isetehtud vagunelamu, mis säästis palju aega ja raha. *

Aastal 1893 Chicagos peetud konvendist alates olid kavas ka spetsiaalselt kolportööridele mõeldud programmiosad. Neis oli kesksel kohal elav kogemuste vahetamine, neis räägiti kuulutustöövõtetest ja jagati praktilisi nõuandeid. Näiteks soovitas vend Russell usinatel kuulutajatel süüa toekas hommikusöök, juua keskhommiku paiku klaas piima ning võtta kuumal päeval üks jäätisekokteil.

Kolportöörid, kes otsisid kuulutustöökaaslast, kandsid kollast paela. Uued kolportöörid liitusid nendega, kel oli rohkem kogemusi. Selline väljaõpe oli ilmselgelt vajalik, sest üks uus kolportöör oli raamatuid pakkudes nii närvis, et ütles: ”Ega te ju ei taha neid?” Õnneks oli külastatav naine neist raamatutest siiski huvitatud ja temast sai hiljem meie kristlik õde.

Üks vend tundis huvi: ”Kas ma peaksin säilitama oma tulusa ameti, mis võimaldab mul annetada 1000 dollarit aastas meie töö heaks, või oleks parem, et hakkan kolportööriks?” Ta sai vastuseks, et Issanda silmis on mõlemad head, kuid suuremaid õnnistusi tooks talle see, kui ta pühendaks oma aja Issanda teenimisele. Mary Hinds leidis, et kolportööritöö on ”parim moodus teha kõige enam head võimalikult paljudele inimestele”. Ja ujeda loomuga Alberta Crosby sõnas: ”Mulle meeldib kolportööritöö päev-päevalt üha enam.”

Paljud nende innukate kolportööride järeltulijad — nii otsesed kui ka vaimsed — hoiavad tänapäevalgi au sees oma vaimset pärandit. Kui sinu suguvõsas pole veel olnud ühtegi kolportööri ega pioneeri, siis miks mitte teha pingutusi selle nimel, et luua oma peres selline traditsioon? Nii võid kogeda, et täisajaline kuulutustöö hakkab ka sulle päev-päevalt üha enam meeldima.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 32]

Nad ei pidanud olema ”väga haritud, üliandekad ega rääkima nagu inglid”

[Pilt lk 31]

Kolportöör Alfred Osei Ghanas umbes aastal 1930

[Pildid lk 32]

Üleval: kolportöörid Edith Keen ja Gertrude Morris Inglismaal umbes aastal 1918; all: Stanley Cossaboom ja Henry Nonkes USA-s tühjade pappkastide kõrval, milles olnud raamatud nad olid ära levitanud