Jutustanud Elva Gjerde

Umbes 70 aasta eest tegi üks meie külaline mu isale ettepaneku, mis muutis täielikult mu elukäiku. Sellest tähendusrikkast päevast alates on ka paljud teised inimesed mu elu mõjutanud. Lisaks olen leidnud endale kalli sõbra, keda hindan rohkem kui kedagi teist. Jutustan nüüd teile kõigest lähemalt.

OLEN sündinud 1932. aastal Austraalias Sydneys. Mu vanemad uskusid Jumalat, kuid kirikus nad ei käinud. Ema õpetas mulle, et Jumal näeb mind kogu aeg ning karistab kohe, kui ma ulakust teen. Tundsin seepärast Jumala ees hirmu. Siiski olin väga huvitatud Piiblist. Kui mu tädi meil nädalalõppudel külas käis, rääkis ta mulle palju põnevaid piiblilugusid. Ootasin alati tema külaskäike.

Kui olin teismeline, luges isa üht raamatusarja, mille ema oli saanud ühelt eakalt proualt, kes oli Jehoova tunnistaja. Isale meeldisid need kristlikud väljaanded sedavõrd, et ta nõustus Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ühel õhtul, kui isal oli piiblitund, avastas ta mind seda salaja pealt kuulamas. Ta tahtis mind tagasi voodisse saata, kuid külaline ütles: ”Elva võiks ju meie juures istuda.” See ettepanek tähistas uue eluviisi algust ja nii algas ka mu sõprus tõelise Jumala Jehoovaga.

Peagi hakkasime isaga kristlikel koosolekutel käima. See, mida isa seal õppis, ajendas teda oma elus muudatusi tegema. Ta suutis isegi taltsutada oma äkilist loomust. Tänu sellele hakkasid ka mu ema ja vanem vend Frank koosolekutel käima. * Me kõik neljakesi edenesime hästi ja viimaks meid ka ristiti, nii et meist said Jehoova tunnistajad. Sellest ajast peale on paljud eakad mu elu eri etappidel mulle positiivset mõju avaldanud.

MILLINE ELUTEE VALIDA?

Teismelisena hoidsin meie koguduse eakate ligi. Üks neist oli Alice Place, see aastates õde, kes oli esimesena meie perele kuulutanud. Ta oli mulle nagu vanaema. Alice õpetas mind kuulutustööd tegema ja innustas ristimisele mõtlema. 15-aastaselt lasingi end ristida.

Sain lähedaseks ka ühe vanema abielupaari, Percy ja Madge (Margaret) Dunhamiga. Nendega läbikäimisel oli mu tulevikule suur mõju. Nimelt armastasin ma matemaatikat ja mu südamesooviks oli saada matemaatikaõpetajaks. Percy ja Madge olid 1930-ndatel teeninud misjonäridena Lätis. Kui aga Euroopas puhkes  Teine maailmasõda, kutsuti nad Austraalia Peetelisse, mis asus Sydneys. Percy ja Madge olid minust siiralt huvitatud. Nad rääkisid palju põnevaid kogemusi oma misjonitööst. Mõistsin, et Piibli õpetamine on tunduvalt rahuldustpakkuvam kui matemaatika õpetamine. Seega otsustasin saada hoopis misjonäriks.

Dunhamid ergutasid mind hakkama pioneeriks, et nõnda misjonitööks valmistuda. Niisiis alustasingi 1948. aastal, kui olin 16-aastane, pioneerteenistust, liitudes kümne noore pioneerkuulutajaga, kes juba teenisid rõõmsalt minu kodukoguduses Sydneys Hurstville’is.

Järgmise nelja aasta jooksul teenisin pioneerina veel neljas linnas, mis kõik asusid Uus-Lõuna-Walesis ja Queenslandis. Üks mu esimesi piibliõpilasi oli Betty Law (praegu Remnant). Betty oli minust kaks aastat vanem südamlik tüdruk. Hiljem sai temast minu pioneeritöökaaslane Cowra linnas, mis asub umbes 230 kilomeetrit Sydneyst läänes. Kuigi me teenisime pioneeridena koos vaid lühikest aega, oleme Bettyga siiamaani sõbrad.

Kui mind määrati eripioneeriks, kolisin Narrandera linna, mis jääb Cowrast 220 kilomeetrit edela poole. Minu uueks kaaslaseks sai Joy Lennox (praegu Hunter), innukas pioneer, kes oli minust samuti kaks aastat vanem. Olime selles linnas ainsad Jehoova tunnistajad. Me elasime koos Joyga ühe külalislahke abielupaari Ray ja Esther Ironsi juures. Nii nemad kui nende poeg ja kolm tütart tundsid tõe vastu huvi. Nädala sees töötas Ray koos pojaga linnast väljas farmis, kus kasvatati lambaid ja nisu, ning Esther pidas koos tütardega pansionaati. Igal pühapäeval valmistasime Joyga rikkaliku söömaaja Ironsite perele ja nende tosinale näljasele raudteetöölisest kostilisele. Sellega tasusime ühe osa oma üürist. Kui olime nõud ära koristanud, pakkusime Ironsite perele isuäratavat vaimset rooga — uurisime koos ajakirja ”Vahitorn”. Ray, Esther ja nende neli last tulid tõe juurde ja neist said Narrandera koguduse esimesed liikmed.

Aastal 1951 käisin Jehoova tunnistajate konvendil Sydneys. Seal läksin erikoosolekule, mis oli mõeldud misjonitööst huvitatud pioneeridele. Sellel koosolekul, mis toimus ühes suures telgis, viibis üle 300 inimese. Meile kõneles Nathan Knorr Brooklyni Peetelist, kes rõhutas, kui pakiline on viia hea sõnum igasse maailma nurka. Me kuulasime õhinal iga ta sõna. Paljud seal viibinud pioneerid olid hiljem Vaikse ookeani lõunaosas ja teistes piirkondades kuningriigitöös teerajajateks. Olin vaimustuses, kui mind siis ühena 17 austraallasest 1952. aastal Gileadi kooli 19. kursusele kutsuti. Kuigi olin vaid 20-aastane, oli mu unistus saada misjonäriks juba täitumas!

PEAN END MUUTMA

Gileadi koolis saadud õpetus ja sealsed kaaslased ei suurendanud üksnes mu teadmisi Piiblist ega tugevdanud mu usku, vaid avaldasid suurt mõju ka mu isiksusele. Ma olin noor idealist ning kippusin ootama täiuslikkust nii endalt kui ka teistelt. Mõned minu seisukohad olid liiga jäigad. Näiteks kui nägin vend Knorri grupi noorte peetellastega sõbralikult palli mängimas, olin lausa šokeeritud.

Gileadi kooli õpetajad — kõik arukad ja aastatepikkuse kogemusega mehed — nägid ilmselt mu siseheitlusi. Nad tundsid minu vastu  huvi ja aitasid mul oma mõtteviisi muuta. Tasapisi mõistsin, et Jehoova pole mitte karm ega nõudlik, vaid armastav ja mõistev Jumal. Mind aitasid ka mõned mu kursusekaaslased. Mäletan, kuidas üks neist ütles: ”Elva, Jehoova ei viibuta meie kohal piitsa. Ära ole enda vastu nii karm!” Tema otsekohesed sõnad puudutasid mu südant.

Pärast Gileadi lõpetamist määrati mind koos nelja kaasõpilasega Aafrikasse Namiibiasse. Peatselt juhatasime kokku 80 piibliuurimist. Mulle meeldis väga Namiibia ja misjonärielu, kuid olin armunud ühte Gileadi kooli kursusekaaslasse, kes oli määratud Šveitsi. Pärast ühte aastat Namiibias läksin Šveitsi oma kihlatu juurde. Kui me abiellusime, hakkasin saatma oma abikaasat ringkonnatööl.

HIRMUS TRAGÖÖDIA

Pärast viit toredat aastat ringkonnatööl kutsuti meid teenima Šveitsi Peetelisse. Mind vaimustas, et sealses Peeteli peres oli palju vaimselt küpseid eakaid õdesid-vendi.

Kuid üsna pea tabas mind kohutav vapustus. Tuli välja, et mu abikaasa oli olnud truudusetu nii minu kui ka Jehoova vastu, ning ta jättis mu maha. Olin meeleheitel! Ma ei tea, kuidas oleksin selles olukorras vastu pidanud, kui mu kõrval poleks olnud kalleid eakaid peetellastest sõpru, kes mulle armastavalt tuge pakkusid. Nad kuulasid mind, kui tahtsin rääkida, ning lasid mul puhata, kui vajasin puhkust. Nende lohutavad sõnad ja lahked teod toetasid mind mu kirjeldamatus hingevalus ning aitasid mul Jehoovaga veelgi lähedasemaks saada.

Meenutasin ka seda, mida mulle olid juba aastate eest öelnud targad eakad sõbrad, keda katsumused olid karastanud. Näiteks mõtlesin Madge Dunhami sõnadele. Ta ütles kord: ”Elva, Jehoovat teenides kohtad sa elus palju katsumusi, kuid kõige raskemad neist võivad tulla lähedaste kaudu. Sellises olukorras hoia Jehoova ligi. Pea meeles, et sa teenid teda, mitte ebatäiuslikke inimesi!” Madge’i nõuanne aitas mind paljudel süngetel hetkedel. Otsustasin, et ei lase oma abikaasa väärsammudel end kunagi Jehoovast lahutada.

Peagi võtsin nõuks minna tagasi Austraaliasse, et olla oma perele lähemal ja teha seal pioneeritööd. Üle ookeani kodu poole sõites oli mul põnevaid piibliteemalisi vestlusi ühe kaassõitjate seltskonnaga. Nende seas oli vaikne norra mees Arne Gjerde ja talle meeldis kuuldu väga. Hiljem külastas Arne mind ja mu peret Sydneys. Ta tegi kiiresti vaimseid edusamme ning temast sai Jehoova tunnistaja. Aastal 1963 me abiellusime ja kaks aastat hiljem sündis meile poeg Gary.

VEEL ÜKS KAOTUS

Nautisime Arne ja Garyga õnnelikku pereelu. Peagi laiendas Arne meie kodu, et mu eakad vanemad saaksid meie juurde kolida. Pärast kuut aastat abielu tabas meid aga ränk hoop — Arnel diagnoositi ajuvähk. Käisin teda iga päev haiglas vaatamas, kus ta oli pikaajalisel kiiritusravil. Mõnda aega näis ta tervis  paranevat, kuid siis see halvenes ja ta sai insuldi. Mulle öeldi, et tal on jäänud elada vaid mõni nädal. Kuid Arne pidas vastu. Viimaks pääses ta koju, kus ma teda põetasin, nii et ta tervis tasapisi taastus. Aja möödudes suutis ta jälle käia ning sai jätkata kogudusevanema ametis. Tema rõõmsameelsus ja hea huumorisoon aitasid ta paranemisele kaasa ning tegid mulle tema eest hoolitsemise kergemaks.

Kuid aastal 1986 halvenes Arne tervis jälle. Selleks ajaks olid mu vanemad surnud ja me kolisime Sydneyst välja kaunitesse Sinimägedesse, kus olime sõpradele lähemal. Hiljem Gary abiellus armsa vaimse õe Kariniga ning nad tegid ettepaneku, et võiksime elada neljakesi koos. Mõne kuu pärast kolisimegi kõik majja, mis oli vaid paari tänava kaugusel kohast, kus me Arnega olime elanud.

Viimased poolteist aastat oma elust oli Arne voodihaige ja vajas pidevat hoolt. Kuna olin enamuse sellest ajast sunnitud kodus veetma, siis uurisin iga päev kaks tundi Piiblit ja meie väljaandeid. Uurimise käigus leidsin palju tarku nõuandeid, kuidas enda olukorras toime tulla. Mind külastasid ka armsad eakad koguduseliikmed, kellest mõni oli samasuguste katsumustega silmitsi seisnud. Nende külaskäigud pakkusid mulle suurt emotsionaalset tuge. Arne suri 2003. aasta aprillis, uskudes kindlalt, et ta äratatakse üles.

MINU SUURIM TUGI

Noorena olin idealist. Kuid ajapikku mõistsin, et elus läheb harva meie ootuste kohaselt. Mulle on osaks saanud hulgaliselt õnnistusi, kuid samuti olen üle elanud kaks suurt tragöödiat — kaotasin ühe kaasa truudusetuse ja teise haiguse tõttu. Kõigis mu katsumustes olen saanud juhatust ja lohutust mitmel moel. Minu suurim tugi on aga olnud Jehoova Jumal, keda Piibel nimetab Elatanuks (Taan. 7:9). Tema nõuanded on vorminud mu isiksust ja see tõi mulle rõõmuküllaseid kogemusi misjonitöös. Raskuste kerkides on Jehoova heldus mind toetanud ja tema troostid on rõõmustanud mu hinge (Laul 94:18, 19). Samuti olen tundnud oma perekonna armastust ja tuge ning kogenud hädaajal tõeliste sõprade abi (Õpet. 17:17). Nende seas on olnud palju tarku eakaid.

”Elatanuil on tarkus ja pikaealistel mõistus!” ütles patriarh Iiob (Iiob 12:12). Oma elule tagasi vaadates võin kinnitada, et nii see tõesti on. Eakate targad nõuanded on mind aidanud, nende lohutus mulle tuge pakkunud ja nende sõprus mu elu rikastanud. Olen tänulik, et olen hoidnud nende ligi.

Nüüd, 80-aastasena, olen ise jõudnud kõrgesse ikka. Läbielatu on pannud mind paremini märkama teiste eakate vajadusi. Mulle meeldib siiani neid külastada ja aidata. Samas pakub mulle suurt rõõmu ka noorte seltskond. Nende energia innustab mind ja nende entusiasm on nakkav. Kui siis mõni noor minu juhatust või tuge vajab, olen hea meelega abiks.

[Allmärkus]

[Pilt lk 14]

Joy Lennoxiga pioneeritööl Narranderas

[Pilt lk 15]

Šveitsi Peeteli pere liikmetega aastal 1960

[Pilt lk 16]

Arne eest hoolitsemas