Jutustab Olivier Randriamora

”Ma ju tean, kuidas ajada läbi vähesega, ma ju tean, kuidas elada külluses. Kõiges ja kõigis olukordades olen ma saanud teada saladuse, kuidas olla nii täis kõhuga kui ka näljas ... Ma suudan kõike tänu temale, kes annab mulle jõudu.” (Filipl. 4:12, 13)

NEED apostel Pauluse sõnad on olnud mulle ja mu naisele Oly’le läbi aastate suureks julgustuseks. Oma kodusaarel Madagaskaril teenides ja täielikult Jehoovale toetudes oleme saanud teada ”saladuse”, millest Paulus rääkis.

Kui Oly ema hakkas 1982. aastal Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, olime Oly’ga juba kihlatud. Ka mina nõustusin uurimisega, Oly liitus minuga hiljem. Me abiellusime aastal 1983, kaks aastat hiljem meid ristiti ning kohe pärast seda alustasime abipioneerteenistust. 1986. aasta juulis saime üldpioneerideks.

1987. aasta septembris määrati meid eripioneerideks. Meie esimene teenistuspaik oli väike linn Madagaskari loodeosas, kus polnud ainsatki kogudust. Madagaskaril on 18 peamist etnilist rühmitust ja arvutult sugukondi ning seal valitseb kommete ja tavade mitmekesisus. Ametlik keel on malagassi keel, millel on ka erinevaid murdeid. Niisiis õppisime pärast kolimist kohalikku murret, tänu millele võtsid inimesed meid kergemini omaks.

Alguses pidasin igal pühapäeval avaliku kõne, pärast mida Oly kohusetundlikult aplodeeris. Olime ainukesed kohalviibijad. Meil toimus ka täies mahus teokraatlik teenistuskool, kusjuures Oly pidas õpilaskõned kujuteldava vestluskaaslasega. Milline kergendus see meile küll oli, kui ringkonnaülevaataja soovitas meil koosolekute pidamise korda muuta!

Kuna post ei käinud korralikult, ei saanud me alati oma igakuist rahalist toetust õigel ajal kätte. Seega õppisime, kuidas ajada läbi vähesega. Kord polnud meil bussipileti raha, et sõita 130 kilomeetri kaugusel peetavale ringkonnakokkutulekule. Meile meenus ühe venna hea nõuanne: ”Rääkige oma probleemidest Jehoovale. Te teete ju tema tööd.” Niisiis palvetasime ja otsustasime kokkutulekule jalgsi minna. Just enne, kui lahkusime, külastas meid ootamatult üks vend ja kinkis meile raha — millest jagus täpselt bussipiletite ostmiseks!

RINGKONNATÖÖL

1991. aasta veebruaris määrati mind ringkonnaülevaatajaks. Selleks ajaks oli meie väikses  grupis juba 9 kuulutajat, kellest 3 olid ristitud, ning koosolekutel käis keskmiselt 50 inimest. Pärast väljaõppe saamist hakkasime tegema ringkonnatööd pealinnas Antananarivos. Aastal 1993 määrati meid uude ringkonda riigi idaosas. Elamistingimused olid seal sootuks teised kui linnas.

Jõudmaks koguduste ja kõrvaliste gruppideni, pidime kõndima mõnikord ligi 150 kilomeetrit üle tiheda metsaga kaetud mägede. Võtsime kaasa vaid kõige hädavajalikuma. Kui ringkonnaülevaataja avalik kõne sisaldas ka slaidiprogrammi, oli meie kandam muidugi raskem. Oly kandis diaprojektorit, samal ajal kui mina tassisin 12-voldist autoakut.

Järgmisse kogudusse jõudmiseks kõndisime sageli maha umbes 40 kilomeetrit päevas: kõmpisime mööda mägiteid üles ja alla, kahlasime läbi jõgede ja sumpasime poris. Vahel tuli meil tee ääres magada, kuid üldjuhul püüdsime leida mõne küla, kust ööseks peavarju saada. Mõnikord palusime ulualust võhivõõrastelt. Leidnud öömaja, hakkasime endale süüa tegema. Oly küsis kelleltki laenuks paja ja läks lähimast jõest või järvest vett tooma. Mina laenasin kirve ja hakkasin lõkkepuid tegema. Kõik see võttis aega. Puhuti ostsime kana, kelle pidime ise tapma ja puhastama.

Pärast söömist tassisime vett ka enda pesemiseks. Vahel tuli meil magada köögis. Kui öösel sadas, kolisime oma aseme seina äärde, et meile läbi lekkiva katuse vett kaela ei niriseks.

Püüdsime neile, kelle juures ööbisime, alati ka kuulutada. Kui me lõpuks sihtkohta jõudsime, saime tunda meie kristlike vendade ja õdede piiritut headust ja külalislahkust. Nende tänulikkus meie külastuse eest kaalus üles kõik teel kogetud ebamugavused.

Kui peatusime kaaskristlaste juures, aitasime neid meeleldi kodutöödes. Nii jäi neil aega koos meiega kuulutustööle tulla. Me ei oodanud kunagi luksust ega mingit erilist toitu, mida meie võõrustajad poleks saanud endale lubada.

KÜLASTAME KÕRVALISI GRUPPE

Külastasime meeleldi gruppe ka kõrvalistes paikades. Sealsed vennad olid koostanud meile tiheda tegevuskava. Tihtipeale polnud meil aega isegi ”veidi puhata” (Mark. 6:31). Kord kutsus üks tunnistajatest abielupaar kõik oma piibliõpilased — tervelt 40 — enda juurde koju, nii et meie saaksime uurimistes kaasa lüüa. Oly koos õega juhatasid umbes 20 uurimist, mina koos vennaga teist 20-t. Kui üks uurimine lõppes, tuli teine kohe otsa. Hiljem tegime pausi, et koosolekut pidada, misjärel piibliuurimiste maraton jätkus õhtul kella kaheksani.

Ühe teise külastuse ajal seadsime kõik umbes kell 8 hommikul sammud naaberküla poole. Me olime selga pannud vanad riided. Pärast pikka retke läbi metsa jõudsime umbes keskpäevaks territooriumile. Vahetasime riided puhaste vastu ja hakkasime kohe kuulutama. Kuna maju oli vähe, aga kuulutajaid palju, siis  oli poole tunniga kogu territoorium läbi töötatud. Suundusime järgmise küla poole. Kui olime ka seal lõpetanud, ootas meid ees pikk kodutee. Algul tegi selline kuulutustööviis meid pisut kurvaks: olime kulutanud nii palju aega ja jõudu, kuid kuulutanud vaid tunnikese. Kohalikud tunnistajad aga ei kurtnud ning nende ind oli raugematu.

Üks kõrvaline grupp tegutses Taviranambos, mäetipu lähedal. Seal peatusime ühe tunnistajatest pere juures, kes elas pisikeses ühetoalises majas. Selle lähistel oli üks väike ehitis koosolekute pidamiseks. Järsku hakkas meie võõrustaja valju häälega hüüdma: ”Vennad!” Teise mäe otsast kostis vastus: ”Jaa!” Nüüd hõikas võõrustaja jälle: ”Ringkonnaülevaataja on kohal!” Vastuseks tuli: ”Ahaa!” Sarnasel moel anti teade ilmselt edasi ka neile, kes elasid veel kaugemal. Peagi hakkasid inimesed kogunema, ning selleks ajaks kui koosolek algas, oli kohal üle 100 inimese.

RASKUSED TRANSPORDIGA

1996. aastal määrati meid Antananarivole lähemale, ringkonda, mis asus keskplatool. Ka selles ringkonnas olid omad raskused. Puudus korrapärane bussiühendus kõrvaliste paikadega. Meil tuli külastada gruppi Beankànas (Besakay’s), mis asus Antananarivost 240 kilomeetri kaugusel. Pärast mõningast läbirääkimist jõudsime ühe sinnapoole suunduva väikse veoauto juhiga kokkuleppele, et saame sõita temaga. Autos oli juba umbes 30 reisijat, kellest osa lamas katusel või kõõlus auto taga.

Nagu ikka, läks sõiduk varsti katki ning meil tuli edasi minna jalgsi. Pärast tunde kõmpimist märkasime lähenemas üht suurt veokit. Kuigi see oli inimestest ja asjadest pungil, peatus juht siiski. Hüppasime peale ja pidime leppima seisukohaga. Sõitnud mõne aja, jõudsime jõeni, kuid sild oli parasjagu remondis. Jällegi jätkus meie reis jalgsi. Lõpuks jõudsime väiksesse külla, kus elasid mõned eripioneerid. Tollesse paika polnud küll ringkonnakülastust ette nähtud, aga jäime sinna koos nendega kuulutama, oodates kuni sild korda saab ja mõni auto mööda sõidab.

Kulus nädal, enne kui üks auto möödus ja meid peale võttis. Teel oli auk augus kinni, üks suurem kui teine. Sageli tuli meil aidata  autot põlvekõrgusest veest välja lükata, mille käigus me ise tihti komistasime ja kukkusime. Varahommikul jõudsime ühte külakesse. Jätkasime oma teed jalgsi läbi riisipõldude, sumades vööst saadik mudases vees.

Kuna külastasime seda piirkonda esimest korda, otsustasime, et kuulutame riisipõllutöölistele ja uurime neilt, kust kohalikke tunnistajaid võiks leida. Kui rõõmsad me küll olime, kui saime teada, et need töölised ongi meie vaimsed vennad!

INNUSTAME TEISI TÄISAJALISSE TEENISTUSSE ASTUMA

Aastate jooksul oleme tundnud suurt rõõmu nähes, kui head vilja on kandnud see, et oleme saanud innustada teisi astuma täisajalisse teenistusse. Külastades kord kogudust, kus oli üheksa üldpioneeri, julgustasime igat pioneeri seadma endale eesmärgiks aidata ühel kuulutajal pioneeriks saada. Kui külastasime seda kogudust poole aasta pärast, oli pioneeride arv kasvanud 22-ni. Kaks pioneerist õde olid julgustanud oma kogudusevanematest isasid pioneerteenistust alustama. Need vennad omakorda olid innustanud kolmandat vanemat sama tegema. Peagi määrati see kolmas kogudusevanem eripioneeriks. Hiljem alustasid nad koos naisega ringkonnatööd. Mis sai neist kahest esimesest vanemast? Üks teenib ringkonnaülevaatajana ning teine töötab kuningriigisaalide ehitustel.

Me täname Jehoovat iga päev tema abi eest, kuna mõistame, et omast jõust ei suudaks me midagi. Tõsi, vahel oleme küll väsinud või haiged, kuid oma teenistuse heade tulemuste peale mõtlemine teeb meid õnnelikuks. Jehoova õnnistab oma tööd. Meil on hea meel anda selles oma väike osa, teenides praegu eripioneeridena. Oleme saanud teada ”saladuse” ja seda tänu Jehoovale, ”kes annab ... jõudu”.

[Väljavõte lk 6]

Oleme Jehoovale toetudes saanud teada ”saladuse”

[Kaart/pildid lk 4]

Madagaskar, mida kutsutakse ka Suureks Punaseks Saareks, on suuruselt neljas saar maailmas. Saarel on punamullad ning arvukalt haruldasi looma- ja taimeliike.

[Pilt lk 5]

Piibliuurimised toovad meile suurt rõõmu

[Pildid lk 5]

Reisimine oli üks meie suurimaid raskusi