Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Elulugu

Jehoova õpetas mind täitma tema tahet

Jehoova õpetas mind täitma tema tahet

Jutustanud Max Lloyd

Oli hilisõhtu aastal 1955. Olin koos ühe teise misjonäriga Lõuna-Ameerikas Paraguays. Maja ümber, kus me viibisime, karjus vihane rahvajõuk: „Meie jumal on verejanuline jumal ja himustab gringode verd.” Kuidas meie, gringod (välismaalaste pilkenimetus), siia sattusime?

MINU lugu sai alguse aastaid tagasi Austraalias, kus ma üles kasvasin ja kus hakkasin saama Jehoovalt õpetust, kuidas täita tema tahet. Aastal 1938 andis üks tunnistaja mu isale raamatu „Vaenlased”. Isale ja emale ei meeldinud kohalikud vaimulikud, kelle meelest osa Piiblist oli väljamõeldis. Umbes aasta hiljem lasid mu vanemad end Jehoovale pühendumise märgiks ristida. Tollest ajast alates sai Jehoova tahte täitmine meie peres kõige tähtsamaks. Järgmisena lasi end ristida mu õde Lesley, kes oli minust viis aastat vanem, ning aastal 1940, kui olin üheksa-aastane, ristiti mind.

Peagi pärast Teise maailmasõja algust keelustati Austraalias Jehoova tunnistajate piiblikirjanduse trükkimine ja levitamine. Niisiis õppisin juba noore poisina oma uskumusi selgitama ainult Piiblit kasutades. Mul oli tavaks Piibel kooli kaasa võtta, et näidata teistele, miks ma lippu ei tervita ega toeta sõjapidamist (2. Moos. 20:4, 5; Matt. 4:10; Joh. 17:16; 1. Joh. 5:21).

Paljud ei suhelnud minuga koolis, kuna mind oli tembeldatud Saksa spiooniks. Tollal näidati koolides filme ning enne filmi algust pidid kõik püsti tõusma ja laulma riigihümni. Kui mina seda ei teinud, püüdsid kaks-kolm poissi mind tavaliselt juukseid pidi püsti tirida. Kuna jäin oma Piiblil-põhinevatele uskumustele kindlaks, visati mind lõpuks koolist välja. Kuid ma sain kodus kaugõppe teel edasi õppida.

EESMÄRK, MILLE LÕPUKS SAAVUTASIN

Olin seadnud endale eesmärgiks alustada täisajalist teenistust pioneerina, kui saan 14-aastaseks. Sestap olin väga pettunud, kui vanemad ütlesid, et pean kõigepealt töökoha leidma ja tööle hakkama. Nad tahtsid, et maksaksin oma osa elamiskulude ja toidu eest, kuid lubasid, et kui saan 18, võin hakata pioneeriks. Tagajärjeks olid sagedased arutelud minu sissetuleku üle. Ütlesin, et tahan raha pioneerteenistuseks kõrvale panna, ent nad võtsid selle ikkagi enda kätte.

Kui saabus aeg pioneeritööd alustada, istusid mu vanemad koos minuga maha ja selgitasid, et olid mu raha hoiuarvele pannud. Seejärel andsid nad mulle kogu raha tagasi, et võiksin osta riideid ja muud pioneeritööks hädavajalikku. Nii olid nad mind õpetanud ise enda eest hoolt kandma ja mitte ootama, et teised seda teeksid. Tagasi vaadates mõistan, kui väärtuslikuks see osutus.

Kui mina ja Lesley lapsed olime, peatusid meie kodus tihti pioneerid. Meile meeldis väga koos nendega kuulutamas käia. Meie nädalavahetusi täitsid kuulutustöö majast majja ja tänaval ning piibliuurimiste juhatamine. Neil aastail oli koguduse kuulutaja eesmärgiks osaleda teenistuses 60 tundi kuus. Ema saavutas selle eesmärgi peaaegu alati, mis oli heaks eeskujuks nii Lesleyle kui mulle.

PIONEERITÖÖ TASMAANIAS

Minu esimene pioneeritöö territoorium oli Austraalia saarel Tasmaanias, kus teenisid juba mu õde ja õemees. Mõne aja pärast kutsuti nad aga Gileadi kooli 15. kursusele. Olin väga uje ja ma polnud kunagi varem kodust eemal olnud. Mõned oletasid, et pean vastu kõigest kolm kuud. Vähem kui aasta pärast, aastal 1950, määrati mind aga kompaniisulaseks, keda nüüd nimetatakse vanematekogu koordineerijaks. Hiljem määrati mind eripioneeriks ja üks teine noor vend sai mu pioneeritöökaaslaseks.

Meid määrati teenima ühte kõrvalisse vasekaevanduslinna, kus ei elanud ühtegi tunnistajat. Buss jõudis kohale hilisel pärastlõunal. Esimesel ööl peatusime ühes vanas hotellis. Järgmisel päeval, kui tegime majast majja kuulutustööd, küsisime inimestelt, ega nad ei ole kuulnud, kas keegi pakub mõnda vaba tuba. Kui päev oli juba õhtusse veerenud, ütles üks meesterahvas, et presbüterliku kiriku kõrval olev jutlustaja maja on tühi, ning soovitas meil rääkida diakoniga. Viimane oli sõbralik ja andis maja meile kasutada. Oli kaunis pentsik iga päev vaimuliku majast välja astuda ja siis kuulutustööle minna.

Territoorium oli väga viljakas. Meil oli toredaid vestlusi ja alustasime palju piibliuurimisi. Kui pealinna kirikutegelased sellest teadlikuks said ja kuulsid, et Jehoova tunnistajad on end sisse seadnud jutlustaja majas, nõudsid nad, et diakon tõstaks meid jalamaid välja. Taas kord polnud meil ulualust.

Järgmisel päeval kuulutasime kuni pärastlõunani ja siis hakkasime otsima ööbimiskohta. Meil ei õnnestunud leida midagi paremat kui staadioni tribüün. Peitsime oma kohvrid sinna ja jätkasime tunnistuse andmist. Väljas oli juba hämaraks läinud, kuid otsustasime käia läbi ka need mõned majad, mida me polnud ühel tänaval veel külastada jõudnud. Ühes majas pakkus mees meile elamisvõimalust väikses kahetoalises majas tema krundi tagaosas.

RINGKONNATÖÖ JA GILEAD

Kui olin kuulutanud selles linnas umbes kaheksa kuud, tegi Austraalia harubüroo mulle ettepaneku hakata ringkonnaülevaatajaks. See oli mulle täielik üllatus, sest olin kõigest 20-aastane. Sain paari nädala jooksul väljaõpet ja asusin seejärel korrapäraselt kogudusi külastama, et neid julgustada. Tundus, nagu oleksid praktiliselt kõik minust vanemad, kuid keegi ei pannud halvaks minu noorust, vaid minu tööst peeti lugu.

Reisisin koguduste vahet igat moodi. Ühel nädalal sõitsin bussiga, teisel trammiga, seejärel autoga või mootorratta tagaistmel, hoides tasakaalus kohvrit ja kuulutustöökotti. Tunnistajate juures elada oli tõeline rõõm. Üks kompaniisulane tahtis väga, et ööbiksin tema juures, kuigi ta maja oli alles ehitusjärgus. Tollel nädalal oli minu magamisase vannis, kuid see-eest oli see nädal meile mõlemale vaimselt väga rikastav.

Aastal 1953 sain veel ühe üllatuse osaliseks, kui mulle saadeti Gileadi kooli avalduse blankett, mis avas mulle võimaluse osaleda 22. kursusel. Ent peale rõõmu tundsin ka muret. Asi oli selles, et kui mu õde Lesley ja tema mees lõpetasid 30. juulil aastal 1950 Gileadi kooli ning nad määrati teenima Pakistani, siis vähem kui aasta pärast Lesley haigestus ja suri. Mõtlesin, mida mu vanemad võiksid küll tunda, kui läheksin nii ruttu kuhugi laia ilma. Nemad ütlesid aga: „Mine ja teeni Jehoovat, kuhu iganes ta sind suunab.” Pärast seda ma isa enam ei näinud. Ta suri 1950-ndate lõpus.

Peagi asusin koos viie teise austraallasega kuuenädalasele laevareisile, mis viis meid New Yorgi linna. Tee peal lugesime ja uurisime Piiblit ning andsime kaasreisijatele tunnistust. Enne kui läksime kooli South Lansingis New Yorgi osariigi põhjaosas, käisime 1953. aasta juulis Yankee staadionil toimunud rahvusvahelisel konvendil. Kohalviibijate kõrgarvuks oli 165 829!

Meie kursuse 120 õpilast olid pärit igast maailma nurgast. Meile öeldi alles lõpetamise päeval, kuhu meid teenima saadetakse. Tormasime esimesel võimalusel Gileadi raamatukokku, et hankida rohkem teavet riikide kohta, kuhu meid oli määratud. Sain teada, et minu lähetuskoha, Paraguay ajaloos oli toimunud mitmeid poliitilisi revolutsioone. Varsti pärast sinna jõudmist küsisin ühel hommikul teistelt misjonäridelt, mis „pidukära” see oli, mida öösel kuulda võis. Nad muigasid ja laususid: „Sa elasid üle oma esimese revolutsiooni. Vaata uksest välja.” Sõdureid oli igal pool!

MEELDESÖÖBINUD KOGEMUS

Ühel korral läksin ringkonnaülevaatajaga kaasa, et külastada üht kõrvalist kogudust ja näidata filmi „Uue maailma ühiskond tegutseb” („The New World Society in Action”). Sõitsime kaheksa-üheksa tundi, kõigepealt rongiga, siis hobu- ja viimaks härjavankris. Meil olid kaasas generaator ja filmiprojektor. Päev pärast sihtkohta jõudmist käisime farmides ja kutsusime kõiki õhtuks filmi vaatama. Kohale tuli umbes 15 inimest.

Kui film oli kestnud umbes 20 minutit, kästi meil kibekähku majja minna. Krabasime projektori ja tegime, nagu öeldi. Seejärel hakkaski pihta kisa ja tulistamine ning kohaletulnud mehed hüüdsid: „Meie jumal on verejanuline jumal ja himustab gringode verd.” Seal oli kõigest kaks gringot, ja mina olin üks neist! Filmi vaatama tulnud inimesed takistasid jõugul majja sisse tungimast. Umbes kolme paiku öösel tulid aga vastased tagasi, tulistasid oma relvadest ja lubasid meid kinni võtta, kui päeval linna tagasi läheme.

Vennad võtsid ühendust šerifiga. Ta saabus pärastlõunal kahe hobusega, et meid linna saata. Iga kord, kui me tagasiteel võsastiku või metsatuka lähedale jõudsime, võttis ta välja oma relva ja ratsutas ettepoole, tegemaks kindlaks, ega meid mingi oht ei varitse. Nagu ma nägin, oli hobune väga vajalik liikumisvahend, mistõttu hankisin hiljem endalegi ühe.

MISJONÄRE TULEB JUURDE

Kuulutustööd saatis edu hoolimata vaimulike pidevast vastuseisust. Aastal 1955 saabus viis uut misjonäri, kaasa arvatud noor kanadalanna Elsie Swanson, kes oli lõpetanud Gileadi kooli 25. kursuse. Me olime mõnda aega koos harubüroos, enne kui ta määrati teenima ühte teise linna. Ta oli pühendanud oma elu Jehoova teenimisele, ilma et teda oleksid suurt toetanud tema vanemad, kes ei võtnudki tõde vastu. 1957. aasta 31. detsembril me abiellusime ning hakkasime kahekesi elama misjonikodus Paraguay lõunaosas.

Meie kodus polnud veevärki, selle asemel oli tagahoovis kaev. Niisiis polnud meil majas dušši ega tualetti, ei pesumasinat ega isegi mitte külmkappi. Kergesti riknevat toitu pidime ostma iga päev. Ent kuna meil oli lihtne elu ning lähedased suhted koguduse vendade ja õdedega, oli see väga õnnelik aeg meie abielus.

Aastal 1963, peagi pärast seda, kui tulime Austraaliasse mu ema külastama, sai ta südameinfarkti, nähtavasti erutusest, mida põhjustas poja taasnägemine rohkem kui kümne aasta järel. Kui lähenes aeg naasta oma ülesande juurde Paraguays, seisime silmitsi ühe raskeima otsusega enda elus. Kas jätta ema haiglasse, lootuses, et keegi hoolitseb tema eest, ja minna tagasi Paraguaysse, kus meile nii väga teenida meeldis? Pärast rohket palvetamist otsustasime Elsiega jääda Austraaliasse ja hoolitseda ema eest. Tegime seda kuni tema surmani aastal 1966 ja saime samal ajal jätkata täisajalist teenistust.

Mul oli aastaid eesõigus teha Austraalias ringkonna- ja piirkonnatööd ning õpetada kogudusevanemaid Kuningriigi teenistuskoolis. Seejärel tuli meie elus veel üks muudatus. Mind määrati teenima vastloodud Austraalia harubürookomiteesse. Ning siis, kui oli vaja ehitada uus harubüroo, määrati mind ehituskomitee koordineerijaks. Paljude kogenud ja koostöövalmite tööliste abiga valmis ilus harubüroo.

Järgmisena määrati mind teenistusosakonda, mis korraldab riigis kuulutustöö tegemist. Samuti sai mulle osaks eesõigus külastada vööndiülevaatajana mujal maailmas asuvaid harubüroosid, et pakkuda abi ja julgustust. Eriti uskutugevdav oli kohtuda mõningates riikides nendega, kes olid olnud aastaid, isegi aastakümneid, vanglas ja koonduslaagrites, põhjuseks nende ustavus ja kuulekus Jehoovale.

MEIE PRAEGUNE ÜLESANNE

Kui me aastal 2001 ühelt väsitavalt vööndireisilt naasime, leidsin eest kirja, kus mind kutsuti teenima New Yorki Brooklyni Ameerika Ühendriikide vastmoodustatud harubürookomiteesse. Kaalunud Elsiega palvemeelselt seda kutset, võtsime ülesande hea meelega vastu. Rohkem kui 11 aastat hiljem oleme endiselt Brooklynis.

Ma olen nii rõõmus, et mul on naine, kes teeb hea meelega kõike, mida Jehoova teha palub. Oleme nüüd mõlemad veidi üle 80 aasta vanad ning meil on ikka suhteliselt hea tervis. Loodame kogu igaviku kestel tunda rõõmu Jehoova õpetustest ja kõigist rikkalikest õnnistustest, mis saavad osaks neile, kes täidavad jätkuvalt tema tahet.

[Väljavõte lk 19]

Ühel nädalal sõitsin bussiga, teisel trammiga, seejärel autoga või mootorratta tagaistmel, hoides tasakaalus kohvrit ja kuulutustöökotti

[Väljavõte lk 21]

Loodame kogu igaviku kestel tunda rõõmu Jehoova õpetustest

[Pildid lk 18]

Vasakul: ringkonnatööl Austraalias

Paremal: koos oma vanematega

[Pilt lk 20]

Meie pulmapäeval 31. detsembril 1957