„MA LIHTSALT ei suuda kuulutada ukselt uksele!” Mõte võõrastele kuulutamisest on tekitanud väga paljudes piibliõpilastes niisuguseid tundeid. Selle vastuväite esitas aga kogenud kõneleja ja piibliõpetaja — üks rändjutlustajatest, keda varem nimetati pilgrimiteks.

Paljud „Siioni Vahitorni” lugejad, kes lahkusid oma kirikust, igatsesid seltsida nendega, kes tundsid samasugust janu Piibli tõe järele. Ajakiri ergutas lugejaid otsima üles teisi selle väärtusliku usu poolehoidjaid ja saama piibliuurimiseks korrapäraselt kokku. 1894. aastal hakkas Vahitorni ühing saatma reisivaid esindajaid gruppide juurde, kes olid soovinud, et keegi neid külastaks. Need kogenud ja töökad vennad valiti välja selle alusel, et nad olid alandlikud, tundsid hästi Piiblit, kõnelesid ja õpetasid oskuslikult ning olid tõendanud oma truudust lunastusõpetusele. Tavaliselt kestis külastus üks või kaks päeva, mis olid tegemisi tihedalt täis. Mitmed piibliuurijad said kuulutustööst maigu suhu, kui jagasid inimestele kutseid pilgrimi avalikule kõnele. Pärast üht õhtust kõnet koolimajas vastas Hugo Riemer, kes sai hiljem juhtiva kogu liikmeks, kauem kui südaööni kohalolijate küsimustele. Väsinuna, kuid õnnelikult teatas ta, et koosolek oli fantastiline.

„Vahitorn” märkis, et pilgrimite külastuste peamine eesmärk oli ehitada usuperet üles kodudes peetavate koosolekute kaudu. Lähikonna piibliuurijad tulid kuulama kõnesid ja osalema küsimuste-vastuste vormis arutelus. Seejärel oli aeg osutada kristlikku külalislahkust. Maude Abbott käis tüdrukuna kuulamas ühte hommikust kõnet, misjärel kõik kohaletulnud kogunesid aias asuva pika laua äärde. „Seal oli palju imehead toitu, alustades maasingi, praetud kana, mitut sorti leibadega ning lõpetades pirukate ja kookidega. Kõik sõid nii palju, kui jaksasid, ja umbes kella kahe paiku tulime kokku teise kõne jaoks.” Kuid ta möönab: „Selleks ajaks kõik juba poolenisti magasid.” Kauaaegne pilgrim Benjamin Barton ütles kord: „Kui ma oleksin söönud kõike seda rikkalikku toitu, mida mulle pakuti, oleksin pilgrimitööl juba ammu hinge heitnud.” Hiljem soovitati peakorterist Brooklynist saadetud kirjas heatahtlikele õdedele, et kõigile oleks parem, kui pilgrimile pakutaks „igapäevast, lihtsat toitu” ja tal võimaldataks segamatult magada.

Pilgrimid olid tublid õpetajad, kes kasutasid oskuslikult tabeleid, graafikuid ja mis tahes kättesaadavaid abivahendeid, et oma juttu elavaks teha. Richard Barberi kõned „olid alati vaimselt vürtsikad”. Isalik Walter Thorn kõneles „nagu patriarh muistsel ajal”. Ühel päeval Ford A-ga sõites hüüdis Shield Toutjian äkitselt: „Pea kinni!” Ta hüppas autost välja, noppis mõned lilled ja andis kohe sealsamas oma kaaslastele õpetust Jehoova loomistöö kohta.

Pilgrimitöö esitas mitmeid väljakutseid, eriti just neile, kes olid keskeas või vanemad. Mõningatele oli aga kõige suuremaks katsumuseks  muudatus nende töö olemuses. Nad pidid hakkama eestvedajateks majast majja kuulutustöös. 1924. aasta 15. märtsi „Vahitornis” kirjutati, et tõsikristlaste „üks peamisi kohustusi ... on anda tunnistust kuningriigist. Sel eesmärgil saadetaksegi pilgrimeid välja”.

Ilmselt panid mõned pilgrimid muudatust pahaks, kuna nad lõpetasid reisiva töö tegemise. Mõned rahulolematud moodustasid koguni omaenda rühmituse. Robie Adkins jutustas, et üks pilgrim, kes oli suurepärane kõneleja, kurtis kibestunult: „Ma oskan vaid lava pealt jutlust pidada. Ma lihtsalt ei suuda kuulutada ukselt uksele!” Vend Adkins meenutas: „Järgmisena nägin teda 1924. aastal Ohios Columbuses peetud konvendil. Ta oli väga haletsusväärne. Ta seisis üksi väikese puu varjus, õnnetuna tuhandete rõõmsate vendade-õdede keskel. Ma ei näinud teda enam kunagi, sest peagi pärast seda lahkus ta organisatsioonist.” Samas oli seal palju õnnelikke vendi, kes „tassisid raamatuid oma autosse, täis indu kuulutada ukselt uksele”. (Ap. t. 20:20, 21.)

Paljud pilgrimid aga, kes olid vahest sama närvis kui need, kellele neid saadeti väljaõpet andma, tegid oma tööd kogu südamega. Saksa keelt kõnelenud pilgrim Maxwell Friend (Freschel) kirjutas majast majja tunnistustöö kohta: „See osa pilgrimitööst on üheks reisi lisaõnnistuseks.” Pilgrim John Bohnet teatas, et üldiselt tervitasid vennad rõõmuga üleskutset kuulutada kuningriiki. Tema sõnul enamik „põles innust olla võitlustandril esirinnas”.

Ustavad reisivad teenijad on läbi aastate vendadele-õdedele head mõju avaldanud. „Märkasin juba poisikesena, et pilgrimite töö on väga väärtuslik ja kasulik,” ütles kauaaegne tunnistaja Norman Larson. „Nad tegid palju selleks, et suunata mind õigele teele.” Ennastohverdavad ja ustavad reisivad ülevaatajad aitavad tänase päevani oma usukaaslastel teha julgelt ukselt uksele kuulutustööd.

[Väljavõte lk 32]

Pilgrimi saabumispäev oli alati rõõmurohke!

[Pilt lk 31]

Benjamin Barton tegi oma 1905. aasta teekonnal umbes 170 külastust

[Pilt lk 32]

Walter Thorn oli pilgrim, keda kutsuti tema isaliku, kristliku loomuse tõttu hellitavalt papaks

[Pilt lk 32]

J. A. Browne saadeti 1902. aasta paiku pilgrimiks Jamaicale, et tugevdada ja julgustada sealset 14 väikest gruppi

[Pilt lk 32]

Pilgrimitöö aitas usku üles ehitada, tugevdas kristlikku ühtsust ja lähendas vendi organisatsiooniga