1., 2. Milliseid raskusi on paljud kogenud, kuid milline soov on Jumala teenijatel?

ME ELAME ajal, mil on palju raskusi. Üks katastroof järgneb teisele. Inimkonnale on põhjustanud kohutavaid kannatusi maavärinad, tsunamid, tulekahjud, üleujutused, vulkaanid, tornaadod, taifuunid ja orkaanid. Lisaks on tekitanud hirmu ja kurbust nii perekondlikud kui ka isiklikud probleemid. On tõesti tõsi, et „aeg ja juhus” tabab meid kõiki (Kog. 9:11, UM).

² Jumala teenijad tervikuna on selliste raskete olukordadega hästi toime tulnud. Siiski soovib meist igaüks olla valmis mis tahes raskusteks, mis võivad meid selle maailma lõpu lähenedes tabada. Kuidas me võime need raskused ületada ja mida teha, et need meid enda alla ei mataks? Mis aitab meil raskustele julgelt vastu astuda?

3. Mis võib meid rasketes olukordades lohutada ja kinnitada, nagu näitab Roomlastele 15:4?

³ Kuigi raskete olukordade tõttu kannatab rohkem inimesi kui kunagi varem, pole ahastusttekitavad probleemid inimkonnale midagi uut. Vaadelgem, mida me võime õppida mõnedelt minevikus elanud jumalateenijatelt, kes näitasid raskustes üles julgust (Rooml. 15:4).

4. Milliseid raskusi Taavet koges ja mis teda aitas?

⁴ Mõelgem Taavetile. Muu hulgas tabasid teda sellised raskused nagu kuninga raev, vaenlaste rünnakud, tema naiste röövimine, lähikondlaste reeturlikkus ning emotsionaalne pinge (1. Saam. 18:8, 9; 30:1—5; 2. Saam. 17:1—3; 24:15, 17; Laul 38:5—9). Piibli jutustused Taaveti elust toovad selgelt esile, millist valu need hädad talle põhjustasid. Siiski ei  hävitanud need tema vaimsust. Täis usku, ütles ta: „Jehoova on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?” (Laul 27:1; loe Laul 27:5, 10 *.)

5. Mis aitas Aabrahamil ja Saaral eluraskustega toime tulla?

⁵ Aabraham ja Saara elasid suurema osa oma elust muulastena telkides. Nende elu ei olnud alati kerge. Siiski tulid nad vapralt toime mitmete raskustega, näiteks näljahäda ning ümbritsevate rahvaste vaenulikkusega (1. Moos. 12:10; 14:14—16). Kuidas nad seda suutsid? Jumala Sõna räägib, et Aabraham „ootas linna, millel on tõelised alused ning mille ehitaja ja valmistaja on Jumal” (Heebr. 11:8—10). Aabraham ja Saara keskendusid eesolevale ega lasknud ümbritseval maailmal end jõuetuks ja õnnetuks teha.

6. Milles me saame Iiobist eeskuju võtta?

⁶ Iiobile said osaks äärmuslikud raskused. Kujutle, mida ta võis tunda, kui kogu tema elu näis minevat allamäge (Iiob 3:3, 11). Asja tegi veel hullemaks see, et ta ei saanud täielikult aru, miks temaga nii juhtus. Ometi ei andnud ta kunagi alla. Ta säilitas oma laitmatuse ja usu Jumalasse. (Loe Iiob 27:5.) Milline hea eeskuju meile!

7. Mida Paulus Jumalat teenides koges, kuid mille mõistmine andis talle julgust jätkata?

⁷ Mõelgem samuti apostel Pauluse eeskujule. Ta oli „ohus linnas, ohus kõrbes, ohus merel”. Ta räägib, kuidas ta oli „näljas ja janus, . . . külmas ja alasti”. Paulus mainib ka seda, et ta oli „veetnud öö ja päeva sügavates vetes”, vihjates ilmselt ühele laevahukkudest, mille ta läbi elas (2. Kor. 11:23—27). Kuid hoolimata kõigest sellest pane tähele, milline oli Pauluse suhtumine pärast seda, kui tema elu oli Jumala teenimise pärast ohtu sattunud. Ta ütles: „See oli selleks, et me ei loodaks mitte iseendi peale, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Ta päästis meid surmaohust ja päästab veel” (2. Kor. 1:8—10). Vähesed on pidanud üle elama nii suurel hulgal raskusi kui Paulus. Siiski paljud meist mõistavad tema tundeid ning saavad tema julgusest lohutust ja kinnitust.

8. Kuidas võivad probleemid meile mõjuda? Too näide.

⁸ Kuna tänapäeva maailmas on katastroofe, raskusi ja pingeid nii rohkesti, tunnevad paljud, et need on nad lausa enda alla matnud. Isegi mitmed kristlased on nii tundnud. Lani *, kes oli koos oma mehega Austraalias täisajalises teenistuses, ütleb, et kui tal avastati rinnavähk, rabas see teda kui pikselöök. Ta sõnab: „Ravi mõjus mu tervisele väga rängalt ja ma tundsin end täiesti väärtusetuna.” Kõigele lisaks pidi ta hoolitsema oma abikaasa eest, kellele oli tehtud seljaoperatsioon. Kui meie oleksime sarnases olukorras, siis mida me saaksime teha?

9., 10. a) Mida me ei tohi lasta Saatanal teha? b) Mis aitab meil hakkama saada, pidades silmas tõdemust kirjakohas Apostlite teod 14:22?

⁹ Meil on vaja meeles pidada, et Saatan tahab katsumuste kaudu õõnestada meie usku. Kuid me ei tohi lasta tal sel viisil oma rõõmu röövida. Õpetussõnad 24:10 ütleb: „Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene!” Kui mõtiskleme Piibli eeskujude üle, näiteks selliste üle, mida just arutasime, annab see meile raskustega silmitsi seistes vajalikku julgust.

¹⁰ Samuti on hea meeles hoida, et me  ei saa kõrvaldada kõiki probleeme. Tegelikult on see ootuspärane, et me neid kogeme (2. Tim. 3:12). Apostlite teod 14:22 tõdeb: „Et jõuda Jumala kuningriiki, tuleb meil läbida palju raskusi.” Selle asemel et langeda masendusse, suhtu neisse kui võimalustesse ilmutada julgust, mille aluseks on usk Jumala võimesse sind aidata.

11. Mida teha, et eluraskused meid enda alla ei mataks?

¹¹ Meil on tarvis keskenduda positiivsetele asjadele. Jumala Sõnas öeldakse: „Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks, aga südamevalus pekstakse vaim rusuks!” (Õpet. 15:13). Meditsiiniteadlased on pikka aega tunnustanud positiivse mõtlemise tervistavat mõju. Paljudel patsientidel, kellele on antud suhkrutablette (platseebot), on hakanud parem lihtsalt seetõttu, et nad uskusid abi saavat. Kinnitust on leidnud ka vastupidine, niinimetatud notseeboefekt. Patsientide tervis halveneb lihtsalt seetõttu, et neile antaval preparaadil väidetakse olevat negatiivne mõju. Kui mõtleme pidevalt olukordadele, mida me muuta ei saa, võib see meid vaid maha kiskuda. Õnneks ei anna Jehoova meile nii-öelda „suhkrutablette”. Selle asemel pakub ta isegi katastroofide ajal tõelist abi oma Sõnas leiduva julgustuse, meie toetava vennaskonna ning püha vaimu kaudu, mis meid tugevdab. Nendele asjadele keskendumine ülendab meie meelt. Negatiivsele mõtlemise asemel võta iga probleemi puhul ette midagi praktilist, et sellega toime tulla, ja keskendu oma elu positiivsetele külgedele (Õpet. 17:22).

12., 13. a) Mis on aidanud Jumala teenijatel pärast katastroofi hakkama saada? Too näide. b) Kuidas võib õnnetus tuua ilmsiks, mis on inimese elus kõige tähtsam?

¹² Viimasel ajal on mitmetes maades toimunud kohutavad katastroofid. On tähelepanuväärne, et paljud vennad-õed neis maades on üles näidanud erakordset sitkust. See ei tähenda, et see oleks olnud kerge. 2010. aasta algul hävitasid tugev maavärin ja tsunami Tšiilis paljude vendade kodu ja omandi ning mõnel juhul jäid nad ilma ka oma elatusallikast. Hoolimata sellest jätkasid vennad vaimset tegevust. Samuel, kelle kodu hävis täielikult, ütles: „Isegi sellistes äärmuslikes oludes ei lõpetanud me oma naisega koosolekutel käimist ja kuulutustööd. Usun, et need harjumuspärased tegevused ei lasknud meil meeleheitesse langeda.” Nagu paljud teisedki, jätsid nad juhtunu seljataha ja liikusid Jehoova teenistuses edasi.

¹³ Septembris 2009 oli rohkem kui 80 protsenti Manilast Filipiinidel paduvihmade tõttu üle ujutatud. Üks jõukas mees, kes jäi üsna paljust ilma, sõnas: „See uputus puudutas võrdselt kõiki, tuues raskusi ja kannatusi nii rikastele kui vaestele.” See tuletab meile meelde Jeesuse arukat nõuannet: „Koguge endale varandust . . . taevasse, kus koi ega rooste seda ei söö ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta” (Matt. 6:20). Kui meie elu keerleb materiaalsete asjade ümber, mis võivad nii kiiresti kaduda, toob see tihti pettumust. Kui palju targem on seada oma elu keskmesse suhted Jehoovaga, mis võivad jääda püsima hoolimata sellest, mis meie ümber toimub! (Loe Heebrealastele 13:5, 6.)

14. Miks me võime olla julged?

¹⁴ Jeesus andis teada, et tema juuresoleku ajal tuleb hädasid, kuid samas  ütles ta: „Ärge lööge kartma” (Luuka 21:9). Tema kui meie kuninga ning Jehoova, universumi looja toetusel on meil igati põhjust tunda end kindlalt. Paulus julgustas Timoteost: „Jumal pole andnud meile mitte arguse vaimu, vaid jõu ja armastuse ja terve mõistuse vaimu” (2. Tim. 1:7).

15. Too näiteid jumalateenijatest, kes olid kindlad Jumala abis, ja selgita, kuidas me võime olla sama julged.

¹⁵ Pane tähele, kuidas mõned jumalateenijad väljendasid seda, kui kindlad nad olid Jumala abis. Taavet lausus: „Jehoova on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi! Sellepärast ilutseb mu süda” (Laul 28:7). Paulus väljendas oma kõikumatut kindlust, öeldes: „Me saavutame kõiges selles täieliku võidu tema kaudu, kes meid on armastanud” (Rooml. 8:37). Kui Jeesust oli ähvardamas tõsine oht, ütles ta midagi, mis ei jätnud mingit kahtlust selles, et tal olid tugevad suhted Jumalaga: „Ometi ei ole ma üksi, sest Isa on koos minuga” (Joh. 16:32). Mis nende jumalateenijate sõnadest ilmneb? Kõik nad lootsid vankumatult Jehoovale. Kui arendame samasugust usaldust Jumala vastu, võib see anda meile julguse astuda kindlalt vastu ükskõik millisele raskusele. (Loe Laul 46:2—4.)

16. Miks on tähtis Jumala Sõna uurida?

¹⁶ Kristlik julgus ei tähenda iseendale toetumist. See on hoopis Jumala tundmaõppimise ja temale toetumise tulemus. Selleks tuleb meil tema Sõna Piiblit uurida. Üks õde, kes kannatab depressiooni all, selgitab, mis teda aitab: „Loen ikka ja jälle piiblisalme, mis mind eriti lohutavad.” Kas me oleme võtnud kuulda juhtnööri eraldada iga nädal kindel aeg pere piibliõhtuks? Jumala Sõna uurimine aitab meil omandada samasuguse suhtumise, nagu oli laulukirjutajal, kes ütles: „Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda!” (Laul 119:97).

17. a) Mis on veel üks viis, kuidas Jehoova aitab meil püsida julgena? b) Too näide, kuidas mõni elulugu on sind aidanud.

¹⁷ Samuti on meil Piiblil põhinevad väljaanded, mis tugevdavad meie usaldust Jehoova vastu. Paljud vennad-õed on tundnud, et eriti suureks abiks on neile olnud meie ajakirjades olevad elulood. Üht õde Aasiast, kel on bipolaarne meeleoluhäire, julgustas väga elulugu misjonärina teeninud vennast, kes tuli edukalt toime sellesama haigusega. Ta kirjutas: „See aitas mul paremini mõista  minu enda probleemi ja andis mulle lootust.”

18. Miks me peaksime palvetama?

¹⁸ Mis tahes olukorras võib meid aidata palve. Paulus pööras tähelepanu palve väärtuslikkusele, kui ütles: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid tehke kõiges oma palved Jumalale teatavaks palumise, anumise ja tänuga; ja Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted, kaitseb teie südant ja mõistust Kristus Jeesuse kaudu” (Filipl. 4:6, 7). Kas me kasutame täiel määral seda abi, et saada raskustes jõudu? Suurbritannias elav Alex, keda on pikka aega vaevanud depressioon, sõnab: „Jehoovaga palves rääkimine ja tema kuulamine ta Sõna lugemise kaudu on mulle olnud otsekui päästenöör.”

19. Milline peaks olema meie suhtumine koosolekutel käimisse?

¹⁹ Veel üks väga oluline viis, mis aitab meil saada julgust, on seltsing vendade-õdedega koosolekutel. Laulik kirjutas: „Jehoova õuesid igatseb ja ihaldab mu hing” (Laul 84:3). Kas meie tunneme samamoodi? Varemmainitud Lani selgitab, kuidas ta suhtus kristlastega kokkusaamisse: „Koosolekutel käimine polnud valiku küsimus. Teadsin, et pean kohal olema, kui soovin, et Jehoova aitaks mul hakkama saada.”

20. Kuidas kuulutustöö meid aitab?

²⁰ Samuti annab meile julgust see, kui oleme tegusad kuningriigi kuulutustöös (1. Tim. 4:16). Üks õde Austraaliast, kel on olnud hulgaliselt probleeme, ütleb: „Kuulutustöö oli viimane asi, mida ma teha tahtsin, kuid üks kogudusevanem kutsus mind endaga kaasa. Ma läksingi. Olen kindel, et Jehoova aitas mind; iga kord, kui olin teenistuses olnud, tundsin end väga hästi.” (Õpet. 16:20.) Paljud on kogenud, et kui nad aitavad teistel Jehoovasse usku kasvatada, tugevneb ka nende enda usk. Nii ei mõtle nad kogu aeg oma probleemidele, vaid keskenduvad tähtsamatele asjadele (Filipl. 1:10, 11).

21. Milles me võime olla kindlad, kui seisame silmitsi keeruliste olukordadega?

²¹ Jehoova on andnud külluslikult abi, et võiksime raskustele julgelt vastu astuda. Kui kasutame kõiki neid abiallikaid ning mõtiskleme julgete jumalateenijate eeskuju üle ja jäljendame neid, saame keerulistes olukordades kindlasti edukalt hakkama. Kuigi lõpu lähenedes võib ees oodata veel palju probleeme, võime tunda nagu Paulus, kes ütles: „Meid paisatakse maha, aga me pole hävitatud. . . . Me ei anna alla” (2. Kor. 4:9, 16). Jah, Jehoova abiga võime raskustele julgelt vastu astuda. (Loe 2. Korintlastele 4:17, 18.)