MÕNED aastad tagasi võttis praegu 30-ndates aastates õde Rúbia ette reisi, et külastada Sandrat, pioneeri, kes teenis ühes väikses koguduses Lõuna-Brasiilias. Külastuse ajal juhtus midagi, mis avaldas Rúbiale sedavõrd sügavat mõju, et muutis tema elu. Mis see oli? Vaatame, mida Rúbia ise selle kohta jutustab.

„Sandra võttis mind kaasa ühe oma piibliõpilase juurde. Uurimise ajal ütles see naine Sandrale möödaminnes: „Kolm mu töökaaslast tahaksid samuti Piiblit uurida, aga ma ütlesin neile, et nad peavad ennast järjekorda panema. Ma tean, et sel aastal pole sul võimalik enam ühtki inimest juurde võtta.” Ma ei suutnud  oma kõrvu uskuda. Inimesed, kes tahtsid Jehoovat tundma õppida, pidid end ootenimekirja panema! Oma kodukoguduses oli mul raske leida isegi üht uurimist. Tol hetkel selle piibliõpilase kodus tundsin suurt soovi sealse väikelinna elanikke aidata. Varsti pärast seda kolisin suurest linnast, kus ma elasin, paika, kus Sandra pioneerina teenis.”

Kuidas Rúbial uues kohas läks? Ta jutustab: „Kaks kuud pärast kolimist juhatasin 15 piibliuurimist, ja uskuge või mitte, mõne aja pärast pidin minagi koostama ootenimekirja nagu Sandra!”

Diego, kes on praegu veidi üle 20-aastane, külastas paari venda, kes teenivad pioneeridena Prudentópolises, väikses Lõuna-Brasiilia linnas. See reis jättis Diegole sügava mulje ja ajendas teda enda teenistust analüüsima. Ta selgitab: „Ma lihtsalt olelesin oma koguduses ja käisin iga kuu vaid paar tundi kuulutamas. Ent kui ma neile pioneeridele külla läksin ja kuulasin nende kogemusi, võrdlesin tahes-tahtmata nende rõõmsat meelelaadi enda ükskõikse suhtumisega kuulutustöösse. Kui ma nägin, kuivõrd õnnelikud ja vaimustunud nad on, soovisin, et minugi elu oleks sama mõttekas nagu neil.” Pärast seda külaskäiku alustas Diego pioneerteenistust.

Kui oled noor tunnistaja, kes käid kuulutamas ja koosolekutel, siis kas sinagi oled tundnud nagu Diego, et su teenistus on muutunud kuidagi rutiinseks ja igavaks? Kui jah, siis kas saad teha oma elus muudatusi, et ka sina võiksid maitsta seda rõõmu, mida toob teenimine kohas, kus on suurem vajadus kuningriigikuulutajate järele? On mõistetav, et mõte loobuda mugavast elust võib tunduda heidutav. Ent paljud noored on otsustanud just seda teha. Nad on söandanud muuta oma eesmärke ja soove, et Jehoova teenistuses endast rohkem anda. Heaks näiteks selle kohta on Bruno.

Bruno, kes on praegu 28-aastane, õppis mõned aastad tagasi ühes mainekas muusikakoolis eesmärgiga  saada dirigendiks. Ta oli oma õpingutes niivõrd edukas, et teda kutsuti mitmeid kordi sümfooniaorkestrit juhatama. Teda ootas ees paljutõotav karjäär. Bruno jutustab: „Sellegipoolest tundsin, et minu elus on midagi puudu. Olin pühendanud end Jehoovale, kuid teadsin, et ma ei andnud tema teenistuses endast kõike, ja see vaevas mind. Rääkisin oma tunnetest Jehoovale palves ning samuti kõnelesin kogenud vendadega koguduses. Pärast tõsist järelemõtlemist otsustasin panna teenistuse muusikast ettepoole, jätsin muusikakooli pooleli ja haarasin kinni võimalusest teenida piirkonnas, kus oli vaja rohkem kuulutajaid.” Kas tema otsust saatis kordaminek?

Bruno kolis umbes 7000 elanikuga Guapiara linna, mis asub São Paulost ligikaudu 260 kilomeetri kaugusel. See oli suur muutus. Ta meenutab: „Asusin elama väiksesse majja, kus polnud külmkappi, televiisorit ega internetiühendust. Siiski oli maja juures midagi, mida mul kunagi varem polnud — peenramaa ja viljapuud!” Sealses väikses koguduses teenides pakkis Bruno kord nädalas oma koti, võttis kaasa söögi- ja joogipoolist ning kirjandust, istus mootorratta selga ja sõitis maale kuulutama. Paljud maakohtade elanikud polnud kunagi varem head sõnumit kuulnud. „Juhatasin tervelt 18 piibliuurimist,” jutustab ta. „Selle nägemine, kuidas piibliõpilased tegid oma elus muudatusi, tõi mulle suurt rõõmu!” Ta lisab: „Siis mõistsin, et olen leidnud selle, mis mu elust puudus: ma tundsin sügavat rahulolu, mida toob see, kui panna Jehoova teenimine oma elus esikohale. Ma ei oleks kunagi midagi sellist tundud, kui mul oleks olnud materialistlikud sihid.” Ja kuidas Bruno end Guapiaras elatas? „Kitarritundide andmisega,” ütleb ta muiates. Teatud mõttes oli ta ikka maestro.

Praegu ligi 30-aastase Mariana olukord oli sarnane Bruno omaga. Ta töötas juristina, kuid hoolimata oma tulusast ametist ei tundnud ta end rahulolevana. „Oleksin justkui tühja tuult taga ajanud,” ütleb ta (Kog. 1:17, UM). Mitmed õed-vennad innustasid teda pioneerteenistust alustama. Pärast  mõningast järelemõtlemist otsustas Mariana koos oma sõbrannade Bianca, Caroline’i ja Julianaga minna appi ühte kogudusse väikelinnas Barra do Bugreses, mis asub Boliivia lähistel, tuhandete kilomeetrite kaugusel nende kodust. Mis juhtus seejärel?

Mariana ütleb: „Kavatsesin jääda sinna kolmeks kuuks. Kuid selle aja lõppedes oli mul 15 piibliuurimist! Loomulikult vajasid need õpilased rohkem abi, et tões edeneda. Seepärast mul polnud julgust neile öelda, et lähen tagasi. Ma lihtsalt pidin jääma.” Ja seda tegid kõik neli õde. Kas uus töö tegi Mariana elu mõttekamaks? Ta ütleb: „See, et Jehoova kasutab mind selleks, et aidata inimeste elu paremuse poole muuta, annab niivõrd hea tunde. On tore teada, et nüüd kulub minu aeg ja energia millegi sellise peale, mis on tõeliselt väärtuslik.” Caroline võtab endast rääkides kokku kõigi nelja õe tunded: „Kui ma õhtul magama heidan, tunnen sügavat rahulolu, kuna olen näinud vaeva kuningriigi heaks. Mu elu keerleb selle ümber, kuidas aidata oma piibliõpilasi. See toob kujuteldamatut rõõmu, kui näen neid edusamme tegemas. Olen kogenud, kui tõesed on Piibli sõnad: „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!”” (Laul 34:9.)

Jehooval on kindlasti väga hea meel, kui ta näeb kõikjal maailmas üha kasvavat hulka noori vendi ja õdesid, kes on „meeleldi valmis” kuulutama head sõnumit tema kuningriigist kaugetes paikades (Laul 110:3; Õpet. 27:11). Kõik sellise valmisolekuga noored tunnevad omakorda Jehoova rikkalikku õnnistust (Õpet. 10:22).