1. Mida ütles Jeesus vandumise kohta ja miks?

ÜLDISELT pole tõelistel kristlastel vaja vandeid anda. Põhjus on selles, et nad kuuletuvad Jeesusele, kes ütles: „Teie öeldud „jah” olgu „jah”.” Sellega ta mõtles, et inimene peaks olema sõnapidaja. Enne eeltoodud käsku andis Jeesus nõu: „Ärge vanduge üldse.” Nende sõnadega mõistis ta hukka selle, kuidas paljud inimesed vesteldes tihti üht või teist vannuvad ilma igasuguse kavatsuseta oma lubadusi täita. Selle asemel et öelda oma kavatsustest rääkides lihtsalt „jah” või „ei”, lähevad nad „üle selle”, näidates, et nad pole tegelikult usaldusväärsed ja on seega Kurja mõju all. (Loe Matteuse 5:33—37.)

2. Selgita, miks vande andmine pole alati väär.

² Kas Jeesuse sõnad tähendavad, et vannet ei tohiks üldse kunagi anda? Seda kindlasti mitte. Nagu me eelmisest artiklist õppisime, andsid Jumal Jehoova ja tema õiglane teenija Aabraham mitu tähtsat vannet. Ka Jumala seadus nägi ette vande võtmise vajalikkust, et lahendada teatud vaidlusi (2. Moos. 22:9, 10; 4. Moos. 5:21, 22). Niisiis võib kristlasel olla tarvis vanduda, et ta räägib tõtt, kui annab näiteks kohtus tunnistust. Või mõnel harval juhul võib kristlane pidada vajalikuks anda vande, et kinnitada oma kavatsusi või et aidata mingit küsimust lahendada. Kui ülempreester käskis Jeesusel juudi süneedriumi ees vanduda, et ta räägib tõtt, polnud ta selle vastu, vaid ütles seda, mis oli tõde (Matt. 26:63, 64). Muidugi polnud Jeesusel tarvis kellelegi vannet anda. Kuid et rõhutada oma sõnumi usaldusväärsust, ütles Jeesus sellegipoolest tihti oma sõnade sissejuhatuseks: „Ma ütlen teile, ja see on tõesti tõsi [sõnasõnaliselt „tõesti, tõesti”]”  (Joh. 1:51; 13:16, 20, 21, 38). Vaatame, mida me võime õppida Jeesuse, Pauluse ja teiste eeskujust, kelle „jah” oli „jah”.

3. Mida Jeesus Jumalale palves lubas ja kuidas tema taevane isa sellele reageeris?

³ „Vaata! Ma olen tulnud . . . täitma su tahet, oo Jumal.” (Heebr. 10:7.) Nende tähendusrikaste sõnadega näitas Jeesus, et ta on valmis viima täide kõik ennustused tõotatud Seemne kohta, kaasa arvatud see, et Saatan ’salvab tema kanda’ (1. Moos. 3:15). Ükski teine inimene pole eales vabatahtlikult võtnud enda õlgadele sellist vastutuse koormat. Jehoova ütles taevast, et usaldab täielikult oma poega, kuigi ta ei palunud Jeesusel vandega oma tõotust kinnitada (Luuka 3:21, 22).

4. Mil määral elas Jeesus oma sõnade järgi?

⁴ Kuna Jeesus toimis alati oma sõnade järgi, oli tema „jah” tõesti „jah”. Ta ei lubanud millelgi juhtida oma tähelepanu kõrvale ülesandelt, mis ta enda Isalt sai: kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist ja teha jüngriteks neid, keda Jumal on tema juurde tõmmanud (Joh. 6:44). Piibel näitab, et Jeesus pidas kinni lubadusest täita Jumala tahet, kui ütleb: „Ükskõik kui palju on Jumala tõotusi, nad kõik on tema kaudu „jah”” (2. Kor. 1:20). Tõepoolest, Jeesus on parim näide isikust, kes pidas kinni sellest, mis ta Isale tõotas. Järgmisena räägime inimesest, kes tegi oma parima, et järgida Jeesust.

5. Milles on Paulus meile eeskujuks?

⁵ „Isand, mida ma pean tegema?” (Ap. t. 22:10.) Nende siiraste sõnadega vastas Paulus, tollal tuntud kui Saulus, aussetõstetud Isandale Jeesusele, kes ilmus talle nägemuses. Jeesus tahtis, et ta lõpetaks tema jüngrite tagakiusamise. Pärast seda kohtumist Saulus kahetses alandlikult oma varasemaid tegusid, lasi end ristida ja võttis vastu erilise ülesande anda Jeesusest tunnistust rahvastele. Sellest ajast alates nimetas Paulus Jeesust „Is(s)andaks”, ning kogu tema ülejäänud maapealne elu näitas, et ta mõtles seda, mida ütles (Ap. t. 22:6—16; 2. Kor. 4:5; 2. Tim. 4:8). Paulus polnud nagu need, kelle kohta Jeesus lausus: „Miks te siis hüüate mind: „Issand! Issand!”, aga ei tee nõnda, nagu ma ütlen?” (Luuka 6:46). Niisiis ootab Jeesus kõigilt, kes peavad teda enda Issandaks, et nad oleksid sõnapidajad, nagu seda oli Paulus.

6., 7. a) Miks lükkas Paulus Korintose koguduse külastamise edasi ja miks polnud mingit alust kritiseerida tema usaldusväärsust? b) Kuidas tuleks meil suhtuda neisse, kes on meie seas määratud eestvedajateks?

 ⁶ Paulus levitas tarmukalt kuningriigisõnumit kogu Väike-Aasias ning samuti Euroopas, rajades mitmeid kogudusi ja külastades neid uuesti. Ühel juhul pidas ta vajalikuks vanduda, et kirjutab tõtt (Gal. 1:20). Kui mõned Korintoses seadsid kahtluse alla Pauluse usaldusväärsuse, kirjutas ta enda kaitseks: „Jumalat võib usaldada, nii et meie sõnad, mida me teile kõneleme, ei ole „jah” ja samas „ei”” (2. Kor. 1:18). Ajal, mil Paulus need sõnad kirja pani, oli ta Efesosest lahkunud ja reisis Makedoonia kaudu Korintosesse. Alguses oli ta plaaninud esmalt külastada uuesti Korintose kogudust ja alles siis minna Makedooniasse (2. Kor. 1:15, 16). Kuid nagu reisivad ülevaatajad tänapäeval hästi teavad, tuleb vahel koguduste külastamise järjekorda muuta. Sääraseid muudatusi ei tehta vähetähtsatel või isekatel põhjustel, vaid siis, kui see on hädavajalik. Paulus lükkas Korintose koguduse külastamise edasi koguduse enda huvides. Miks võib nii väita?

⁷ Mõni aeg pärast oma algsete plaanide tegemist jõudsid Pauluse kõrvu ebameeldivad uudised sellest, et Korintoses sallitakse lahkhelisid ja amoraalsust (1. Kor. 1:11; 5:1). Et aidata probleemi lahendada, andis ta korintlastele oma esimeses kirjas väga otsekohest nõu. Ning selle asemel et seejärel laevaga Efesosest otse Korintosesse sõita, otsustas ta anda oma vendadele aega saadud nõuande järgi talitada, nii et tema külastus oleks sinna jõudes veelgi julgustavam. See oligi Pauluse reisiplaanide muutmise põhjus, nagu ta oma teises kirjas kinnitas: „Ma kutsun nüüd Jumala tunnistajaks omaenda hinge vastu, et ma pole veel tulnud Korintosesse seepärast, et teid säästa” (2. Kor. 1:23). Ärgem olgem kunagi sellised nagu Pauluse kritiseerijad, vaid näidakem hoopis sügavat lugupidamist nende vastu, kes on määratud meie seas eestvedajateks. Meil tuleks võtta Paulus eeskujuks, just nagu tema võttis eeskujuks Kristuse (1. Kor. 11:1; Heebr. 13:7).

8. Milles on Rebeka meile eeskujuks?

⁸ „Ma lähen!” (1. Moos. 24:58.) Nende lihtsate sõnadega vastas Rebeka oma emale ja vennale, kes küsisid, kas ta on valmis samal päeval kodust lahkuma ja minema koos võhivõõraga rohkem kui 800 kilomeetri kaugusele, et saada Aabrahami poja Iisaki naiseks (1. Moos. 24:50—58). Rebeka „jah” oli „jah”. Temast sai ustav ja jumalakartlik naine oma mehele Iisakile. Kogu ülejäänud elu elas ta muulasena Tõotatud Maal telkides. Jumal tasus Rebekale tema ustavuse eest sellega, et temast sai tõotatud Seemne, Jeesus Kristuse esiema (Heebr. 11:9, 13).

9. Kuidas pidas Rutt oma sõna?

⁹ „Ei, me läheme ühes sinuga su rahva juurde!” (Rutt 1:10.) Leseks jäänud moabi naised Rutt ja Orpa ütlesid nii ikka ja jälle oma lesestunud ämmale Noomile, kes oli tagasiteel Moabist Petlemma. Lõpuks, kui Noomi oli oma miniatele peale käinud, naasis Orpa enda kodumaale. Ent Ruti „ei” tähendas „ei”. (Loe Rutt 1:16, 17.) Ta jäi lojaalselt Noomi juurde, jättes igaveseks maha oma pere ja Moabis levinud valereligiooni. Ta teenis Jehoovat ustavalt oma elu lõpuni ning tal oli au olla üks viiest naisest, keda Matteus mainib Kristuse sugupuus (Matt. 1:1, 3, 5, 6, 16).

10. Miks on Jesaja meile heaks eeskujuks?

 ¹⁰ „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” (Jes. 6:8.) Enne kui Jesaja seda ütles, nägi ta hiilgavas nägemuses Jehoovat istumas oma troonil Iisraeli templi kohal. Seda suursugust vaatepilti silmitsedes kuulis Jesaja, kuidas Jehoova küsis: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Jehoova soovis, et keegi oleks tema eestkõneleja ja edastaks tema tõrksale rahvale sõnumi. Jesaja tegi, mida lubas — tema „jah” oli „jah”. Ta teenis rohkem kui 46 aastat ustava prohvetina, andes edasi teravat hukkamõistusõnumit ning rääkides imelistest tõotustest õige jumalakummardamise taastamise kohta.

11. a) Miks on nii tähtis pidada oma sõna? b) Milliseid hoiatavaid näiteid on Piiblis neist, kes polnud tõemeelsed?

¹¹ Miks lasi Jehoova eeltoodud näited oma Sõnasse kirja panna? Ning kui tähtis on see, et meie „jah” tähendaks „jah”? Piibel hoiatab selgelt, et „lepingu rikkujad” on nende seas, kes „on surma väärt” (Rooml. 1:31, 32). Egiptuse vaarao, Juuda kuningas Sidkija ning Hananias ja Safiira on mõned Piiblis mainitud isikud, kelle „jah” polnud „jah”. Nende kõigi käsi käis halvasti ja nad on meile hoiatavateks näideteks (2. Moos. 9:27, 28, 34, 35; Hes. 17:13—15, 19, 20; Ap. t. 5:1—10).

12. Mis aitab meil olla sõnapidajad?

¹² „Viimseil päevil” on kõikjal meie ümber inimesi, kes on „ebalojaalsed” ning kelle „andumus Jumalale on vaid väline, aga kelle elus ei ilmne selle jõud” (2. Tim. 3:1—5). Meil tuleks hoiduda sellisest halvast seltskonnast nii palju kui võimalik. Selle asemel peaksime korrapäraselt koos käima nendega, kes pingutavad, et nende „jah” oleks alati „jah” (Heebr. 10:24, 25).

13. Mis on kõige tähtsam „jah”, mille iga Jeesus Kristuse järelkäija on lausunud?

¹³ Kõige tähtsam „jah” ehk kõige tähtsam tõotus, mille keegi võib anda, on tema pühendumistõotus Jumalale. Neil, kes tahavad end Jeesuse jüngritena maha salata, on kolmel korral võimalus väljendada oma tahet (Matt. 16:24). Kui kaks kogudusevanemat vestlevad ristimata kuulutajaks saada soovijaga, küsivad nad talt: „Kas sa tõesti tahad saada Jehoova tunnistajaks?” Hiljem, kui ta on teinud vaimseid edusamme ja soovib minna ristimisele, saavad kogudusevanemad temaga kokku ning küsivad: „Kas sa oled palves Jehoovale pühendunud?” Ning lõpuks küsitakse temalt ristimispäeval: „Kas sa oled Jeesus Kristuse lunastusohvri alusel kahetsenud oma patte ja pühendunud Jehoovale, et täita tema tahet?” Niisiis kinnitavad need uued vennad-õed  avalikult, et nad on tõotanud teenida Jumalat igavesti.

14. Milliseid küsimusi me peaksime aeg-ajalt endale esitama?

¹⁴ Ükskõik kas oled ristitud alles mõnda aega tagasi või teenid Jumalat juba aastakümneid, tuleb sul aeg-ajalt end läbi uurida ja esitada endale näiteks selliseid küsimusi: kas ma elan Jeesus Kristuse sarnaselt endist viisi kooskõlas oma kõige tähtsama „jah”-sõnaga? Kas kuulutamise ja jüngriteks tegemise töö on ikka minu elu keskpunktis, nagu Jeesus käskis? (Loe 2. Korintlastele 13:5.)

15. Too näiteid, millistes eluvaldkondades on tähtis, et meie „jah” oleks „jah”.

¹⁵ Pühendumistõotusest kinnipidamine tähendab ka seda, et peame olema ustavad teisteski olulistes valdkondades. Näiteks kas sa oled abielus? Siis pea lugu tähtsast tõotusest armastada ja pidada kalliks oma kaasat. Kas sa oled sõlminud äritehingu või täitnud avalduse mõne teokraatliku eesõiguse saamiseks? Sel juhul täida ustavalt oma kohustusi ja tee, mis sa lubasid. Kas oled lubanud minna einestama kellegi juurde, kes pole just eriti heal järjel? Siis ära jäta minemata, kui keegi teine esitab sulle näiliselt parema küllakutse. Või kas oled ukselt uksele töös lubanud minna kellegi juurde tagasi, et tema huvi edasi arendada? Siis olgu sinu „jah” tingimata „jah” ning Jehoova õnnistab sinu teenistust. (Loe Luuka 16:10.)

16. Mida me peaksime tegema, kui me pole sõna pidanud?

¹⁶ Piibel ütleb, et ebatäiuslike inimestena „me kõik ju komistame tihti”, eriti mis puudutab meie keelekasutust (Jaak. 3:2). Mida me peaksime tegema, kui saame aru, et me pole sõna pidanud? Iisraelile antud seaduses nägi Jumal ette halastava korralduse juhuks, kui keegi „mõtlematult, suuga lobisedes” midagi lubas (3. Moos. 5:4—7, 11). Kristlaste jaoks, kes on teinud niisuguse patu, on samuti olemas armastav korraldus. Kui me Jehoovale oma patu üles tunnistame, andestab ta meile halastavalt Jeesus Kristuse ülempreestriameti alusel (1. Joh. 2:1, 2). Selleks, et jääda Jumala soosingusse, tuleb meil aga kanda vilju, mis sobivad kokku kahetsusega: lubaduse murdmine ei tohi saada meile harjumuseks ning meil tuleks teha oma parim, et heastada mis tahes kahju, mida meie mõtlematud sõnad võivad olla põhjustanud (Õpet. 6:2, 3, P 1997). Muidugi on palju parem hoolikalt mõelda, enne kui anname lubaduse, mida me ei pruugi olla võimelised täitma. (Loe Koguja 5:1.)

17., 18. Milline hiilgav tulevik ootab kõiki neid, kelle elust on näha, et nende „jah” on „jah”?

¹⁷ Milline imeline tulevik ootab kõiki Jehoova teenijaid, kelle elust on näha, et nende „jah” on „jah”! 144000 võitule tähendab see surematust taevas, kus nad „valitsevad kuningatena koos . . . [Jeesusega tema kuningriigis] need tuhat aastat” (Ilm. 20:6). Miljonid teised võivad aga kogeda õnnistusi Kristuse kuningriigivalitsuse all paradiisis maa peal. Siis aidatakse neil saavutada nii füüsiline kui ka vaimne täius (Ilm. 21:3—5).

¹⁸ Kui jääme Jeesuse tuhandeaastase valitsuse lõpus viimases katses ustavaks, ei pea me enam kunagi kellegi sõnu kahtluse alla seadma (Ilm. 20:7—10). Iga „jah” on siis „jah” ning iga „ei” on „ei”. Igaüks, kes sel ajal elab, jäljendab täiuslikult meie armastavat taevast isa Jehoovat, „tõe Jumalat” (Laul 31:6).