„MILLEKS need kõik on?” küsis George Naish, osutades 18 meetri pikkuste palkide hunnikule, mis seisis relvalaos Saskatooni linnas Saskatchewani provintsis Kanadas. Talle öeldi, et seda puitu oli kasutatud signaaltornide ehitamiseks esimese maailmasõja ajal. „Mulle turgatas pähe, et võiksime kasutada neid palke raadiomastide ehitamiseks,” ütles vend Naish hiljem, „ja nii saigi alguse teokraatliku raadiojaama idee.” Kõigest üks aasta hiljem — aastal 1924 — alustas CHUC raadioülekandeid. See oli üks esimesi usulisi raadiojaamu Kanadas.

Kanada, olles umbes sama suur kui Euroopa, oli ideaalne koht raadio teel tunnistuse andmiseks. „Tänu meie saadetele jõudis tõde paljude inimesteni, kellega me isiklikult vestelda ei saanud,” lausus Florence Johnson, kes töötas Saskatooni raadiojaamas. „Kuna raadio oli tollal uudne asi, kuulasid inimesed õhinal kõike, mis sealt tuli.” 1926. aastaks oli piibliuurijatel (nagu Jehoova tunnistajaid sel ajal nimetati) oma raadiojaam neljas Kanada linnas. *

Mida sa oleksid kuulnud, kui oleksid oma raadio mõne sellise jaama sagedusele häälestanud? Kohaliku koguduse liikmed esitasid tihti laule pillide või isegi väikese orkestri saatel. Muidugi pidasid vennad ka jutlusi ja juhatasid piibliteemalisi arutelusid. Amy Jones, kes nendest diskussioonidest osa võttis, meenutas: „Kui ma kuulutustööl end tutvustasin, ütlesid inimesed mõnikord: „Ah jaa, ma kuulsin teid raadios rääkimas.””

Piibliuurijad Halifaxis Nova Scotia provintsis kasutasid tollal uuenduslikku saateformaati — vestlussaadet, kuhu kuulajad võisid helistada ja esitada Piibli teemadel küsimusi. „Vastukaja sedalaadi programmile oli väga aktiivne,” kirjutas üks vend. „Kõnesid oli nii palju, et need peaaegu ummistasid telefoniliinid.”

 Nagu Pauluse puhulgi, reageeriti piibliuurijate sõnumile väga erinevalt (Ap. t. 17:1—5). Mõnedele see sõnum meeldis. Näiteks kui Hector Marshall kuulis raadios piibliuurijaid mainivat raamatusarja „Kirjauurimused” („Studies in the Scriptures”), tellis ta endale kõik kuus köidet. „Mõtlesin, et need raamatud aitavad mul pühapäevakoolis õpetada,” kirjutas ta hiljem. Kui Hector oli esimese köite läbi lugenud, otsustas ta aga kirikust lahkuda. Temast sai innukas evangeeliumikuulutaja ning kuni oma surmani aastal 1998 teenis ta ustavalt Jehoovat. Üks päev pärast seda, kui raadioeetris oli olnud kõne „Kuningriik — maailma lootus”, sõnas kolonel John MacDonald Nova Scotia idaosas ühele kohalikule vennale: „Cape Bretoni saare elanikeni jõudis eile parim sõnum, mida iial on kuuldud selles maailma paigas.”

Vaimulikud seevastu olid vihased. Mõned katoliiklased Halifaxis ähvardasid lasta õhku raadiojaama, mis andis eetrisse piibliuurijate saateid. Usujuhtide õhutusel otsustas valitsus 1928. aastal ühtäkki, et ei uuenda piibliuurijate raadiojaamade ringhäälingulubasid. Seepeale hakkasid vennad-õed jagama inimestele trükist „Kellele kuulub eeter?”, kus avaldati protesti sellise ebaõiglase otsuse pärast. Sellegipoolest keeldusid valitsusametnikud uuendamast piibliuurijate ringhäälingulubasid.

Kas see kahandas väikese grupi Jehoova teenijate indu Kanadas? „Alguses tundus küll, et vaenlane on saanud suure võidu,” tunnistas Isabel Wainwright. „Ent ma teadsin, et Jehoova oleks võinud selle ära hoida, kui see oleks sobinud tema eesmärgiga. Niisiis pidi see tähendama, et meil tuleb hakata mõnel teisel ja veel silmapaistvamal viisil head sõnumit kuningriigist teatavaks tegema.” Selle asemel et püüda eelkõige raadio kaudu tunnistust anda, panid piibliuurijad Kanadas nüüd põhirõhu inimestega rääkimisele nende koduuksel. Kuid omal ajal oli raadioülekannetel kahtlemata tähtis roll selles, et levitada „parimat sõnumit, mida iial on kuuldud”. (Kanada harubüroo arhiivist.)