NAGU eelmisest artiklist oli näha, kasutavad inimesed sõnu „muulane” ja „võõramaalane” halvustavalt, et väljendada halvakspanu ja isegi sulaselget põlgust. On lugupidamatu teistest rahvustest isikuid oma rahvuskaaslastest alamateks pidada. Pealegi kõneleb selline suhtumine faktide ignoreerimisest. Väljaanne „The Races of Mankind” märgib: „Inimrassid on see, mida Piibel ütleb neid olevat — vennad.” Vennad on tihti üsna erinevad, kuid nad on sellegipoolest vennad.

2., 3. Kuidas suhtub Jehoova võõramaalastesse?

² Ükskõik kus me ei elaks, meie seas elab ka võõramaalasi. Nõnda oli see ka muistsete iisraellaste puhul, kel olid seaduselepingu tõttu Jumal Jehoovaga erilised suhted. Nende seas elanud mitteiisraellastel polnud küll kõiki neidsamu õigusi, mis neil, kuid iisraellastelt nõuti, et nad kohtleksid neid lugupidavalt ja õiglaselt. Milline hea eeskuju meile! Tõeliste kristlaste hulgas pole kohta erapoolikusel või eelarvamustel. Miks? Apostel Peetrus ütles: „Nüüd ma tõepoolest mõistan, et Jumal ei ole erapoolik, vaid iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes teda kardab ja teeb, mis on õige” (Ap. t. 10:34, 35).

³ Vanas Iisraelis tuli võõramaalastele kasuks see, et nad elasid koos iisraellastega. Mil moel? Nemadki said hakata Jehoovat teenima. Aastasadu hiljem lausus Paulus Jehoova kohta: „Kas ta on ainult juutide Jumal? Kas ta pole ka teistest rahvastest inimeste Jumal? Jah, ka teistest rahvastest inimeste” (Rooml. 3:29; Joel 3:5).

4. Miks võib öelda, et „Jumala Iisraeli” liikmete seas pole võõramaalasi?

 ⁴ Uue lepinguga võttis Jumal võitud kristlastest koosneva koguduse sünnipärase Iisraeli asemel rahvaks, kellega tal pidid olema erilised suhted. Seepärast nimetatakse seda „Jumala Iisraeliks” (Gal. 6:16). Ja nagu Paulus selgitas, pole selle uue rahva hulgas „kreeklast ega juuti, ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, võõramaalast, sküüti, orja ega vaba inimest, vaid Kristus on kõik ja kõiges” (Kol. 3:11). Selles mõttes ei pidanud kristlikus koguduses võõramaalasi olema.

5., 6. a) Milline küsimus võib kerkida seoses kirjakohaga Jesaja 61:5, 6? b) Kes on Jesaja mainitud „Jehoova preestrid” ja „võõramaalased”? c) Mida ühist on mõlemal grupil?

⁵ Mõni võib aga viidata Jesaja raamatu 61. peatükile, kus on kirjas prohvetiennustus, mis täitub kristlikus koguduses. Selle peatüki 6. salm mainib neid, kes teenivad „Jehoova preestritena”. 5. salm räägib aga „võõramaalastest” (UM), kes töötavad koos nende preestritega. Kuidas peaks nendest salmidest aru saama?

⁶ Me mõistame, et need „Jehoova preestrid” on võitud kristlased, kel on osa „esimesest ülestõusmisest” ja kes „saavad Jumala ja Kristuse preestriteks ning valitsevad kuningatena koos temaga need tuhat aastat” (Ilm. 20:6). Peale nende on veel palju ustavaid kristlasi, kel on lootus elada maa peal. Nemad on piltlikus mõttes võõramaalased, ehkki nad käivad tihedalt läbi ja töötavad koos nendega, kes hakkavad teenima taevas. Nad toetavad rõõmuga „Jehoova preestreid”, töötades otsekui nende „põllu- ja viinamäeharijad”. Nad aitavad inimeste kogumistööga kasvatada vaimset vilja Jumala auks. Nii võitud kristlased kui ka „teised lambad” otsivad ausameelseid inimesi, kes soovivad teenida Jumalat igavesti, ja hoolitsevad siis nende eest kui armastavad karjased (Joh. 10:16).

7. Mille poolest sarnanevad tänapäeva kristlased Aabrahami ja teiste vana aja ustavatega?

⁷ Nagu eelmises artiklis räägiti, on tõelised kristlased Saatana kurjas  maailmas kui võõramaalased või ajutised elanikud. Selles suhtes sarnanevad nad vana aja ustavatega — kaasa arvatud Aabrahamiga —, kelle kohta on öeldud, et nad olid „võõrad ja ajutised elanikud sellel maal” (Heebr. 11:13). Ükskõik missugune tulevikulootus meil poleks, meil võivad olla samasugused suhted Jehoovaga, nagu olid Aabrahamil. Jaakobus selgitas, et „„Aabraham uskus Jehoovasse ja see arvestati talle õiguseks”, ning teda hakati nimetama „Jehoova sõbraks”” (Jaak. 2:23).

8. Millise tõotuse andis Jumal Aabrahamile ja mida Aabraham seoses selle täideminekuga tundis?

⁸ Jumal tõotas, et Aabrahami ja tema järeltulijate kaudu õnnistatakse kõiki maa suguvõsasid, mitte vaid üht rahvast. (Loe 1. Moosese 22:15—18.) Ehkki see Jumala tõotus pidi täituma kauges tulevikus, oli Aabraham selle täideminekus kindel. Rohkem kui poole oma elust rändas ta koos perega ühest paigast teise. Ja kogu selle aja jooksul hoidis Aabraham oma sõprust Jehoovaga tugevana.

9., 10. a) Milles me saame Aabrahami eeskujuks võtta? b) Millist kutset me võime teistele esitada?

⁹ Kuigi Aabraham ei teadnud, kui kaua tal tuleb oodata oma lootuse täitumist, ei lakanud ta iial Jehoovat armastamast ja teenimast. Ta hoidis oma pilku Jehoova tõotusel ega seadnud end mõne rahva seas mugavalt sisse, et seal alaliseks elanikuks saada (Heebr. 11:14, 15). Kui tark on järgida Aabrahami eeskuju ja elada lihtsat elu ning mitte muretseda liigselt ainelise vara, ühiskondliku positsiooni või karjääri pärast! Milleks püüda elada niinimetatud normaalset elu maailmas, millele saabub peagi lõpp? Milleks kiinduda liigselt millessegi, mis on vaid ajutine? Nii nagu Aabrahami, ootab meidki ees midagi palju paremat. Me oleme valmis kannatlikult ootama, kuni meie lootus täitub. (Loe Roomlastele 8:25.)

¹⁰ Jehoova kutsub endiselt kõigist rahvastest inimesi saama osa Aabrahami seemne kaudu tulenevatest õnnistustest. Võitud „Jehoova preestrid” ja teistest lammastest „võõramaalased” esitavad seda kutset üle kogu maailma rohkem kui 600 keeles.

11. Millise kaudse kutse esitas Saalomon mitteiisraellastele?

¹¹ Kooskõlas Jehoova tõotusega Aabrahamile lausus Saalomon templi pühitsemise ajal aastal 1026 e.m.a, et kõigist rahvastest inimesed ühinevad Jehoova ülistamises. Oma südamlikus palves ütles ta: „Ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu nime pärast, — sest nad kuulevad sinu suurest nimest, sinu vägevast käest ja sinu väljasirutatud käsivarrest — ja ta tuleb ning palvetab selle koja poole, kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas” (1. Kun. 8:41—43).

12. Miks võivad mõned inimesed pidada Jehoova tunnistajaid veidrikeks või justkui „võõramaalasteks”?

¹² Võõramaalane on inimene, kes elab või viibib maal, kuhu ta ei kuulu. See kirjeldus sobib hästi ka Jehoova tunnistajate kohta. Nad on eelkõige truud taevasele valitsusele, Jumala kuningriigile, mida juhib Kristus. Seepärast jäävad nad rangelt erapooletuks poliitilistes küsimustes, isegi kui mõned  inimesed peavad neid selle tõttu veidrikeks, kes ei sobi tänapäeva ühiskonda.

13. a) Mis mõttes on võõramaalaste kontseptsioon tihti lihtsalt vaatenurga küsimus? b) Kas Jehoova algse eesmärgi kohaselt pidi olemas olema võõramaalasi? Selgita.

¹³ Võõramaalasi on tihti võimalik ära tunda nende vähemusgrupile omaste tunnuste järgi. Nad võivad rääkida teist keelt, neil võivad olla teistsugused kombed, välimus ning isegi riietusviis ja -stiil. Sellegipoolest on see, mis neil on ühist kõigi teiste mis tahes rahvusest inimestega, palju tähtsam kui ükski neist erinevustest. Niisiis on võõramaalane tegelikkuses isik, keda tema erinevuste tõttu lihtsalt peetakse selleks. Kui me õpime nendest tegelikest või kujuteldavatest erinevustest kaugemale vaatama, kaotab sõna „võõramaalane” paljuski oma tähenduse. Kui kõik inimesed maa peal elaksid ühe ja sama poliitilise ühenduse või valitsuse alluvuses, poleks keegi võõramaalane selle sõna poliitilises tähenduses. Algselt seadiski Jehoova eesmärgiks, et kõik inimesed oleksid üks ühtne rahvas ühe valitsuse all, nimelt tema valitsuse all. Kas midagi sellesarnast oleks võimalik juba praegu kõigist rahvustest inimeste seas üle kogu maailma?

14., 15. Mida on Jehoova tunnistajad grupina suutnud saavutada?

¹⁴ Praeguses isekas ja natsionalistlikus maailmas on kosutav kohata neid, kes suudavad vaadata ja vaatavadki rahvuspiiridest üle. Mõistagi võib olla raske eelarvamustest võitu saada. Uudistekanali CNN asutaja Ted Turner, kes puutus oma töö käigus kokku paljude eri rahvusest andekate inimestega, ütleb: „Nendega kohtumine oli unustamatu kogemus. Ma õppisin vaatama teistest maadest pärit inimestele mitte kui võõramaalastele, vaid kui meie planeedi kaaskodanikele. Hakkasin pidama sõna „võõramaine” halvustavaks ning kehtestasin CNN-is reegli, et seda sõna ei või kasutada ei eetris ega kontoris omavahelistes vestlustes. Selle asemel pidi kasutama sõna „rahvusvaheline”.”

¹⁵ Kõikjal maailmas on grupina ainult Jehoova tunnistajad võtnud selles küsimuses omaks Jumala mõtteviisi. Õppides suhtuma asjadesse nii nagu Jehoova, on nad suutnud mõistuse ja tunnete tasandil purustada rahvustevahelised barjäärid. Selle asemel et suhtuda teistest rahvastest isikutesse umbusu või kahtlusega või väljendada nende vastu lausa vihkamist, on nad õppinud väärtustama nende gruppide erisusi ning mitmesuguseid oskusi. Oled sa mõelnud selle saavutuse peale ja sellele,  kuidas niisugune suhtumine on sulle endale kasuks tulnud teistega lävides?

16., 17. Mida võib Ilmutuse 16:16 ja Taanieli 2:44 täitumine tähendada sinule?

¹⁶ Varsti peavad kõik nüüdisaja rahvad seisma vastamisi Jeesus Kristuse ja tema taevaste vägedega, kui Jumala ülemvõimu vastu peetakse viimane lahing, „mida heebrea keeles kutsutakse Harmagedooniks” (Ilm. 16:14, 16; 19:11—16). Enam kui 2500 aastat tagasi ennustas prohvet Taaniel inspiratsiooni all, mis saab Jumala eesmärgile vastu töötavatest inimvalitsustest. Ta kirjutas: „Nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti” (Taan. 2:44).

¹⁷ Kas sa kujutad ette, mida sellise ennustuse täitumine sinule isiklikult tähendab? Inimeste paika pandud riigipiirid, mis mõnes mõttes teevad tänapäeval igast inimesest võõramaalase, on siis minevik. Kõikvõimalikud erinevused välimuses ja kõik allesjäänud normaalsed füüsilised erijooned on pigem näiteks Jumala loomistöös ilmnevast imelisest mitmekesisusest. Selline vaimustav väljavaade peaks ajendama meid kõiki edaspidigi ülistama ja austama meie loojat Jumal Jehoovat nii hästi kui suudame.

18. Millised hiljutised sündmused tõestavad, et Jehoova tunnistajate seas ei pöörata tähelepanu rahvuskuuluvusele?

¹⁸ Kas on ebarealistlik uskuda, et säärane globaalne muutus võiks aset leida? Ei, üldsegi mitte. Vastupidi, seda on täiesti mõistlik uskuda. Võõramaalaste kontseptsioon on Jehoova tunnistajate seas, kes ei pööra suurt tähelepanu sellele, mis rahvusest keegi nende hulgas on, juba praegu kaotanud paljuski oma tähenduse. Hiljuti liideti näiteks mitmed nende väiksemad harubürood, et lihtsustada töö ülevaatamist ja tõhustada kuningriigi hea sõnumi kuulutustööd (Matt. 24:14). Nii palju kui seadused lubasid, jäeti selliste ühendamiste ajal rahvuspiirid kõrvale. See on veel üks nähtav tõend selle kohta, et Jeesus Kristus on Jehoova määratud seaduspärase valitsejana purustamas inimestevahelisi barjääre ja et peagi saavutab ta „lõpliku võidu” (Ilm. 6:2).

19. Mille on puhas tõekeel võimalikuks teinud?

¹⁹ Jehoova tunnistajad, kes on paljudest rahvustest ja räägivad seega palju erisuguseid keeli, väärtustavad puhast tõekeelt. See loob nende vahel ühtsuse sideme, mida on võimatu hävitada. (Loe Sefanja 3:9.) Nad on rahvusvaheline pere, kes küll elab praeguses kurjas maailmas, kuid on sellest lahus. See ühtne pere on vaid eelpilt tulevasest maailmast — maailmast, kus pole võõramaalasi. Siis nõustuvad eranditult kõik, kuivõrd tõesed on sõnad artikli alguses tsiteeritud väljaandes: „Inimrassid on see, mida Piibel ütleb neid olevat — vennad.” („The Races of Mankind”.)