„JUMALA sõna on elav ja mõjuvõimas” (Heebr. 4:12). Nende sõnadega tõstis apostel Paulus esile Jumala sõna väge puudutada inimeste südant ja muuta nende elu.

Kuid selline suhtumine Piibli sõnumi väesse tuhmus, kui pärast apostlite surma võttis maad ennustatud ärataganemine (2. Peetr. 2:1—3). Aja jooksul hakkasid kirikujuhid omistama Jumala Sõnale maagilist väge. Professor Harry Gamble kirjutas „kristlike tekstide maagilisest kasutamisest”. Tema sõnul oli kolmandal sajandil kirikuisa Origenes arvamusel, et „juba ainuüksi pühade sõnade kõla on kasulik: kui sõnadel on jõud paganlikus maagias, siis kui palju enam jõudu peab olema pühakirja jumalikel sõnadel”. Neljanda sajandi teisel poolel elanud Johannes Chrysostomos kirjutas, et „kurat ei söanda siseneda majja, kus on evangeelium”. Samuti teatas ta, et mõned riputavad kaela katkeid evangeeliumitest, pidades neid võimsateks amulettideks. Veel märkis professor Gamble, et katoliku teoloog Augustinus „pidas peavalu korral lubatavaks magada, Johannese evangeelium padja all”! Seega kasutati Piibli kirjutisi maagilistel eesmärkidel. Kas sina pead Piiblit justkui õnnetoovaks amuletiks, mis võib kaitsta sind kurja eest?

Vahest üks tavalisem Piibli väärkasutuse viis on bibliomantia. Milles see seisneb? See tähendab, et avatakse juhusliku koha pealt mingi raamat, milleks tihti on Piibel, ja loetakse tekstilõik, mis esimesena silma hakkab, uskudes, et just need sõnad annavad vajalikku juhatust. Näiteks oli Augustinus professor Gamble’i sõnade kohaselt ühel korral kuulnud naabermajast lapse häält: „Võta ja loe, võta ja loe”, ning suhtunud sellesse kui jumalikku käsku avada Piibel ja lugeda esimene tekst, mida ta näeb.

Kas sa oled kuulnud inimestest, kes raskesse olukorda sattudes paluvad Jumalat ja siis avavad Piibli juhuslikust kohast, uskudes, et esimene salm, mida nad näevad, aitab neil oma probleemi lahendada? Kuigi seda võidakse teha heade kavatsustega, ei tohiks kristlased niimoodi Pühakirjast juhatust otsida.

Jeesus kinnitas oma jüngritele, et ta saadab neile „aitaja, püha vaimu”. Ta jätkas: „See õpetab teile kõike ja tuletab teile meelde kõik, mis ma olen teile rääkinud” (Joh 14:26). Bibliomantia seevastu aga ei nõua mingeid teadmisi Pühakirjast.

Bibliomantia ja Piibli muu ebausklik kasutamine on üsna tavaline. Kuid Jumala Sõna mõistab hukka ennete otsimise (3. Moos. 19:26; 5. Moos. 18:9—12; Ap. t. 19:19). „Jumala sõna on elav ja mõjuvõimas”, ent me peame oskama seda kasutada. Inimeste elusid parandab Piibli täpne tundmine, mitte selle ebausklik kasutamine. Selline tundmine on aidanud paljudel hakata elama kõrgete moraalinormide järgi, hüljata laostava eluviisi, tugevdada perekonnasuhteid ja saada lähedaseks Piibli autoriga.