Pühakiri hoiatab: „Südamest [lähtub] kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hooramisi, vargusi, valetunnistusi, teotavaid sõnu” (Matt. 15:19). Süda võib meid petta ja panna meid õigustama mingit toimimisviisi, mis on Jumala tahtega vastuolus. Ja me võime sellest aru saada alles siis, kui rumal tegu juba tehtud on. Mis aga aitaks meil oma südame kavatsustele jälile saada enne, kui me vale sammu astuda jõuame?

Loe Piiblit iga päev ja mõtiskle loetu üle.

„Jumala sõna on elav ja mõjuvõimas ja teravam kui ükski kaheteraline mõõk ja tungib nii sügavale, et eraldab hinge ja vaimu,” kirjutas apostel Paulus. Jumala sõnum, mis on kirjas Piiblis, „suudab anda hinnangu südame mõtetele ja kavatsustele” (Heebr. 4:12). Sellest, kui vaatame end Pühakirjas öeldu valguses, on palju abi, et teha kindlaks, mis on meie südames. Seepärast on ülimalt tähtis iga päev Jumala Sõna lugeda ja loetu üle mõtiskleda, sest nõnda kinnistuvad meis Jehoova mõtted ja seisukohad.

Piibli nõuannete ja põhimõtete järgimine mõjutab meie südametunnistust — sisemist võimet anda kõlbelist hinnangut (Rooml. 9:1). Südametunnistuse hääl omakorda võib takistada meid  väärale teguviisile õigustusi otsimast. Peale selle sisaldab Piibel tõsielulisi lugusid, „mis pandi kirja hoiatuseks meile” (1. Kor. 10:11). Kui me neist õpime, aitab see meil eksisammudest hoiduda. Mida siis igaüks meist tegema peaks?

Palu Jumala abi, et teha kindlaks, mis on su südames.

Jehoova katsub südame läbi (1. Ajar. 29:17). Ta „on suurem kui meie süda ja tema teab kõike” (1. Joh. 3:20). Jumalat ei saa petta. Kui räägime talle avameelselt oma muredest, tunnetest ja soovidest, aitab ta meil aru saada, mis meie südames toimub. Me võime isegi paluda, et Jumal looks meile puhta südame (Laul 51:12). Palve on tõesti suureks abiks, et võiksime oma südame kalduvusi mõista.

Ole koosolekutel tähelepanelik.

Koguduse koosolekutel räägitava tähelepanelik kuulamine aitab meil oma südamele ehk seesmisele inimesele ausa hinnangu anda. Kuigi me ei saa igal koosolekul uut informatsiooni, toob kohalviibimine meile ometi kasu — me hakkame paremini mõistma Piibli põhimõtteid ning saame väärtuslikke meeldetuletusi, mille varal oma südant uurida. Peale selle kuuleme koosolekutel oma vendade ja õdede kommentaare, millest on meile oma isiksuse lihvimisel palju abi (Õpet. 27:17). Kui me aga end eraldame, selle asemel et regulaarselt koos usukaaslastega koosolekul olla, võib see meile kahjulikult mõjuda. See võib viia meid niikaugele, et hakkame otsima seda, mida himustame (Õpet. 18:1, P 1997). Seepärast võiksime järele mõelda, kas meil on kombeks käia kõigil koosolekutel ja kas ammutame neist kasu (Heebr. 10:24, 25).

Meie petlik süda võib meid eksitada mitmes eluvaldkonnas. Käsitlegem nelja valdkonda, milleks on ainelise heaolu taotlemine, alkoholi tarvitamine, meie sõpruskond ja meele lahutamine.

Ainelise heaolu taotlemine.

On loomulik, et me soovime oma aineliste vajaduste eest hästi hoolitseda. Kummatigi hoiatas Jeesus, et me ei paneks materiaalsele heaolule liiga suurt rõhku. Ta jutustas piltliku näite rikkast mehest, kelle aidad olid vilja täis saanud, nii et tal polnud enam järgmise lõikuse saaki kuhugi panna. Mees otsustas aidad maha lammutada ja ehitada suuremad. Ta arutles: „Kogun sinna kõik oma teravilja ja kõik hea, mis mul on; ja ma ütlen oma hingele: „Hing, sul on palju head varuks paljudeks aastateks; lõõgastu, söö, joo ja tunne end mõnusalt”.” See rikas mees ei võtnud aga arvesse üht tõsiasja, nimelt seda, et tema elu võib lõppeda juba samal ööl (Luuka 12:16—20).

Vanemaks saades võib juhtuda, et peame eelseisva vanaduspõlve materiaalset kindlustamist sedavõrd oluliseks, et hakkame õigustama koosolekuõhtutel ületundide tegemist või jätame mingil muul moel oma kristlikud kohustused unarusse. Kas me teadvustame sellist ohtu? Või kui oleme veel noored, saame ehk aru küll, et pole paremat  eluteed kui olla täisajalises teenistuses. Me võime aga pioneeritöö alustamist edasi lükata ettekäändel, et peame end kõigepealt majanduslikult kindlustama. Kuid kas me tegelikult ei peaks just praegu tegema oma parima, et saada rikkaks Jumala silmis? Kust me teame, et me homme üldse elus oleme?

Alkoholi tarvitamine.

„Ära viibi viina joojate . . . killas,” ütleb Õpetussõnad 23:20. Kui inimesel on tugev soov alkoholi järele, võib ta hakata otsima õigustusi selleks, et tihti juua. Ta võib öelda, et ei joo mitte purju jäämiseks, vaid lõõgastumiseks. Kui me aga vajame lõõgastumiseks alkoholi, on meil ülim aeg oma süda ausalt läbi uurida.

Meie sõpruskond.

Arusaadavalt on mõningane lävimine uskmatutega vältimatu — näiteks tööl, koolis ja kuulutustööl. Hoopis teine asi on aga nendega seltsida või isegi lähedaseks sõbraks saada. Kas me õigustame tihedat läbikäimist uskmatutega, väites, et nad on ju väga toredad inimesed? „Ärge laske end eksitada,” hoiatab Piibel. „Halb seltskond rikub kasulikud harjumused” (1. Kor. 15:33). Nagu väike kogus saasteainet võib reostada puhta vee, nii võib sõprus nendega, kes Jumalat ei armasta, rikkuda meie hea vaimsuse ja ajendada meid omaks võtma ilmalikke seisukohti, riietumislaadi, kõneviisi ja käitumist.

Meele lahutamine.

Nüüdistehnika võimaldab meil vaid paari sõrmeliigutusega pääseda ligi rohkele meelelahutuslikule materjalile, millest suur osa on aga küsitava väärtusega või kristlasele sobimatu. „Igasugust ebapuhtust . . . ärgu isegi mainitagu teie seas,” kirjutas Paulus (Efesl. 5:3). Mis siis, kui meie süda ihkab vaadata või kuulata midagi ebapuhast? Me ehk arutleme, et igaüks peab natuke meelt lahutama ja et on isiklik asi, kuidas keegi seda teeb. Võtkem siiski kuulda Pauluse manitsust ja ärgem laskem millelgi, mis on ebapuhas, ei silmade ega kõrvade kaudu meid rüvetada.

Kui meie reetlik süda on meid üle kavaldanud ja vale teguviisi õigustamine on meile harjumuseks saanud, ei tähenda see veel, et meil poleks võimalik end muuta (Efesl. 4:22—24). Vaadelgem kahte näidet.

Miguel * pidi muutma oma suhtumist ainelisse varasse. Ta jutustab: „Mina, mu naine ja poeg oleme pärit riigist, kus inimesed peavad väga tähtsaks seda, et neil oleks kodus tehnika viimane sõna ja kõik mugavused. Mingil ajal sai mulle väga tähtsaks hankida meile kõike, mida maailm pakub, kusjuures ma ei arvanud, et ma seeläbi materialistiks muutun. Varsti jõudis mulle kohale, et kui tahta kogu aeg uusi asju, ei tule nende tagaajamisele eales lõppu. Niisiis palvetasin oma mõtete ja südame pärast. Rääkisin Jehoovale, et tahame kogu perega teda võimalikult suurel määral teenida. Võtsime nõuks oma elu lihtsustada ja kolida kuhugi, kus on suurem vajadus kuulutajate järele. Peagi alustasime pioneerteenistust. Oleme kogenud, et sisuka ja õnneliku elu elamiseks pole vaja kuigi palju vara.”

Lee kogemus näitab, et aus eneseanalüüs võib aidata halvad kaaslased hüljata. „Oma töö tõttu seltsisin sageli välistarnijatega,” ütleb Lee. „Ma teadsin küll, et neil koosviibimistel juuakse palju, kuid sellegipoolest need paelusid mind. Palju kordi jäin ma peaaegu purju ning pärast tundsin kahetsust. Mul tuli oma süda ausalt läbi uurida. Tänu Jumala Sõna ja kogudusevanemate nõuannetele taipasin, et olin õigupoolest otsinud nende seltsi, kes Jehoovat ei armasta. Nüüd ajan oma äriasju niipalju kui võimalik telefoni teel ning olen viinud oma kokkupuuted tarnijatega miinimumini.”

Meil tuleb olla enda vastu aus ja uurida välja, mis on meie südames. Seejuures otsigem palves Jehoova abi, pidades meeles, et „tema tunneb südame salajasi asju” (Laul 44:22). Jumal on andnud meile oma Sõna, mis näitab otsekui peegel, millised me tegelikult oleme (Jaak. 1:22—25). Palju kasu toovad meile ka meeldetuletused ja nõuanded, mida saame meie väljaannetest ja koosolekutelt. Tänu kõigele sellele suudame oma südant valvata ja käia edasi õiguse radadel.