Esimesel sajandil elanud ajaloolane Josephus Flavius räägib oma teoses „Juudi muinsused” (XX raamat), et suri „Jaakobus, kes oli Kristuseks nimetatud Jeesuse vend”. Paljud õpetlased peavad seda ütlust ehtsaks. Ent mõned kahtlevad sellesama väljaande ühe teise lõigu autentsuses, kus mainitakse Jeesust. See lõik, mida tuntakse nime all „Testimonium Flavianum” kõlab nii:

„Sel ajal elas Jeesus, üks tark inimene, kui teda üldse saab inimeseks nimetada, sest ta tegi imepäraseid asju. Ta oli nende õpetaja, kes tõde rõõmuga vastu võtsid, ja ta tõmbas enda poole palju juute ja paganaid. Tema oli Kristus. Meie rahva juhtide kaebuse peale mõistis Pilatus ta ristisurma, aga need, kes teda armastasid, ei jätnud teda maha. Sest kolmandal päeval ilmus ta neile elavana, nagu Jumala prohvetid olid tema kohta ette kuulutanud — nii seda kui ka tuhandeid muid imepäraseid asju. Ja kristlaste hõim, kes on tema järgi nime saanud, pole kadunud tänapäevani.” („Juudi muinsused”, XVIII, 3, 3.)

Alates 16. sajandi lõpust on käinud äge vaidlus nende vahel, kes arvavad, et see tekst on ehtne, ja nende vahel, kes kahtlevad, kas see ikka on Josephuse kirjutatud. Prantsuse ajaloolane ja klassikalise kirjanduse asjatundja Serge Bardet on püüdnud lahti harutada selle vaidluse juuri, mis on viimase nelja sajandi jooksul väga puntrasse läinud. Oma uurimistöö on ta avaldanud raamatus „Le Testimonium Flavianum — Examen historique considérations historiographiques”.

Josephus ei olnud kristlane, vaid juudi ajaloolane. Seepärast käib vaidlus peamiselt selle üle, miks ta ütleb Jeesuse kohta, et „tema oli Kristus” (koos määrava artikliga). Bardet väidab oma teoses, et see „on igati kooskõlas tavapärase kreeka keele kasutusviisiga, kus inimeste nimede ees on määrav artikkel”. Bardet lisab, et nii juutide kui ka kristlaste seisukohast „pole üldsegi mitte võimatu, et Josephus kasutas sõna Christos”, vaid see on oluline detail, mille „kriitikud on üldiselt tähelepanuta jätnud”.

Kas on võimalik, et seda teksti on hiljem muutnud keegi, kes on püüdnud Josephuse stiili järele aimata? Tuginedes ajaloolistele tõenditele ja tekstianalüüsile järeldab Bardet, et see oleks lausa ime. See nõuaks selle teksti võltsijalt niisugust „jäljendamisannet, millele pole võrdväärset kogu antiikmaailmas” ehk teisisõnu peaks see olema keegi, kes on „sama josephuslik kui Josephus ise”.

Miks aga selle kõige ümber nii palju kära tehakse? Asja tuuma toob välja Bardet. Tema sõnul „kaheldakse „Testimonium Flavianumis” sellepärast, et selle kohta on keegi tõstatanud küsimusi, kuid enamiku muude antiikaja tekstide kohta pole seda lihtsalt tehtud”. Ta mainib, et sajandite vältel kujunenud seisukohad põhinevad pigem „varjatud motiividel” kui tekstianalüüsist tulenevatel järeldustel, mis toetavad kindlalt selle lõigu ehtsust.

Aeg näitab, kas Bardet’ uurimistöö muudab teiste õpetlaste seisukohta „Testimonium Flavianumi” suhtes. Ent see on juba veennud üht silmapaistvat hellenistliku judaismi ja algkristluse eksperti Pierre Geoltraini. Temagi arvas kaua aega, et „Testimonium Flavianum” on hiljem juurde lisatud, ning isegi viskas nalja nende üle, kes selle autentsust uskusid. Aga tema seisukoht muutus, ja ta on öelnud, et selle põhjuseks on just Bardet’ uurimistöö. Geoltrain on teatanud, et „keegi ei peaks enam rääkima Josephuse ebausutavast kirjutisest”.

Muidugi on Jehoova tunnistajatel veelgi enam põhjust uskuda, et Jeesus on Kristus, sest seda kinnitab Piibel (2. Tim. 3:16).