Üheks väga vääruslikuks abiks on lohutus, mida meie pereliikmed, sõbrad ja usukaaslased meile pakuvad.

Sõbra lahked ja armastavad sõnad võivad meile mõjuda nagu rahustav palsam, mis meid ravib ja värskendab (Õpet. 16:24; 18:24; 25:11). Ent tõelised kristlased pole huvitatud mitte ainult lohutuse saamisest. Nad püüavad „lohutada neid, kes on mis tahes raskustes, selle lohutusega, millega Jumal . . . [neid] endid lohutab” (2. Kor. 1:4; Luuka 6:31). Antonio, piirkonnaülevaataja Mehhikost, on üks neist, kes on sellist lohutust kogenud ja ka ise teisi lohutanud.

Kui Antoniol avastati lümfoom, mis on üks verevähi liike, haaras teda meeleheide. Siiski katsus ta oma negatiivseid tundeid ohjes hoida. Kuidas? Ta püüdis kuningriigilaule pähe õppida ja laulda, et mõtiskleda nende sõnade üle. Kuuldavalt palvetamine ning piiblilugemine olid samuti suureks lohutuse allikaks.

Kuid Antonio tõdeb, et eriti palju aitasid teda usukaaslased. Ta ütleb: „Kui tundsime end naisega rusutuna, palusime, et üks sugulane, kes on kogudusevanem, tuleks meie juurde ja palvetaks meiega. See julgustas ja rahustas meid väga.” Ta lisab: „Õigupoolest suutsime tänu pereliikmete ning vendade-õdede toetusele negatiivsetest tunnetest suhteliselt lühikese ajaga võitu saada.” Antonio on äärmiselt tänulik, et ta kõrval olid niisugused armastavad ja hoolivad sõbrad.

Veel võime raskel ajal abi saada püha vaimu kaudu. Apostel Peetrus ütles, et Jumala püha vaim on „kingitus” (Ap. t. 2:38). Kindlasti kogesid seda need, kes nädalatepühal aastal 33 püha vaimuga võiti. Ent laiemas mõttes on meil kõigil võimalik püha vaimu kingitust saada. Kuna me ei pea kartma, et see kingitus saab otsa, siis miks mitte seda külluslikult paluda? (Jes. 40:28—31.)

Apostel Paulus pidas vastu paljudes raskustes, seistes mõnel korral silmitsi isegi surmaga (2. Kor. 1:8—10). Ometi ei olnud Paulus oma elu pärast üleliia hirmul. Ta leidis lohutust teadmisest, et teda toetab Jumal. Ta kirjutas: „Õnnistatud olgu meie Issanda Jeesus Kristuse Jumal ja Isa, hella halastuse Isa ja kogu lohutuse Jumal, kes lohutab meid kõigis meie raskustes” (2. Kor. 1:3, 4). Paulus ei lasknud end probleemidel enda alla matta. Katsumused aitasid tal hoopis arendada kaastunnet, mistõttu ta oli paremini valmis teisi nende hädades lohutama.

Pärast oma haigusest paranemist sai Antonio jätkata reisivat tööd. Ta oli kogu aeg pööranud tähelepanu oma usukaaslastele, kuid pärast tervekssaamist tegi ta naisega erilisi pingutusi, et külastada ja julgustada neid, kes olid haiged. Näiteks olles külas ühe venna juures, kes võitles tõsise haigusega, sai Antonio teada, et too ei tahtnud koosolekutel käia. „See vend armastas küll Jehoovat ja kaaskristlasi,” selgitab Antonio, „kuid haigus oli teda niivõrd masendanud, et ta tundis end väärtusetuna.”

Selleks, et seda venda julgustada, palus Antonio tal esitada palve ühel hiljutisel koosviibimisel. Ehkki vend algul kõhkles, nõustus ta seda tegema. Antonio märgib: „Ta esitas nii ilusa palve ning pärast oli ta otsekui teine inimene. Ta tundis end jälle väärtuslikuna.”

Me kõik oleme vähemal või suuremal määral mingit laadi kannatusi kogenud. Ent nagu Paulus ütles, võib see meil aidata julgustada teisi, kui neil on rasked ajad. Pangem siis tähele kaaskristlasi, kes kannatavad, ning jäljendagem oma Jumalat Jehoovat, pakkudes teistele lohutust.