KASVASIME üles kümne lapsega taluperes Soomes Põhja-Pohjanmaal. Meie lapsepõlvele jättis pitseri teine maailmasõda. Ehkki me elasime rindejoonest sadu kilomeetreid eemal, kohutasid sõjakoledused meidki. Kui lähedal asuvaid linnu Oulut ja Kalajokit pommitati, nägime öises taevas punast kuma. Vanemad käskisid meil lastel kohe peitu minna, kui näeme taevas sõjalennukeid. Seega, kui meie vanim vend Tauno rääkis meile, et maa peale tuleb paradiis, kus pole ebaõiglust, olime vaimustuses.

Tauno hakkas Piibli tõdesid õppima 14-aastaselt piibliuurijate väljaannetest. Kui algas teine maailmasõda, keeldus ta Piiblist õpetatud südametunnistuse põhjal sõjaväeteenistusest ja pandi selle pärast vangi. Seal koheldi teda väga julmalt. Ta sai sellest ainult kindlust juurde teenida Jehoovat ja pärast vabanemist oli ta kuulutustööl veelgi innukam. Venna hea eeskuju innustas meid käima koosolekutel, mida tunnistajad naaberkülas pidasid. Samuti käisime konventidel, kuigi pidime kõvasti vaeva nägema, et sõiduks raha kõrvale panna. Me õmblesime naabritele riideid, kasvatasime sibulaid ja korjasime marju. Kuna kodus oli palju tööd, ei saanud me tavaliselt konventidel koos käia, vaid tegime seda kordamööda.

See, mida me Jehoova ja tema eesmärkide kohta õppisime, tugevdas meie armastust tema vastu ning me otsustasime pühendada talle oma elu. 1947. aastal lasime pühendumise märgiks end ristida (Annikki 15-aastaselt ja Aili 17-aastaselt). Meie õde Saimi ristiti samal aastal. Uurisime Piiblit ka oma õe Linneaga, kes oli juba abielus. Tema ja ta pere said samuti Jehoova tunnistajateks. Pärast ristimist seadsime endale eesmärgiks, et oleme aeg-ajalt puhkuseaja pioneerid (abipioneerid).

1955. aastal kolisime põhja poole Kemi linna. Kuigi töötasime mõlemad täiskohaga, soovisime ikkagi alustada pioneeritööd. Kartsime aga, et me ei suuda end ülal pidada. Mõtlesime kõigepealt veidi raha kõrvale panna. Just siis oligi meil loo alguses mainitud jutuajamine pioneeriga, mis aitas meil mõista, et Jehoova täisajaline teenimine ei sõltu ainult rahalisest olukorrast ega pereliikmete toetusest. Kõige tähtsam on loota oma taevasele isale.

Tollal oli meil säästusid kahe kuu tarvis. Ehkki olime kõhevil, kirjutasime 1957. aasta mais avalduse, et teenida kaks kuud pioneeridena põhjapolaarjoone taga Pellos Lapimaal. Kahe kuu pärast olid meil ikka kõik säästud  alles. Seega täitsime avalduse, et teenida veel kaks kuud pioneeridena. Kahe kuu pärast oli meil endiselt kogu raha alles. Nüüd olime kindlad, et Jehoova hoolitseb meie eest. Pärast 50 aasta pikkust pioneerteenistust on meil endiselt säästud alles! Vanu aegu meenutades tundub, nagu Jehoova oleks meil käest kinni võtnud ja lausunud: „Ära karda, mina aitan sind!” (Jes. 41:13).

1958. aastal tegi ringkonnaülevaataja meile ettepaneku, et koliksime teenima eripioneeridena Sodankylä linna Lapimaal. Tol ajal elas selles piirkonnas vaid üks tunnistaja. See õde oli tõe teada saanud väga huvitaval viisil. Tema poeg oli käinud klassiekskursioonil pealinnas Helsingis. Kui õpilaste rühm linna vahel kõndis, pistis üks vanem õde viimasele poisile pihku „Vahitorni” ja palus, et ta annaks selle oma emale. Poiss tegi seda ja ema tundis kohe ära tõe kõla.

Me üürisime toa ühe saeveski ülakorrusel. Pidasime seal koosolekuid. Alguses viibis peale meie kahe koosolekul vaid see kohalik õde oma tütrega. Lugesime koos uurimismaterjali. Hiljem tuli saeveskisse tööle üks mees, kes oli tunnistajatega varem Piiblit uurinud. Ta hakkas koos oma perega koosolekutel käima. Mõne aja pärast lasid tema ja ta naine end ristida ning see vend hakkas koosolekuid juhatama. Meiega liitusid ka mõned teised saeveskis töötavad mehed, kes aja jooksul Piibli tõe vastu võtsid. Mõne aasta pärast oli meie grupp kasvanud nii suureks, et moodustati kogudus.

Üheks raskuseks kuulutustööl olid pikad vahemaad. Suviti kõndisime, sõitsime rattaga ja isegi paadiga, et jõuda oma territooriumi inimesteni. Eriti suur abi oli jalgratastest. Sõitsime rattaga konventidele ja vanemate juurde, kes elasid mitmesaja kilomeetri kaugusel. Talviti sõitsime varahommikuse bussiga mõnda kohalikku külla ja käisime seejärel majast majja. Kui üks küla oli läbi töötatud, kõndisime järgmisse. Lumi oli sügav ja teed polnud sugugi alati lumest puhtaks lükatud. Astusime tihti mööda saanirööpaid. Mõnikord kattis aga lumi eelmiste teeliste jäetud rööpad kinni. Kevade  hakul oli lumi nii pehme ja vesine, et pidime sellest läbi pahmama.

Külmad ja lumised talved õpetasid meid soojalt riidesse panema. Kandsime villaseid sukki, kahte või kolme paari sokke ning kõrge säärega saapaid. Ometi olid meie saapad tihti lund täis. Kui jõudsime mõne maja trepi juurde, võtsime saapad jalast ja raputasime neist lume välja. Kui me läbi lume sumasime, said meie pikkade talvemantlite hõlmad märjaks ning ilma külmenedes jäätusid need kõvaks. Üks perenaine ütles: „Teil peab küll olema tugev usk, et olete sellise ilmaga vabatahtlikult välja tulnud.” Olime selle majani kõndinud 11 kilomeetrit.

Pikkade vahemaade tõttu tuli meil tihti ööbida nende pool, kellele kuulutasime. Päeva õhtusse veeredes hakkasime inimestelt öömaja küsima. Kodud olid tagasihoidlikud, ent vastuvõtt sõbralik: meile ei antud mitte ainult öömaja, vaid ka söögipoolist. Magamisasemeks oli tihti põdra- või isegi karunahk. Vahel saime tunda ka veidi luksust. Näiteks ühes suures majas viis perenaine meid trepist üles külalistetuppa, kus meid ootas ilus säng pitsiliste linadega. Paljudel kordadel rääkisime pererahvaga Piiblist hilisõhtuni. Ühes kohas, kus me ööbisime, magas abielupaar toa ühes otsas ja meie teises. Meie piibliteemaline vestlus kestis pimedate öötundideni ja sealt edasi varahommikuni välja. Mehe ja naise küsimustel ei näinud lõppu tulevat.

Lapimaa on viljatu, kuid väga ilus maa. See on igal aastaajal oma nägu. Meie silmis olid aga veel ilusamad inimesed, kes õppisid Jehoovat tundma. Nende seas, kellele me tunnistust andsime, olid ka metsatöölised, kes olid tulnud Lapimaale raietöid tegema. Mõnikord elas majas, kuhu meie, kaks väikest õde, läksime, mitukümmend meest. Need tursked mehed kuulasid Piibli sõnumit ja võtsid meeleldi vastu kirjandust.

Meil oli palju toredaid kogemusi. Ühel päeval oli bussijaamas kell viis minutit ees ja me jäime bussist maha. Otsustasime sõita teise külla. Me polnud selles kandis kunagi kuulutanud. Esimeses majas avas ukse noor naine, kes ütles: „Siin te, tüdrukud, oletegi, ma ootasin teid.” Olime uurinud Piiblit tema õega. See noor naine oli palunud oma õel meile öelda, et läheksime tema juurde tolsamal päeval. Ent meile polnud keegi midagi maininud. Hakkasime tema ja ta naabermajas elavate sugulastega Piiblit uurima. Mõne aja pärast ühendasime need piibliuurimised, nii et korraga oli kohal tosinajagu kuulajaid. Sest ajast alates on paljud  sellest perekonnast saanud Jehoova tunnistajateks.

1965. aastal määrati meid teenima meie praegusesse kogudusse Kuusamos, mis asub põhjapolaarjoonest veidi allpool. Tollal olid koguduses vaid mõned kuulutajad. Alguses tundus uus territoorium raskevõitu olevat. Inimesed olid väga religioossed ning suhtusid meisse eelarvamusega. Samas austasid paljud Piiblit, mis andis meile vestlusteks hea aluse. Tasapisi üritasime inimesi tundma õppida ning umbes kahe aasta pärast oli piibliuurimisi alustada juba kergem.

Praegu pole meil enam nii palju jõudu, et olla põlluteenistuses pikki päevi, ent me teeme kuulutustööd endiselt peaaegu iga päev. Hea sõnumi kuulutamine meie suurel territooriumil muutus lihtsamaks, kui Aili läks vennapoja õhutusel autokooli ja sai aastal 1987, kui ta oli 56, endale juhiload. Samuti oli meile abiks see, et uue kuningriigisaali valmides võimaldati meil selles asuvasse korterisse kolida.

Kasv, millele oleme tunnistajaks olnud, toob meile suurt rõõmu. Kui alustasime täisajalist teenistust Põhja-Soomes, elasid sellel tohutu suurel territooriumil vaid mõned kuulutajad. Nüüd on seal nii palju kogudusi, et neist moodustub terve ringkond. Kokkutulekutel ja konventidel on tihti juhtunud, et keegi tuleb meie juurde ja küsib, kas mäletame seda, kuidas käisime tema kodus Piiblit õpetamas siis, kui ta alles laps oli. Seeme, mis oli külvatud aastate või isegi aastakümnete eest, oli hakanud kandma vilja! (1. Kor. 3:6.)

Aastal 2008 sai meil eripioneerteenistuses täis 50 aastat. Me täname Jehoovat, et oleme saanud teineteist julgustada tema tähtsat tööd jätkama. Oleme elanud lihtsat elu, kuid meil pole eales millestki puudust olnud (Laul 23:1). Meie esialgsed kõhklused olid asjatud! Jehoova on kõikide nende aastate jooksul meid tugevdanud kooskõlas oma tõotusega kirjakohas Jesaja 41:10: „Ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!”