Paljud vana aja rahvad hukkasid osa kurjategijaid nii, et lõid nad postile. Roomlased sidusid või naelutasid hukatava inimese postile, kus ta võis veel päevi elus olla, kuni valu, janu, nälg ja ilmastikuolud temast võitu said. Roomlased pidasid postile löömist häbiväärseks karistusmeetodiks ja nõnda hukati kõige põlastusväärsemad kurjategijad.

Mida tegi Iisraeli rahvas? Kas iisraellased hukkasid kurjategijaid postil? Moosese seaduses oli sätestatud: „Kui kellegi peal on surmaväärt patt ja ta surmatakse ning sa pood ta puusse [„tema surnukeha pannakse posti külge rippuma”, UM], siis ei tohi ta laip jääda ööseks puusse, vaid sa pead ta selsamal päeval kindlasti maha matma” (5. Moos. 21:22, 23). Niisiis, Piibli heebrea osa ajajärgul surma väärinud inimene kõigepealt hukati ja seejärel riputati tema surnukeha posti või puu külge.

Tekstis 3. Moosese 20:2 on kirjas järgmine mõte: „Igat Iisraeli last või võõrast, kes asub Iisraelis, kes annab mõne oma lastest Moolokile, karistatagu surmaga; maa rahvas peab teda kividega surnuks viskama!” Ja kui „mehes või naises on „vaim” või „tarkus””, tuli ka tema surmata. Kuidas? Piibel ütleb, et ta „visatagu kividega surnuks” (3. Moos. 20:27).

Kirjakohas 5. Moosese 22:23, 24 öeldakse: „Kui tütarlaps, kes on neitsi, on mehega kihlatud, aga teine mees kohtab teda linnas ning magab ta juures, siis viige mõlemad välja selle linna värava ette ja visake nad kividega surnuks: tütarlaps selle pärast, et ta linnas ei hüüdnud appi, ja mees selle pärast, et ta oma ligimese naise ära naeris. Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt!” Niisiis oli muistsete iisraellaste seas peamiseks hukkamisviisiks ränkade kuritegude korral kividega surnuks viskamine. *

Tekstis 5. Moosese 21:23 on öeldud, et „poodu on Jumalast neetud”. Põlastusväärse, „Jumalast neetud” inimese surnukeha riputamine postile või puule, nii et see oli kõigile näha, avaldas iisraellastele kindlasti mõju, see oli neile hoiatuseks.